Poliitiline olukord püsib ärev. Kui viimasel paaril aastakümnel on Eestis valitsuskoalitsioonid sündinud küllalt kiiresti ja harmooniliselt, siis sel korral on seis märksa selgusetum ning endiselt ei saa sajaprotsendilise tõenäosusega öelda, kas järgmine valitsusjuht on Kaja Kallas või Jüri Ratas. Selge on aga see, et Keskerakonnal on koalitsiooniläbirääkimistel tubli edumaa käes.

Keskerakonna, EKRE ja Isamaa võimalikule koalitsioonile on ette heidetud seni väljaöeldud seisukohtade ümarust ja sedagi, et siiamaani pole koalitsioonil head nime. Nimi ja nimetamine on poliitikas väga olulise tähtsusega akt, mis annab küll väga kokku pressitud kujul, ent seda tugevamalt, edasi kandja visiooni ja väärtusi. Millist nime selline kolmikliit, kui see üldse sünnib, siis kandma võib hakata?

EKRE koalitsioon

Kui vaadata senist meediakajastust, siis on kahtlemata enim kajastust saanud koalitsiooni suuruselt teine partner EKRE. Isegi üks koalitsiooni lühendeid EKRE IKE paneb koalitsiooni noorima partneri teistest ettepoole. Osalt on see arusaadav, kuna kahtlemata on EKRE ka koalitsiooni kõige radikaalsem partner.

Arvan, et EKRE suhtes on proportsioonist veidi välja veninud nii lootused kui hirmud. Isamaa poliitikute väljaütlemised stiilis "ärge muretsege, küll EKRE valitsuses põhivoolustub" ei ole kuidagi loogilised. Jah, EKRE kui koalitsioonierakonna retoorika on kindlasti vähem kriitiline kui opositsioonierakonna oma selles mõttes, et nad ei saa enam kritiseerida valitsusparteisid.

Aga EKREt ei peeta radikaalseks erakonnaks sellepärast, et tal oleks paha sõna öelda Keskerakonna või Isamaa kohta, vaid seepärast, et tema esindajad ründavad inimgruppe, kes kollektiivselt esindusdemokraatlikus poliitikas ei osale ning seega end võrdväärselt kaitsta ei saa. Ja siin mingit ühest retoorika mahenemise garantiid pole.

Teisalt räägitakse EKREga moodustatavast koalitsioonist jälle liialt tumedates toonides. Nii mõnigi meenutab neist veidi libeda tee nimelist eksitamisvõtet. EKRE kui noorempartneri valitsuskoalitsiooni võtmine ei muuda Eestit võrreldavaks ei Ungari, Poola ega Natsi-Saksamaaga.

Ja, head ajakirjanikud, mõistagi on oluline küsida natsiideoloogia või –sümboolikaga flirtivatelt poliitikutelt, milline nende ideeline positsioon siis täpsemalt ikkagi on. Aga küsimused stiilis "Kas Hitler oli Sinu meelest hea väejuht?" ei aita sellele lähemale. Sellele küsimusele vastates satuksin minagi kimbatusse – isegi, kui ma mõistan Saksamaa natsionaalsotsialistide ideoloogiat, aateid ja ideede realiseerimise meetodid hukka, siis minu hinnang Adolf Hitleri väejuhivõimetele ei saa seda kuidagi peegeldada.

Niisiis oleks peaministripositsioon EKRE koalitsioonis Jüri Ratasele kindlasti suur katsumus. Mingit garantiid, et EKRE retoorika eri ühiskonnagruppide suunal selgelt maheneks, ei ole ning võimalik, et tööle tuleb võtta veel üks suhtekorraldaja, kes hakkab Stenbocki majast saatma igapäevaseid avaldusi stiilis, et Eesti valitsus usaldab oma ülikoole, riigiasutusi ja spetsialiste, peab oluliseks kõiki oma elanikke kodukeelest, nahavärvist, sättumustest või perekonnaseisust hoolimata. Ja võib-olla oleks mõistlik kirjutada koalitsioonilepingusse ka klausel, kui suur summa riigieelarvest rahvahääletustele reserveeritakse.

Konservatiivne koalitsioon

Samal ajal on kahe ülejäänud koalitsioonipartneri huvides, et koalitsioonil oleks ka mingi üldisem ühisnimetaja, mis nende ideid ja eesmärke kajastaks. Poliitstrateegiliselt võiks Keskerakonnale olla isegi kasulik olla just konservatiivse koalitsiooni juht. Senised arengud näitavad üsna kujukalt, et kahekesi sotsiaaldemokraatidega on valitsusse jõudmise tõenäosus suhteliselt väike, nii et vasakleeri loomine mõistaks nad igavesti opositsiooni.

Seega sobiks Keskerakonnale hästi vangerdus, kus vahepeal liberaalsuse suunas tagasi nihkunud Reformierakond koos sotsidega liberaalses positsioonis asub ning Keskerakonnale koos partneritega suurem - konservatiivne - koogilõik jääb.

See tõstatab küsimuse, millises konservatismis Keskerakond, EKRE ja Isamaa kokku leppida suudavad. Kahe viimase ühisosa on selgelt rahvuskonservatism, mis aga Keskerakonna vene valijatega ei klapi. Kas Jüri Ratas suudab veenda oma partnereid nii-öelda kaasavama konservatismi teed minema?

Valijate hulgas võiks sellel ju isegi potentsiaali olla, arvestades, et Eesti venekeelse elanikkonna seisukohad on paljudes küsimustes eestlastest konservatiivsemadki. Heaolukonservatismil on aga risti ees praegune kehv eelarvepositsioon.

Kära- ja kreisikoalitsioon

Aga loomulikult on suur ka võimalus, et midagi mõistlikku ja edasiviivat neil kõnelustel ei sünnigi ja tegemist saab olema ühe pehmelt öeldes värvika seltskonnaga, mille vastuolud ei saa lahendatud sisemise dialoogi, vaid avalikkusele suunatud monoloogide vormis.

Kolm või rohkemgi tenorit võistlevad teineteisega avalikkuse ja oma valijate tähelepanu nimel – selline nähtus vääriks juba kära- või kreisikoalitsiooni nime.

Kokkuvõte

Niisiis sõltub koalitsiooni saatus ja ka pealkiri olulisel määral just Keskerakonnast ning kerged need läbirääkimised neile olema ei saa. Põlist liberaali ei rõõmusta ilmselt ükski kirjeldatud variantidest – võib-olla peale viimase. Mõõdukal konservatiivil on aga põhjust valvel olla.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.