Rein Veidemann: Eesti edu hind on olnud ühiskonda kurnav ({{commentsTotal}})

Rein Veidemann
Rein Veidemann Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Aina kuuled liberalismi ohustatusest Eestis, ehkki sedagi mõistet on ammugi tabanud erosioon. Vähemalt viisteist aastat on valitsenud Eestis neoliberalistlik ideoloogia, õieti käivitus see thatšerismiga, šokiteraapiaga juba aastal 1992, arutleb Rein Veidemann.

Eesti edu hind on olnud ühiskonda kurnav, kaks Eestit olid tekkinud juba 2000. aastaks, meie silme all on kujunemas Suur-Tallinna linnriik nimega Eesti. "Liberaaldemokraatiast" on saanud klišee. Räägiks ometi kord ka inimkesksusest, kultuurikesksusest (igas mõttes), räägiks Eestist kui tervikust, räägiks sellest, et ajaloos esimest korda (!) tuleb meil elada kolmandikuga vene emakeelega kogukonnaga.

Meil ei ole kusagilt võtta ajaloolist kogemust, kuidas niisuguses olukorras hakkama saada. Pole teistelgi riikidel, kus eri aegadel immigreerunud elanikkond moodustab maksimaalselt 10 - 15 protsenti rahvastikust.

Kes on ikkagi see, kes lööb kokku arve, mida on meile ühiskonnana maksma läinud neoliberalism? Loetagu inimarengu aruandeid, mis ei kirjelda ainult edulugu, vaid ka selle varjusid. Loetagu kogumikku "Eesti jätkusuutliku arengu teel," (2006), milles on visandatud teekaart, mis aitaks meil jätkata tasakaalustatult. Loetagu 2018. aastal ilmunud Riigikogu Toimetistes ilmunud kogumikku "Eesti rahva tulevik" (2018). Iga ajakirjanik-saatejuht võiks neid lugeda, midagi neist meelde jätta, et olla tasemel intervjueerijana.

See neoliberalistlik amokk, mida varjutatakse Eesti edulooga, selle varjupooleks on inimkaotused, vaesuse piir, frustreeritus sellest, et tee tööd ja näe vaeva, aga ära sa sellest ei ela.

Räägiks ometi kord asjast. Jah, Eesti õitseb, kuid mitte aasana, milles korraga näed õitemerd, vaid laiguti. Ja meie imestame, et nüüd üks seni vaikiv hääl on leidnud endale väljundi, ajuti koguni ruupori, kust ei kostu alati poliitkorrektseid viisakusi, aga hüütakse appi tasandama ülekohut.

Käisin nädalavahetusel maakodus Veneveres ja laupäeval Põltsamaa Selveris. Ei, mul ei rebitud jope eest nööpe, nagu 1990-ndate algul sotsiaalministril Marju Lauristinil mantlinööpe, aga tunti ära mu viimaste päevade sõnavõttudega seoses, võib-olla ka sellest, et olin kunagi kakskümmend neli aastat tagasi poliitikas. Ja kui te teaksite, kui nördinud oldi EKRE demoniseerimise pärast! Nagu oleksin minagi osaline selles rahvusringhäälingu nõukogu esimehena.

Tahtsin selgitada, et EKRE juhtkujud ei löö ka ise risti ette oma retoorikas. Ei lastud sedagi mul öelda. Niisugust ühiskonna lõhkiminekut pole enam ammu tajunud. Aga see on kogu aeg varjatult ju olemas olnud.

Nüüd tõusis poliitilisele väljale jõud, kes selle teise, kolmanda Eesti rahva enda selja taha kogus. Me ütleme - nad tegid seda populistlikult. Aga missugune erakond on tulnud poliitikasse Churchilli lubadusega, et te saate nägema üksnes higi, verd ja vaeva. Ja see pole ju ainult Eesti fenomen. Tõrjutust, marginaliseeritust, ühtede allajäämist teiste hõiskamise taustal - see on tabanud kogu Euroopat. Kunagi ehk märgatud pragunemised on paisunud lõhedeks ja pole näha purdeid, mille kaudu jõuaksime teineteiseni.

Minu ainus murelik küsimus ongi nüüd see, et kui me siin jätkame kaevikusõda, siis, jumal hoidku, kuidas me küll juuli algul laulupeole (pealegi 150. sünnipäeva tähistades) koguneme ... kas iga poliitiline jõud ja selle toetajaskond oma sektoris?

Võtkem ehk vaadata uuesti Ene Hioni ja Mati Põldre dokfilmi "Kas oskame hoida ühte..." aastast 1989. Mina vaatasin: see oleks nagu üks teine rahvas, üks teine maa. "Mis maa see on...!" Kes on meie uus Jannsen, Hurt, Jakobson? Kus nad on?

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: