Martin Luiga: tühjematest ja täiematest südametest ({{commentsTotal}})

Martin Luiga
Martin Luiga Autor/allikas: Lea Tammik

Märtsi viimasel päeval toimunud meeleavaldus kandis pealkirja "Jah vabadusele, ei valedele!", ometi protesteeriti seitse aastat tagasi õige sarnaste loosungite all ka Reformierakonna valitsuse vastu, kirjutab oma kommentaaris Martin Luiga.

Mõnedki avalikkuses tooni andvad kodanikud on olnud mõnevõrra nördinud nende peale, kes "Kõigi Eesti" kampaaniasse kriitiliselt suhtuvad. Üldiselt kiputakse seda nägema EKRE toetamisena. "Kõigi Eesti" kriitikud jällegi leiavad, et läbimõtlematu tegutsemine võib EKRE positsiooni isegi tugevdada, nagu aitas Donald Trumpi valimiskampaania puhul just vastaste raevukas materdamine paremäärmuslikul kandidaadil populaarsust võita.

"Kõigi Eesti" ja EKRE kõneisikud väidavad mõlemad, et nad esindavad kogu rahvast. Tegelikult on tegu kahe vähemusega, kes võitlevad hegemoonilise positsiooni pärast. Rahva poolele jäämine oleks antud poliitilises vastasseisus kindla poole mitte valimine. Üha polariseeruvas olukorras on hädavajalik, et mõni astuks ka paar sammu tagasi ja heidaks olukorrale kõrvaltvaataja pilgu. Kainelt mõelda on kriisiaegsetes olukordades hädavajalik, eriti veel siis, kui üldine ühiskondlik suundumus soovitab võitluse ajaks mõtlemise lõpetada.

Reformierakonna Eesti?

Mõelgem siis: kas saab süüdistada kõrvaltvaatajat selles, kui talle tundub, et "Kõigi Eesti" pähe üritatakse talle Reformierakonna Eestit müüa. On teada, et MTÜ Kõigi Eesti juhatusse kuulub endine Reformierakonna pressiesindaja Ave Tampere ja veel mitmeid suhtekorralduse ning digiturunduse spetsialiste.

Sellist koalitsioonide ebasoovitavaks kuulutamist võib näha ka murettekitava järjena Reformierakonna üldisele suundumusele, mille kohaselt ainult nemad ongi sobivad riiki valitsema.

Minu huvisid EKRE ei esinda, aga kui mõnda sellist erakonda, mille programm mu vaadetega tõepoolest kattub, ähvardaks koalitsiooni saamine, siis oleks tõenäoline, et ka seda üritust tabaks samasugune saatus. Nimelt sel põhjusel tuleks välistamise praktika üle vaadata.

Igaüks ju mõistab, et ei peaks tegema teisele, mida ei taheta, et endale tehtaks. Inimõiguste garantiiks Eesti Vabariigis ei peaks olema Reformierakond, vaid Eesti rahvas, demokraatlik süsteem ja riigiaparaat. Viimane on küll suuresti just Reformierakonna näo järgi kujundatud.

Vaadelgem ka loosungeid, mille all inimesi tänavatele kutsutakse. Märtsi viimasel päeval toimunud meeleavaldus kandis pealkirja "Jah vabadusele, ei valedele!", ometi protesteeriti seitse aastat tagasi õige sarnaste loosungite all ka Reformierakonna valitsuse vastu.

Valed ei ole tegelikult need, mis otseselt eristaksid EKRE-t teistest erakondadest või ülejäänud ühiskonnast – neid levib külluses. Kui miski EKRE-t teistest erakondadest oluliselt eristab, siis on see nende keskmisest märgatavam toetumine ebaviisakustele ja hirmutamisele. Neilt alustelt lähtudes oleks äärmiselt võimalik EKREt kritiseerida, kuid jällegi – teisedki erakonnad pole sellest patust sugugi puhtad ning Lääne-Euroopas on parim, mis saavutatud, see, et solvanguid ja ähvardusi edastatakse poliitiliselt korrektsemas vormis.

Tulevik on käes

Mis puudutab vabadust, siis ma ei ole kindel, kas EKRE valija saab aru, mida see tähendab, kui vabadust või kodanikuõigusi jääb vähemaks. Interneti laiemapõhjaline tsenseerimine kohalikul tasandil ei tundu eriti usutav ning riigi- ja erameedia on juba praegu hetkel üsna ilmsesti kallutatud, mille ilmekaks näiteks on see, kuidas Eesti 200 kuulutati koheselt legitiimseks poliitiliseks tulijaks, samal ajal kui loodusparteisid ja Vabaerakonda esitati viimase valimiskampaania tsükli vältel algusest peale nii, et "vaevalt nad kuhugi ülepea pääsevad", jättes neid mitmetelt debattidelt ka kõrvale.

Keskmine eestlane ei kasuta tegelikult eriti oma kodanikuõigusi. Kui kasutab, siis saadab ta kirja kuskile ametkonda või kirjutab ajalehte artikli, lootuses, et mure saab lahendatud. Vahel saab, aga enamasti ei saa, ning sellisel määral kodanikuõigust oli ka Nõukogude Eestis.

EKRE valija seisukohast tahab EKRE talle oma rahvaalgatuse plaaniga rohkem kodanikuõigusi anda. Samuti eiratakse tema meelest mitte ainult vähemuste õigusi, vaid samuti enamuse tahet. Tema seisukohast kehtestab eliit suhteliselt arbitraarselt oma maailmanägemust ning valib arbitraarselt välja mõned kaitset vajavad vähemused, kehtestamaks oma moraalset üleolekut. EKRE rahvaalgatuse programmi puhul jääksid algatused muidugi suuresti sõltuma sellest, mil moel meedia neid võimendab, aga see ei tühista iseenesest veel nende argumenti.

Vähemusi, kelle õigustele või arvamusele ei pöörata tähelepanu ning keda võib karistamatult naeruvääristada, leidub meil küll ja veel. Nagu ka inimeste diskrimineerimist nende poliitiliste vaadete pärast läbi vallandamiste või tööle mitte võtmiste, samuti tuleb ette ametnike parteistumist, riiklike ametikohtade mehitamist poliitiliselt sobivate isikutega ja nii mõndagi muud.

Halvema tuleviku vastu võitlemise kõrval ei tohiks jätta tähelepanuta sedagi, kuivõrd see tulevik on juba praegu meie olevik. Igasuguse poliitilise olukorra või aktsiooni puhul tuleks hinnata selle ajaloolisi põhjusi ning tulevikku, mida see projitseerib.

Ebaviisakaid ja ignorantseid tümikaid ei leidu ainult EKRE-s, kui otse välja öelda. Ka sotsiaaldemokraatliku erakonna Pärnumaa kandidaat Kadri-Aija Viik on metsanduse arengukava protsessis esinenud kliimamuutusi eitavate avaldustega, väites, et nende olemasolu või mitteolemasolu "tõestavad MAKi teadlased". Samuti leidis ta MAK 2030 ("Metsanduse arengukava aastateks 2021-2030") probleemide kaardistamise protsessi avalikul üritusel, et kogu kära metsa pärast on eelkõige sellest tekkinud, et inimestel on liiga vaba ligipääs infole ning nad saavad mõelda ja rääkida, mida aga tahavad.

Valedega valede vastu

Üks väide, millega 31. märtsil meelt avaldama kutsuti, oli: "tule meelt avaldama, muidu varsti enam ilma tõrvikuta ei saagi". Valede vastu võitlejad ei peaks levitama seesuguseid katteta liialdusi.

Ka Ungaris, kus Viktor Orbán on üheksa aastat valitsenud, ei ole meeleavaldusi keelustatud. Nende pidamisele on kaikaid kodaratesse loobitud, suurendades politsei läbiotsimisõigusi ja muud sellist, mida üldiselt peetakse inimõiguste riiveks, aga see ei ole veel keelustamine.

Kui me aktsepteerime, et populismi vastu saab võidelda ainult populismiga ning valede vastu ainult valedega, ning kui me leiame, et "õige asja" vastu ei tohiks kriitikat teha, sest see toob vastasele punkte, siis oleme me ju kogu demokraatliku ja arutelupõhise ühiskonna idee tegelikult korstnasse kirjutanud. Nii on meil ainult valik liberaalse ja konservatiivse tsaari vahel. Võimalik, et mingist hetkest alates ei ole võimalik teha ainsatki liigutust, et see ühele või teisele poolele kasu ei tooks ning seega ebasoovitatavaks ei osutuks.

Tendentslikkust esineb ka välisuudiste kajastamisel. Ungari ja Poola režiime kajastatakse poliitilise konnotatsiooni pärast rohkem, samal ajal sotsiaaldemokraatide poolt valitsetava Rumeenia, "tavaliste" konservatiivide poolt valitsetava Bulgaaria ning Balkanimaade kehva inimõiguste olukorda ei tõstatata meie meedias pea sugugi.

Rumeenias on viimastel aegadel takistatud Euroopa Kohtu juhtivprokuröri kandidaadi riigist lahkumist ning suhtlust meediaga, et tema ametikohale asumist takistada, Bulgaarias aga mõrvati korruptsiooni uurimisega tegelenud ajakirjanik.

Võimalik, et ka orbanismi oleks õiglasem käsitleda düsfunktsionaalse postsovetliku režiimi erijuhuna, mitte omaette poliitilise fenomenina. Ja ega ka Prantsusmaa ning Ühendkuningriigi viimaste aegade poliitikat ei saa ülifunktsionaalseks ning demokraatlikuks nimetada.

Kui me ei mõista oma probleemide olemust ja ulatust, siis ei saa me neid üheski mõistlikus mõttes ka lahendada. Praegused protestid on oma olemuselt konservatiivsed – ei soovita, et läheks halvemaks, kui juba on. Tegelikult on ammugi vaja olnud, et hakkaks minema paremaks. Kui me selleks võimelised ei ole ja kui me ei ole seda võimelised isegi sõnastama, siis polegi meil võimalik oodata midagi peale allakäigu.

Olen siin küll võib-olla liiga "eepiline" ja "idealistlik" tänapäeva maitse jaoks, aga minu arvates see võtab kodanikelt midagi ära, kui parteilased ja suhtekorraldajad nende poliitilist eneseväljendust juhivad. See võtab neilt ära võimaluse ennast ise poliitiliselt määratleda, ise organiseeruda ja kokku tulnud seltskonda korraldada ning arendada oma kaitsevõimet kodanikuna.

Mingis mõttes kannatab nõnda kodanikkonna iseseisvus ja väärikus - sellist korraldust aktsepteerides muututakse juba domineerivate ühiskondlike gruppide sõltlasteks, mis oleks pikemas perspektiivis ühiskonna arengut pidurdav. See ei tähenda, et selliste gruppidega ei tohiks ühiste eesmärkide nimel koostööd teha, aga oluline on mõista, et nood korraldavad võimalusel alati nii, et võidavad koostööst rohkem kui teine pool.

Nii nagu raha, nii püsivad ka sõnavabadus, demokraatia ning tõde kui ühiskondlik mõjujõud sellel, et neisse usutakse. Kui me neisse usume, siis me peaksime ka vastavalt käituma ja väljenduma. Sama tõsist suhtumist väärivad nii karjuvad kui ka naeratavad valed.

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: