Nagu rändeteemade puhul tihti rõhutatakse, on rännatud maailmas alati. Teistesse riikidesse elama asunuid on olnud riikide tekkest peale, ka teistesse riikidesse õppima minekul on väga pikk traditsioon, vahendas "Välisilm".

Tudengirändel on oma eripärad. See on veidi erinev rändest üldiselt, ent üldised rändetrendid kajastuvad ka tudengirändes.

Üldiste rändetrendide osas on Soome rändeinstituudi direktori Tuomas Martikaise sõnul praegu teatav rahunemisfaas, mille jätkumine sõltub suurel määral küll sellest, kui hästi suudetakse ohjeldada üleilmset kliimamuutust.

"Praegusel hetkel on asi suhteliselt hästi kontrolli all. Selleks, et ei oleks suuri muresid tulevikus, tuleb meil küll kanda rahvusvahelist vastutust, toetada näiteks neid riike, kus rahvastik kasvab väga kiiresti, et nad tuleksid sellega toime," rääkis Matrikainen.

Rändega seoses kuuleme peamiselt probleemidest. Me ei kuule suuremast osast sisserändajaist, sest neist pole lihtsalt põhjust rääkida, sest nad elavad oma uuel kodumaal nagu inimesed ikka ja teevad oma igapäevast tööd. Mingit uudist selles ei ole. Tõsi on see, et uuel kodumaal kohanemine pole olnud probleemivaba, aga enamik sisserändajaid suudab kohaneda probleemidest hoolimata.

"See uude kohta elama asumine, lõimumine uuel kodumaal võtab aega. Kui me vaatame, mis varem on juhtunud, võib selleks kuluda koguni mõni põlvkond enne, kui õiged kombed leitakse. Peamiselt õpivad paljud oma tükid korralikult ära. Mõelgem kas või eestlastele Soomes - neist on paljud suurepäraselt oma koha leidnud. Samuti soomlased Rootsis - sellega oli mõningaid raskusi, aga lõpuks leidsid nemadki oma koha," selgitas Martikainen.

Haritud tööjõu kohanemine käib enamasti kiiremini, sest haritud inimese väljavaated on paremad ning ka tema kohanemisvõime kõrgem.

Uppsala ülikooli haridusosakonna teadusassistendi Andre Bryntessoni sõnul läheb 80 protsenti võõrsilt tulnud üliõpilasi oma kodumaale tagasi. Enamasti oodatakse seal neid ja nende teadmisi pikisilmi, sest eriti just kolmanda maailma riigid tahavad Euroopast toodud hariduse najal kasvada ja kosuda.

Sel 20 protsendil, kes otsustab päriselt jääda riiki, kus nad ülikoolis käisid, seisavad ees mõned üsna sarnased probleemid nagu sisserändajail üldiselt.

"Varem oli see neile Rootsis päris raske, sest neil lubati pärast õpingute lõppemist vaid kümme päeva tööotsimiseks riiki jääda. Nüüd võivad nad olla kuus kuud, sest aega võtab tööandjatega suhtlemine ja elulookirjelduste saatmine. Uue EL-i direktiivi alusel pikendatakse see miinimum üheksa kuuni," rääkis Bryntesson.

Rootsile on riiki jäänud haritlased mitut pidi kasulikud. Esiteks on neil oma vanal kodumaal ikkagi tihe kontaktivõrgustik, kelle abil saab ka Rootsi riik sidemeid arendada kui olukord kõrgestiharitud pagulase kodumaal rahuneb. Teiseks on Rootsis paljude erialade esindajaist suur puudus.

"On selge, et palju rohkemad üliõpilased tahaksid jääda pärast õpingute lõppu Rootsi, kui neid praegu siia jääb. Ka Rootsi riik tahab, et neid siia rohkem jääks," kinnitas Bryntesson.

Oma grandipoliitikaga loodab Rootsi siiski tagada olukorra, mis välistaks ajude äravoolu kolmandast maailmast Rootsi ning tagaks, et enamik Rootsis õppinuid siiski oma kodumaa elu edendama lähevad.