Esiteks veidike kontekstist ehk milleks algatati eelnõu, mis tahab muuta autoriõiguste režiimi. Asi on selles, et tarbijaharjumused on muutunud ning sellel on olnud oma mõju erinevatele ärimudelitele.

CD-plaadi asemel on Spotify

CD-plaate ostetakse tänapäeval oluliselt vähem ning paljud tarbijad kuulavad muusikat hoopis digitaalsete teenuste vahendusel (Spotify, YouTube jne). Seega peab muutuma ka ärimudel, mille alusel muusikuid tasustatakse, sest muidu ei ole muusika tootmine enam jätkusuutlik.

Kuigi näiteks Spotify maksab muusikutele autoritasusid, tunnevad osad muusikud ja nende esindajad, et platvormid (nagu YouTube) kasutavad nende teoseid, aga ei jaga nendega õiglaselt oma reklaamitulu.

Mis muidugi ei tähenda, et platvormil endal mingit kommertsiaalset väärtust ei oleks, aga platvorm ilma sisuta (content) on oluliselt vähem väärtuslik, sest külastajaid oleks oluliselt vähem ning lõviosa reklaamitulust jääks saamata. Seega oleks õiglane lahendus mingi kuldne kesktee reklaamitulude jaotuse osas. Lahenduseks oleks mõlema osapoole ahnusinstinkti kahandamine.

Teine sektor, mis on tarbijaharjumuste muutumiste tõttu rahaliselt kannatada saanud, on muidugi ajakirjandus. Paberlehte ostetakse ja tellitakse oluliselt vähem ning paraku näitab praktika, et maksumüüri taga olevaid artikleid loetakse oluliselt vähem kui artikleid, mis on tarbijale tasuta kättesaadavad. Seega jääb tihtipeale ajakirjanduse põhiliseks sissetulekuallikaks reklaamitulu oma veebilehelt.

Samal ajal ei ole ajakirjandus nö tavaline äri, mille võib sulgeda, kui projekti kasumlikkus langeb. Sõltumatu ajakirjanduse ning uuriva ajakirjanduse säilimine on demokraatia eksistentsi eeltingimus.

Filtreerimiskohustus veebiplatvormidele

Just neid probleeme proovib uus autoriõiguste direktiiv lahendada kahe sättega, mis on kõige enam tähelepanu saanud: artikkel 11, mis üritab lahendada ülalmainitud ajakirjanduse probleemi ning artikkel 13, mis üritab lahendada loomeinimeste ja platvormide vahelist olukorda.

Artikkel 13 kehtestab filtreerimiskohustuse veebiplatvormidele, mis kuvavad kasutajate poolt üles laetud sisu. Filtreerimiskohustust küll mustvalgel kirjas ei ole, aga see kohustus tekib neile sisuliselt, sest artikkel 13 soovib neile kehtestada juriidilise vastutuse kasutajate poolt üleslaetud sisu eest. Teisisõnu peaksid nad trahvide vältimiseks võimalikku autoriõiguste riivamist (kasutajate poolt) filtritega ennetama.

Kuna platvormidel endil lasuks juriidiline vastutus, kui nad lasevad kasutajal potentsiaalselt autoriõigusi riivava sisu üles panna, siis peaks praktikas ka näiteks Facebook iga postitust, mis sisaldab pilti või videot, oma algoritmidega hindama, enne kui laseb selle üles panna. Siinkohal tuleb märkida, et autorikaitse rakendub automaatselt igale "teosele", isegi kui selleks on suvaline mobiiliga klõpsatud pilt.

Tihtipeale on seda süsteemi ka "tsensuurimasinaks" nimetatud, mis ei ole antud sätte eesmärk, küll aga selle võimalik tagajärg. Nimelt ei ole tegu "klassikalise tsensuuriga", mis tsenseeriks poliitilisel alusel, vaid hoopis süsteemiga, mis võib tsenseerida ebamäärase kahtluse alusel, et kellelgi teisel võib üleslaetavale sisule olla omandiõigus.

"Ebamäärase kahtluse alusel" selles mõttes, et algoritmid ei ole oma hinnangutes kaugeltki täpsed ega lollikindlad ning filtreerimisprotsess peab tehnilistel põhjustel olema automeeritud, sest ükski inimene ei suudaks seda hoomata. Ainuüksi YouTube-i laetakse üles igas minutis 300 tundi videomaterjali, Facebooki lugematul arvul pilte jne.

Näiteks parodeerimise õigus on üks tuntumaid erandeid autorikaitsele, kuid tehisintellekt ei suuda üldjuhul tuvastada, kas tegu on täiesti legaalse paroodiaga või autoriõiguste rikkumisega (ning seega pigem blokeeriks paroodia üleslaadimise, vältimaks platvormile juriidilist vastutust võimaliku rikkumise eest). Viimaks ei tasu unustada ka seda, et filtreerimistehnoloogia arendamine on kallis ning seda saavad endale lubada ainult suured platvormid.

Väiksematel ei jää muud üle, kui uksed sulgeda või suurematelt seda tehnoloogiat sisse osta, pidades silmas, et miski ei kohusta suuri platvorme seda tehnoloogiat õiglastel tingimustel müüma. See aga tugevdab suurte monopoli veelgi enam ning kahjustab platvormide mitmekesisust.

Seega on antud lahendus kahjuks ühe kontingendi omandiõiguse kehtestamine ebaproportsionaalsete vahenditega, seda ülejäänud ühiskonna sõnavabaduse arvelt.

Autoriõigus on intellektuaalse omandi alaliik (koos patentide ja kaubamärkidega). Kui füüsilise omandi puhul on asi üldiselt lihtne, sest inimene omab ühte eksemplari konkreetsest asjast, siis intellektuaalse omandi puhul on tagajärjed palju laiemad: omanik omab õigusi teosele kui sellisele, mis tähendab, et kõik selle legaalsed eksemplarid peavad olema autori käest litsentseeritud.

Sisuliselt on intellektuaalse omandi puhul tegu monopoliõigusega ning seega tuleb selle igasuguse laiendamisega olla äärmiselt ettevaatlik, sest mängus on ka ülejäänud ühiskonna õigused. Just selle pärast on autoriõigus ajalooliselt kaitsnud loomingulisi teoseid (nagu raamatud, luuletused, muusika, laulusõnad, filmistsenaariumid jne), mitte faktilisi uudiseid. Pealegi on ajakirjanik artikli, mitte faktide autor ning lugu tervikuna on juba traditsioonilise autorikaitse poolt kaitstud.

Informatsiooni-monopolide vältimiseks ei ole mõistlik luua artikkel 11 alusel täiesti uut autoriõigust (ehk nö naaberõigust), mis kataks uudiste faktilisi pealkirju.

Täiesti uut paralleelset õigust soovivad osad selle pärast, et kui uudised läheksid olemasoleva autorikaitserežiimi alla, siis ei oleks nende pealkirjad kaitstud. Nimelt kehtivad tavalisele autorikaitsele kindlad erandid, nagu tasuta tsiteerimise õigus, ning autoritasu rakendub ainult siis, kui taasesitatud on märkimisväärne osa teosest.

Seega, olenevat teose kogupikkusest, on mingi osa tasuta tsiteerimine alati lubatud ja seda eeldusel, et originaalallikale on viidatud. Nõnda tekibki küsimus: milleks selline lähenemine?

Tegemist on ju ebaproportsionaalse "lahendusega" ajakirjanduse vähenevale sissetulekule. Kuna hetkel on Facebook ja Google oluliselt kasumlikumas seisus kui ajakirjandus, siis soovivad osad väljaanded neilt ka lühikeste tsitaatide kuvamise eest hüvitist saada.

Tegu on siis nö snippet'ite maksustamisega. Snippet on artikli pealkirjast, esimesest lausest ja/või pildist koosnev lühikuvand, näiteks Google otsingutulemustes või Facebooki postitustes. Vaatamata sellele, kas antud skeem reaalselt suurendaks ajakirjanduse sissetulekut (Saksamaal ja Hispaanias juba katsetati sarnase õigusega edutult), on siiski tegu ebaproportsionaalse meetmega kuna see ohustaks sõnavabadust ning looks potentsiaalseid fakti- ja informatsioonimonopole.

Paraku on tihtipeale nii, et keerulistele probleemidele puuduvad lihtsad lahendused. Selle vastu, et maailm pidevalt muutub ja areneb, ei ole mõtet võidelda. Seega tuleb kohandada oma ärimudelit ning nii kaua vastu pidada, kuni leitakse õige lahendus.

Lahenduse leidmine

Lahenduse leidmine ei pruugi olla enesestmõistetav ega juhtuda koheselt, ning tihtipeale ei ole lihtne keelamine ega karistamine adekvaatne.

Näiteks postiteenuse marginaalid kahanesid oluliselt e-maili ja infotehnoloogia saabumisega. Mis ei tähendanud, et me oleks e-kirjadele kehtestanud mingisuguse virtuaalse postmargimaksu, et ühtlustada klassikalise postiteenuse konkurentsivõimet uue tehnoloogiaga. Selle eest sai kogu postisektor aastaid hiljem täiesti uue hingamise e-kaubandusest tuleneva pakiveoga. E-kirjade ja internetitehnoloogia saabumise hetkel ei osanud muidugi keegi sellist lahendust ette näha.

Tänapäeval on üha enam töökohti, mis langevad automatiseerimise ohvriteks. Võib loota, et need uued tehnoloogiad küll ühe käega võtavad, aga kunagi ka teise käega midagi muud tagasi annavad. Kuid kindlasti idaneb kuskil ka ludiitide liikumisele sarnaseid mõtteid.

Direktiiv sisaldas ka paljusid mittevastuolulisi positiivseid elemente loomeinimeste kasuks, näiteks peatükk kolmes, aga kahjuks ei avanenud meile võimalust artiklit 11 ja 13 tekstist välja hääletada. Ent mängu sekkus demokraatia kuldreegel ehk protseduur. Selle järgi pandi esmalt hääletusele, kas parandusettepanekud üldse tulevad hääletamisele või mitte.

Hääletus

Kahjuks kaotasime selle hääletuse ainult viie häälega (312 poolt, 317 vastu, 24 erapooletut; poolt mina, Ivari Padar, Yana Toom ja Igor Gräzin olime parandamise poolt, Tunne Kelam oli vastu ja Urmas Paet erapooletu). Seega läks muutmata tekst tervikuna hääletusele.

Mina pidin direktiivi vastu hääletama just selle pärast, et kasutajate (ehk ülejäänud ühiskonna) huvid ei olnud piisavalt kaitstud. Ka Euroopa Liidu aluslepingus sisaldub põhimõtte, et meede, mida luuakse, peab olema probleemiga proportsionaalne. Antud juhul olid meetmed artiklites 11 ja 13 minu hinnangul ebaproportsionaalsed.

Oleks me saanud artiklid 11 ja 13 maha hääletada, oleksin rahuliku südamega direktiivi pooldanud. Minuga koos hääletasid direktiivi vastu veel Padar, Toom ja Gräzin, poolt hääletajate hulgas oli eestlastest ainult Kelam ning Paet jäi erapooletuks (ilmselt oli tema puhul tegemist nö kompromissiga, sest eelmisel korral oli ta direktiivi vastu, kuid muutis oma hääle tagantjärgi ära).

A propos, Euroopa Parlamendi kodukord näeb ette võimaluse, et 14 päeva pärast hääletuse toimumist saab protokolli tarbeks oma häält muuta. Aga see ei mõjuta faktilist hääletustulemust.

Protokollist ilmneb, et tervelt 19 saadikut on oma faktilist hääletust muutnud. Mõned poolthääle vastuhääleks ja vastupidi, kuid üldbilansi põhjal saab väita, et oleksid nad kohe sündmuspaigal nõnda käitunud nii nagu nad soovinuks hiljem protokollist näha, siis oleksime parandusettepanekute juurde jõudnud tervelt viie poolthääle enamusega.

Kuid mis läinud, see läinud. Soov protokollis oma tegelikku käitumist teistsugusena näidata on ennekõike tingitud kodumaise sisepoliitika tõmbetuultest ja mitte millestki muust. Kas aga kodumaised huvigrupid suudavad selliseid maskeeringuid avastada ja läbi näha, on juba iseküsimus.

Kuna tegemist oli tehnilises mõttes keerulise eelnõuga, taandus kahjuks suur osa retoorikast üle-lihtsustatud tasemele. Loodi kuvand: "kas oled loomeinimeste poolt või oled nende vastu?". Ja vastupidi - "kas tapad interneti või jätad talle eluvõimaluse". Teadagi ei ole keeruliste teemade lahendamisel abiks, kui asju binaarselt või mustvalgelt kujutatakse. Ei aidanud ka eksitavad sõnavõtud, mis sisaldasid heal juhul pooltõdesid.

Näiteks meie endi digivolinik Andrus Ansip kasutas puru silma ajamiseks JOKK-pooltõde sõnades, et "direktiiv ei maini filtreid", jättes seega eksitava mulje, et filtreid ei tule. See, et filtreid otseselt mainitud ei ole, ei tähenda, et direktiiv neid praktikas ei põhjusta.

Kui platvormile kohaldatakse juriidiline vastutus kasutaja võimaliku autoriõiguste rikkumise eest, siis peab platvorm lõpmatute trahvide vältimiseks hakkama kasutajate kõiki üleslaadimisi (sisu/postitusi) filtreerima sellel eesmärgil, et ennetavalt välistada võimalik autoriõiguste rikkumine. Seega filtrid tulevad kohe kindlasti!

Tegelikult lausus ka volinik Ansip plenaaril, et filtreid tegelikkuses juba kasutatakse, ehkki pisut teistes aspektides. Kahtlustäratavaks momendiks jääb ka väga ühepoolne suhtlus voliniku ja lobistide vahel, millele on viidanud Eva Lepik vastavateemalises artiklis.

Ent eksitavate pooltõdede kasutamine ei ole digivolinik Ansipile võõras. Ei ole ta suutnud oma viieaastase ametiaja jooksul täita oma valimislubadust kaotada ära geoblokk, küll aga on ta üritanud jätta just vastupidist muljet. Nimelt kaotati tõesti ära kõiksugune geoblokk, mis ei puuduta audiovisuaalset meediat. Samal ajal seostavad inimesed geoblokki just sõnumiga "this video is not available in your country" (see video ei ole teie riigis saadaval), ning ka Ansip ise kasutas volinikuks saades just audiovisuaalse meedia näidet - Türgi seebiooperit "Sajandi armastus", mida ta abikaasa ei saanud Brüsselis vaadata.

Tehnilisel tasemel on tegu taaskord JOKK-trikiga: lõpetati ainult "põhjendamatu geoblokk". Kuna videote geoblokk põhineb sellel, et autorikaitse on territoriaalne õigus, mis võimaldab turu killustamist, siis loeti videote geoblokki põhjendatuks.

Kõik, mis läheb autorikaitse alla, on siiani ELi ühisturust "pääsenud". Seega peavad näiteks Netflix ja Spotify ostma ELi turu jaoks 28 eraldi litsentsi, USA turu jaoks piisab aga ühest, kuna tegemist on föderaalriigiga. Sellepärast ongi samadel teenusepakkujatel Euroopas saadaval palju viletsam valik teoseid.

Kokkuvõttes leian, et asepresident Ansip ajas direktiiviga vajalikku asja - internetikeskkonnas pole traditsioonilised autoriõigused rakendatavad ja sisutootjaid ei tohiks mõista tuludeta seisundisse. Paraku osutus probleem liiga keeruliseks ning lõppes riskantse seadusandlusega, millel võib olla soovimatuid mõjusid netikeskkonnale.

Mul on hea meel, et Euroopa Parlamendi liikmed võtsid igaüks individuaalselt seisukoha ses asjas ning seeläbi ka vastutuse. Niisugune peabki üks parlamentaarne protsess olema.

P.S Rahvaesindajaid võis mõjutada ka kõige kurioossem argument, mille lansseeris Frankfurter Allgemeine Zeitung, kus väideti, et Prantsusmaa soovis sedavõrd tugevalt saada Saksa valitsuse toetust interneti "tsenseerimisele", et vastutasuks loobus oma vastuargumentidest ühtset energiaturgu kahjustavale projektile Nordstream 2. Musta huumori aspektist võiks lausuda, et need valitsused ajasid vaba interneti gaasitorru...