Eva Lepik: game over? autoriõiguse moderniseerimisest euroopas ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Veebiaktivistide protest Tallinnas Vabaduse väljakul.
Veebiaktivistide protest Tallinnas Vabaduse väljakul. Autor/allikas: ERR

Aprillis jõustunud ELi uus autoriõiguste direktiiv tähendab ettevõtjatele kasvavaid õigus- ja tehnikakulusid, kasutajatele aeglasemat veebikasutust ning kultuurilises mõttes vaesemaks muutuvat internetti. See on märgiline teetähis globaalses interneti tarastamise protsessis, leiab Eva Lepik algselt Müürilehes ilmunud kommentaaris.

Direktiiv autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta ühtsel digitaalsel turul on vastu võetud. 26. märtsil hääletas Euroopa Parlament selle palju lahkarvamusi tekitanud dokumendi poolt (hääled jaotusid 348/274/36) ja 15. aprillil kinnitas ELi Nõukogu direktiivi lõplikult. Vastu hääletasid Itaalia, Luksemburg, Holland, Poola, Rootsi ja Soome. Sloveenia, Belgia ning viimasel hetkel meelt parandanud Eesti jäid erapooletuks.

"Ennenägematu lobitöö, verepulm, teotused, meediapropaganda, Euroopa Komisjoni ja valitsusametnike pidev jälitamine annavad tunnistust, et tegu on [elutähtsa dokumendiga]. Kuid nüüd, mil kahurid on vaikinud ja suits lahinguvälja kohalt hajunud, surnukehad on maetud ja ellu jäänud lobistid – nüüdisaja poliitika palgasõdurid – on liikunud teistele tandritele, […] on aeg järele mõelda."

Kas tuleb tuttav ette? Võib-olla peabki tulema, sest teema on selline. Tsitaat on pärit hollandi õigusteadlase Bernt Hugenholtzi artiklist eelmise autoriõiguse direktiivi – ametliku nimega infoühiskonna direktiiv ehk InfoSoc – kohta, mis võeti vastu 2000. aastal ja mida praegune direktiiv on mõeldud täiendama. Hugenholtz tegi direktiivi oma lühikeses artiklis maatasa: "Direktiiv on halvasti kavandatud, kompromissidest puretud, ambivalentne seadustekst. See ei suurenda "õiguskindlust" […], vaid loob selle asemel uut ebakindlust, kasutades ähmast ja paiguti peaaegu arusaamatut keelt."

Direktiivi 5. artikkel kehtestas 20 võimalikku autoriõiguse erandit ning tegi neist liikmesriikidele kohustuslikuks ainult ühe, legaliseerides ajutise koopia loomise, "mis on tehnilise protsessi lahutamatu ja oluline osa" ning teeb interneti kasutamise üleüldse mõttekaks ja võimalikuks.

"Kas meil oli tõesti vaja Euroopa seadusandjat, kes ütleks, et puhverdamine ja sirvimine on lubatud ilma autori loata?" küsis Hugenholtz sapiselt ning nentis, et liikmesriikide seaduste harmoniseerimise seisukohalt on direktiiv täielik läbikukkumine. Põhiprobleemina nägi ta aga seda, et "direktiiv jätab lahendamata digikeskkonna autoriõiguse põhilised probleemid. […] Direktiiv ei tee suurt midagi autorite heaks. See on suunatud peamiselt infotööstuse "suurte mängijate" (tootjad, vahendajad, institutsionaalsed kasutajad) õiguste kaitsmisele, kuid ei kaitse loojaid, kellelt pärineb "sisu", mis tööstust käigus hoiab. Direktiiv ei kaitse autoreid ega esitajaid produtsentide ja tootjate eest, kes suruvad neile peale standardlepinguid ainuõiguste ühekordse väljaostmisega".

Hugenholtzi kriitikat on endiselt põhjust esile tuua, kuna 19 aastat hiljem on väga vähe muutunud. Seadusandlik protsess koos raevuka lobitööga on sünnitanud taas direktiivi, mis kaitseb õiguste omajaid, kindlustades nende ärimudeleid, aga jätab autorid ja kasutajad (kes on üha sagedamini samad inimesed) abita ning nende õigused tagamata.

Lõppversiooni jõudsid kaks kõige problemaatilisemat punkti: täiendav autoriõigus ajakirjandusväljaannetele (nn lingimaks ehk veebiplatvormid peavad hakkama kirjastajatega lepinguid sõlmima, et saada luba nt lingiga kaasneva tekstijupi näitamiseks) ja platvormide kohustus kasutajate üleslaaditavat sisu filtreerida (et takistada autoriõigust rikkuva materjali üleslaadimist).

Viimase ajalooliseks paralleeliks sobib hästi tehnilisi kaitsemeetmeid (DRM) puudutav osa 2000. aasta direktiivist. Toona pühitseti Euroopas seaduslikult sisse infokandjatele seatavad riivid-lukud ehk näiteks CD või DVD kopeerimiskaitse murdmine oli ka Eestis 2015. aasta alguseni kriminaalkuritegu.

Selline masinavärk või algoritm ei oska aga arvestada autoriõiguse avalikust huvist tulenevate erandite ja piirangutega, millel on hariduslik või teaduslik eesmärk või mis on vajalikud teabe edastamiseks või õigusemõistmiseks, kriitika või paroodia avaldamiseks jne. Nüüd kohustatakse ka veebiplatvorme riivi- ja lukusüsteeme ehk sisutuvastustehnoloogiat sisse seadma ning taas on liikmesriikide (ja platvormide) asi, kuidas teha teoks võimatu missioon: tagada robotfiltrite maailmas kasutajate õigused ja sõnavabadus.

Kuidas see jälle nii läks?

Uus direktiiv sai üldse jõustuda seetõttu, et Saksamaa muutis meelt üleslaadimisfiltrite lubatavuse asjus. Ilma Saksamaata poleks nõukogus vajalikku enamust saavutatud. Ka britid oleksid saanud direktiivi blokeerida, aga nad eelistasid seda toetada ning lollitada pärast koduseid valijaid juttudega kurjast EList, kust tuleb kõik halb. Briti konservatiivid on direktiivi algusest peale pooldanud, iga huviline võib endale VoteWatchi veebisaidil konto registreerida ja järele vaadata.

Kuigi Saksamaa on pooldanud lingimaksu (ehkki neil juba 2013. aastast kehtiv samasugune seadus pole meediaväljaannetele midagi sisse toonud), püsis seal kuni selle aasta alguseni tugev vastuseis üleslaadimisfiltritele, mis kajastub ka nüüdseks rikutud koalitsioonilepingus.

Kui Saksamaa ja Prantsusmaa tegid veebruari alguses räpase tehingu – Prantsusmaa nõustus sakslaste versiooniga Vene-Saksa gaasijuhtme Nord Stream 2 asjus ja sai oma tahtmise autoriõiguse direktiivi küsimuses –, tõusid Saksa ettevõtjad, internetifoorumite haldajad, mõttekojad ja isegi mõistlikumad poliitikud tagajalgadele.

Enne europarlamendi viimast plenaarhääletust toimusid suured meeleavaldused ja osa CDU poliitikuistki lõi kõhklema. Vaatamata sellele toetas Angela Merkel direktiivi lõppversiooni kinnitamist, sest "üleslaadimisfiltreid pole seaduse tekstis üldse mainitud".

Saksamaa lisas oma poolthäälele viieleheküljelise seletuskirja, milles väljendatakse valmisolekut asuda lahendama seaduse rakendamisega kaasnevaid probleeme (nt sisulitsentside hankimise lihtsustamiseks) ning kohe midagi ette võtta, kui peaks selguma, et direktiiv siiski ohustab sõnavabadust – mitte et sel maine säilitamiseks mõeldud viigilehel mingit juriidilist jõudu oleks.

Samal ajal võttis sõna direktiivi algatamise ajal Euroopa Komisjonis teemat juhtinud Günther Oettinger, kes teatas, et komisjon jälgib direktiivi ülevõtuprotsessi täie rangusega ning liikmesriike, kes üritavad seaduse mõtet lahjendada või viivitavad pikalt, trahvitakse tavapärases korras.

Prantsuse rahvusliku interneti eripära

Prantslased on aga teada andnud, et haaravad härjal sarvist ning üleslaadimisfiltreid nõudev seadus võib jõustuda juba sel suvel. Prantsuse kultuuripoliitilisi tavasid ja ambitsioone tundmata võib olla raske mõista, mis valu on neil internetti niimoodi piirata. Nende tavapärase protektsionismi ning rahvuskultuuri ja identiteedi säilitamispüüu taustal järgib nende kummaline suhe internetiga aga isegi teatavat loogikat.

Vaatamata märkimisväärsete IT-edulugude puudumisele arendatakse Prantsusmaal riigi toel omaenda otsingumootorit (Qwant, olete kuulnud?), doteeritakse lahkelt filmi- ja arvutimängutööstust, Amazonile on kehtestatud spetsiaalne maks, et kaitsta oma raamatuturgu, jne. See, et vabadus on võrdsuse ja vendluse vahelt välja pudenenud, ei paista olevat avaliku arutelu teema, ning võrdsuski tundub avalduvat pigem püüus kiskuda kõik teised tagasi oma "IT-eduloo" tasemele.

Võiks öelda, et lasku käia, tehku oma internet, ehitagu sellele müürgi ümber – nii on praegu moes – ja olgu siis õnnelikud. Ometi näib perspektiiv, et kogu Euroopa Liidust peaks saama internetiküsimustes pehmelt öeldes tagurliku Prantsusmaa digitaalne koloonia, veider ja mitte eriti lootusrikas.

See ei ole aga võimatu stsenaarium, kuna liikmesriik, kes suudab esimesena keerulist direktiivi rakendama hakata, võib osutuda teistele eeskujuks, kelle lahendusi asutakse kopeerima, eriti väiksemates ja kehvema kompetentsiga riikides, aga ka neis, mis on võtnud ELi küsimustes hoiaku, et oma seisukoha tekkimisest tuleb hoolikalt hoiduda ning täita selle asemel suurriikide soove, nagu Eesti justiitsministeeriumi ametnikud meie eesistumise ajal mõista andsid.

Rakendamise kõrval on laual veel üks variant. 19 aastat tagasi lõpetas Bernt Hugenholtz oma kriitilise ülevaate viitega pretsedendile, et Euroopa Kohus on tühistanud liikmesriigi taotlusel direktiivi, kuna sel polnud piisavat õiguslikku alust. "Kohtuotsus tekitab intrigeeriva väljavaate, et üks või mitu liikmesriiki vaidlustab direktiivi kehtivuse. Kas see poleks mitte suurepärane moodus sellest monstrumist vabanemiseks? Käesolevaga pakun mis tahes liikmesriigile oma teeneid pro bono."

Kuna Amsterdami ülikooli intellektuaalomandi professor Hugenholtz oli üks kümnetest õigusteadlastest, kes püüdsid praeguse autoriõiguse direktiivi menetlemise ajal Euroopa seadusandjat mõistusele kutsuda, oleks ehk kohane tema poole pöörduda ning küsida, kas suuremeelne pakkumine on veel jõus.

Mis on halvim, mis võib juhtuda?

Kohtuprotsess kestab parimalgi juhul aastaid, mille vältel võidakse riikides kehtestada internetti lõhkuvaid seadusi, mida kohtuotsus ei tühista (2006. aasta andmete säilitamise direktiiv tühistati aastal 2014, kuid see jõuti mitmel pool kehtestada). Igal juhul toimub seni tavapärane protsess: direktiivi avaldamisest ELi Teatajas tiksub kaks aastat täis 2021. aasta mais ning selleks ajaks peavad riigid olema direktiivi oma seadustesse üle võtnud.

Nagu eespool viidatud, ei jää selle käigus voli ulatuslikuks isetegevuseks, ehkki sellesuunalisi vihjeid on teinud nii endine justiits- ja praegune välisminister Urmas Reinsalu kui ka tagasiastunud EKRE IT-minister Marti Kuusik.

Peamine võimalus lööki leevendada on direktiivis seletuseta jäetud mõisteid lahti kirjutada. Direktiivis on palju ebamäärasust, mis ülevõtu käigus pigem võimendub. See tähendab, et nii ettevõtjaid kui ka tavakasutajaid ähvardavad õigusriskid: varem seaduslike praktikate puhul pole kindlust, kas nendega tohib jätkata.

Üks küsimus on see, mis platvormid lõpetavad tegevuse, muutuvad kinnisteks või lahkuvad EList, teine ja keerukam aga see, milline on Euroopas sündimata jäävate algatuste kulu, kuna investorid ei taha võtta liigseid riske.

Juba praegu on katkestanud ELi nõuete karmistumisel siinse ligipääsu mõned Ameerika teenused, kelle jaoks Euroopa kliendid pole kuigi olulised. Sellised juhtumid kindlasti sagenevad. Eestiski küsivad mitmed veebiplatvormid, kuidas maandada riske, kui isegi serveri mujale kolimine ei aita, kuni kliendid on Euroopas.

Autoriõigus kaitseb ju igasugust sisu alates piltidest kuni tekstideni, nagu foorumite kommentaarid, ehkki Audible Magicu müügimeheks hakanud Ansip püüab jätta ekslikku muljet, et tsensuur puudutab üksnes heli- ja videofaile. Tõusevad õigus- ja tehnikakulud, filtreerimine muudab veebikasutuse aeglasemaks ning kokkuvõttes meie internet vaesestub.

Puutumata ei jää ka tavakasutaja. Kassipiltide puhul võib endiselt loota, et neid lihtsalt ei vaevu keegi keelustama – väikese inimese parim kaitse on olnud alati ta tähtsusetus. Ent erinevalt demagoogide väidetest ei kaitse meeme tegelikult miski: paroodiat robot ära ei tunne. Ka filmikaadriga GIF-fail ei ole iseenesest paroodia, isegi kui inimkasutaja muigab. Vahel päästavad tehnilised abivahendid, nagu VPN, kuid kõik neid kasutama ei õpi.

Kahjuks on interneti tarastamine globaalne protsess. Hiinlaste Suur Veebimüür kerkib üha kõrgemaks, Venemaa katsetab rahvusliku interneti eripära lähiajal, Aafrikas on veebi väljalülitamine valimiste ja eksamite aegu regulaarne praktika ning nüüd imiteerib neid tendentse ka Euroopa. Matkimine ei piirdu taradega, sest kui tsensuur algab ühel ettekäändel, leitakse kohe sada uut.

Praegu ELis menetletav terrorismivastane regulatsioon nõuab veebiteenustelt väidetavalt terroristliku sisu eemaldamist ühe tunni jooksul. Näiteks tuli maailma suurimale veebiarhiivile Internet Archive aprillis ühelt Prantsuse riigiametilt nädala jooksul 550 nõuet ajalooliste arhiivimaterjalide blokeerimiseks, kuna otsingurobotid olevat leidnud neist terroristlikke märksõnu. Britid pusivad juba mõnda aega veebifiltriga, mis keelaks ära porno; nende varasemad katsed on tsenseerinud veebist peamiselt klassikalist maalikunsti. Robotid ei saa olla arukamad kui poliitikud.

Kui lisada riiklikele pingutustele pelglike inimeste enesetsensuur ja sihilikud kuritarvitamised, millele direktiiv jätab tee vabaks – autoriõigusega seotud valenõuete esitaja ei riski millegagi –, siis võib karta, et paari aasta pärast elame veel huvitavamal ajal kui praegu. Kogu lootus on seaduse rakendajate tervel mõistusel – kui me ringi vaatame, siis kui palju me seda näeme?

Toimetaja: Kaupo Meiel

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: