Raul Veede: ACTA teine tulemine
Teisipäeval, 26. märtsil algab Euroopa Parlamendis plenaarhääletus, mille tulemusel võib internet põhjalikult muutuda. Parlamendil tuleb kinnitada või tagasi lükata direktiiv autoriõigusest digitaalsel ühtsel turul. Algselt Müürilehes ilmunud artiklis kommenteerib direktiivi Raul Veede.
Direktiivi menetlemine algas 2016. aasta septembris Euroopa Komisjoni ettepanekuga ning kogu protsessi on saatnud kuumad vaidlused. Uus direktiiv avab mõningaid ammuoodatud võimalusi teadus-, haridus- ja mäluasutustele, sõnastab mõned punktid reaalsete autorite toetuseks, kellel tuleb maid jagada esindusorganisatsioonidega, kuid ei loo mingit digitaalset ühtset turgu (meenutagem, et direktiiv on juhtnööride kogum, mille iga EL liikmesriik kirjutab oma seadustesse oma äranägemise järgi), ei ühtlusta ega tee liikmesriikidele kohustuslikuks 2001. aastast kehtivas infoühiskonna direktiivis leiduvaid erandeid, mille erinevatest rakendustest tulenevalt on EL autoriõiguse seisukohast suur ja kirju lapitekk ning kõigi probleemide krooniks sisaldab kaht väga problemaatilist sätet.
Üks neist on ajakirjandusväljaannetele antav täiendav autoriõigus, mis võimaldab neil nõuda tasu platvormidelt, kus nende linke jagatakse (nn lingimaks) ja teine on kasutajatel oma sisu üleslaadimist võimaldavate platvormide kohustamine jälgimistegevuseks, et miski kasutajate poolt üleslaaditu ei rikuks kellegi autoriõigusi.
Mõlemad on rangelt võttes suunatud peamiselt Google'i ja tolle tütarfirma Youtube'i vastu. Probleem on selles, et seadusandja pakutavad meetmed ongi majanduslikult ja tehnoloogiliselt teostatavad väga suurtele ja jõukatele platvormidele, seega hakkab see seadus vastuvõtmise korral pärssima väiksemate turuosaliste konkurentsivõimet ning tsementeerima seniste turuvalitsejate positsioone.
Loomevabadus automaatfiltrite köidikus
Teine häda seisneb selles, et käsitsi pole võimalik kasutajate materjali läbi puistada, seega tuleb see ülesanne anda algoritmidele. See tähendab juba inimõiguste kallale minekut, sest direktiiv kohustab platvorme (mõned erandid välja arvatud) autoriõigust rikkuvate materjalide üleslaadimist ära hoidma. Seda võib nimetada mitut moodi, aga sisuliselt on tegu tsensuuriga.
Kasutaja sõnavabadus ei ole kuidagi tagatud. Kui tema üleslaaditu filtrisse kinni jääb, saab ta üksnes tagantjärele protestima asuda, näiteks seletada, et tema meem, kollaaž, remiks vms rajaneb paroodia- või kriitikaerandile (need ei kehti mitte kõigis liikmesriikides samal määral, lapitekil on väga erineva väljanägemisega osi). Kasutaja seletusi saab hõlpsalt pareerida näiteks platvormi kasutustingimustele viidates.
Lühidalt – tõestamine, et ta ei ole kaamel, on kasutaja probleem. Lisaks luuakse ideaalsed tingimused massiliselt valenõudeid saatvatele petistele ja väljapressijatele, kuna alusetu mahavõtmisnõude saatja ei vastuta mitte millegagi.
Kui palju sellest reaalsetele autoritele, muusikutele, filmitegijatele, ajakirjanikele või teistele kasu on, pole kerge ennustada. Tõenäoliselt hakkavad üsna vähesed neist isiklikult platvormidega asju ajama ja nendega lepinguid tegema. Tõeline võim suunatakse selle seadusega autorite esindusorganisatsioonide, platvormide ning – mis pole üldse tähtsusetu – filtreid tootvate firmade kätte.
Viimaseid ei ole väga palju, nad asuvad väljaspool Euroopat ning neid ootab direktiivi jõustumisel hiilgav tulevik Euroopa turul, mis muuhulgas hõlmab rikkalikke võimalusi metaandmete kogumiseks ja analüüsiks, nagu Saksa andmekaitsevolinik Ulrich Kelber hiljuti veel ühe väheräägitud aspektina esile tõi.
Euroopa värske andmekaitseregulatsiooni valguses pole autoriõiguse direktiivi veel korralikult analüüsitud – osalt seetõttu, et see on tänini olnud pidevas muutumises –, kuid selge on, et nende sujuvat koostoimimist ei maksa oodata. Igal juhul on asjatundjad juba korduvalt demonstreerinud, et Ansipi väide, justkui toimiksid filtrid sujuvalt ja oleksid odavad, ei pea paika.
Juba tänapäevased automaatfiltrid, mida firmad omal initsiatiivil on arendanud, tekitavad massiliselt valetuvastusi: autoriõiguse rikkumises on süüdistatud isegi nurruvat kassi. Nende rakendusala on aga olnud suhteliselt kitsuke, keskendudes peamiselt muusika ja filmilõikude äratundmisele. Euroopa uus kord nõuab robotitelt aga kogu autoriõiguse katmist, koreograafiast arhitektuurifotodeni ja etteloetud luuletustest illegaalselt tõlgitud subtiitriteni. Lisaks eeldab autoriõigusega kaitstud teoste äratundmine neist ülemaailmse andmebaasi ehitamist, see aga vajab ulatuslikku andmekaevet – mille kohta seesama direktiiv artiklites 3 ja 4 lühidalt kokku võttes ütleb, et andmete omanikud peavad tagama vaba ligipääsu, välja arvatud juhul, kui nad ei taha – ehk siis andmekaeve jaoks luuakse ühe artikliga erand ja teisega võetakse see tagasi. Kokkuvõttes luuakse seaduse jõuga kunstlik tellimus tarkvara järele, mille väljatöötamine Euroopa Liidus välistatakse.
Euroopa IT-sektorile võib vaid õnne soovida. Saksa idufirmade liit (Bundesverband Deutsche Startups) on juba direktiivi vastu avalikult protestinud, nõudes artiklite 11 ja 13 eemaldamist ning 3 põhjalikku ümbertöötamist.
Euroopa Liit pole sugugi ainus koht maailmas, kus praegu autoriõigust reformitakse. Me võinuks võtta eeskuju näiteks Lõuna-Aafrikast või Singapurist, kus reformi raames laiendatakse autorite õigusi ja tugevdatakse nende positsiooni läbirääkimistel teoste levitajatega, kehtestatakse nõuded teoste autoritele viitamiseks internetis ja laiendatakse vabadust teoste kasutamiseks haridusasutustes – sest Singapuris mõistetakse, kui tähtis on haridus kogu ühiskonnale.
Euroopa direktiiv jagab aga autorite kaitsmise ettekäändel ridamisi õigusi vahendajatele, kes piiravad autorite ja nende publiku otsesuhtlust. Selge on, et üleslaadimispiirangud häirivad kõige rohkem mitte võõra loomingu kopeerijaid, kes leiavad alati mõne muu levikanali, vaid autoreid, kes loovad tuletatud teoseid teiste autorite loomingu põhjal, või kelle originaalloomingut süüdistatakse kopeerituses alusetult.
Kõige rohkem kaotab professor, kelle veebipõhine Bachi-kursus ei jõua tudengiteni, või karjääri alustav muusik, kes loodab tuua oma järgmisele kontserdile kuulajad Youtube'i abiga. Kaotab ühiskond, kus ei saa oluliste teemade üle avalikult diskuteerides vabalt tsiteerida lõike kõnedest, kasutada fotosid ega kirjutada pilkelaule poliitikute kohta. Paljudele poliitikutele see muidugi meeldib. Kuid nagu öeldakse telepoes: ka see pole veel kõik!
Laialdaselt juurutatav filtrisüsteem, mis ei tööta korralikult autoriõiguses, on kasutatav muudeks otstarveteks. Euroopas on juba tehtud ettepanekuid rakendada robotfiltreid ka terroristliku ja ekstremistliku veebisisu tuvastamiseks.
Ehkki igal riigil, valitsusel ja parteil on ekstremismist oma ettekujutus (eks küsige tuttavailt SDE ja EKRE liikmetelt, kes on "ekstremist") ja selle algoritmiliselt tuvastatavate tundemärkide nimekiri tuleb paratamatult ähmane, protestivad vähesed mõtte vastu terrorismivastasest võitlusest.
Ka lastekaitse kõlab alati hästi, selle põhjendusega on britid nõudnud näiteks Vikipeediast alasti inimeste kaotamist ja venelased entsüklopeedia vaikimist narkootikumide teemal. 2019. aasta algusest saati on filtrite laiendamist terrorismile arutatud Euroopa Parlamendi kolmes komitees. Ettepanekuid on teisigi: värsked haamriomanikud otsivad naelu.
Nõrgeneb Euroopa IT-sektor
Parlament hääletab autoriõiguse direktiivi üle teisipäeval, 26. märtsil kell 11.30. Kui direktiiv praegusel kujul läbi läheb, antakse liikmesriikidele tavapäraselt kaks aastat selle ülevõtmiseks kohalikesse seadustesse.
Tehniliste muudatuste võimalused pole väga suured, kuid teatud manööverdusruum riikidele siiski jääb. Eesti arusaam meie tõlgendusruumist on viimastel aastatel kaldunud pigem tuima, kohati tõlkevigade ja puukeeleni küündiva kopeerimise poole, nii et erilist loomingulisust ei maksa siin oodata.
Nõuete rakendumise järel kulub veel aasta või paar, kuni turg paika loksub, arvatavasti pidurdavad protsesse ka mitmeastmelised kohtuasjad; võimalik, et mõni liikmesriik vaidlustab isegi direktiivi kui terviku, kuna see on sisulises vastuolus mitme Euroopa Liidu õigusaktiga, sh ELi põhiõiguste hartaga.
Igal juhul võib aga oodata Euroopa IT-sektori veelgi silmapaistvamat nõrgenemist võrreldes teiste, vabama autoriõigusrežiimiga piirkondadega nagu USA. Vaesustub veebikeskkond, piirangutest möödumiseks otsitakse uusi tehnilisi lahendusi: võib juhtuda, et tormiliselt hakkavad arenema ja levima detsentraliseeritud võrgulahendused, peer-to-peer tehnoloogiad ja muu selline, eks häda ajab härja kaevu, nagu Venemaa, Hiina või Türgi netikasutajad hästi teavad. Tõenäoliselt muutuvad suurte sotsiaalvõrkude sisupoliitikad ning kahaneb selle sisu osakaal, mida rahvusvahelised teenused pakuvad eurooplastele.
Vikipeedia ja vikipedistide seisukohalt tähendab see aga kaht muret. Esmalt, vaesustuv keskkond tähendab väiksemat hulka allikaid, mida me saame entsüklopeedia arendamisel kasutada, ning nende väiksem konkurents tähendab ka sisu kvaliteedi langust. Ning seda just praegu, kui Wikimedia liikumine tegeleb tugevalt audio-videosisu edendamisega.
Teisalt, mida rohkem on eri riikides inimestel takistusi Vikipeedia sisu taaskasutamisega, seda rohkem peavad entsüklopedistid sisuloome asemel kulutama aega segaste juriidiliste reeglite selgitamisele, sest poliitikutest ja juristidest selles töös erilist abi ei ole.
Seepärast ongi eri riikide vikipedistid löönud kampa teiste autoriõiguse direktiivi kriitikutega ja kutsuvad praeguse, 20.-27. märtsini kestva üleeuroopalise aktsiooninädala raames valijaid osalema avalikel protestidel ja ütlema oma eurosaadikutele ka otse: nii ei lähe mitte.
Neljapäeval tehti peamiselt veebiaktsioone – suletud oli 4 Vikipeediat (saksa, tšehhi, slovaki, taani) ning paljudes teistes, sh eestikeelses rippus bänner. Eesti veebilehtedest ühinesid aktsiooniga Ajapaik ja Hinnavaatluse foorum.
Reedel toimus Tallinnas autoriõiguse teemaline konverents "Kas autoriõiguste direktiiv hävitab vaba Interneti?", milles moodsa tehnika vahendusel osalevad ka ÜRO sõna- ja väljendusvabaduse eriraportöör David Kaye, üks direktiivi karmimaid kriitikuid inimõiguste vaatepunktist, ja Wikipedia rajaja Jimmy Wales. Laupäeval, 23. märtsil toimus Tallinnas Vabadusel platsil Wikimedia Eesti ja Internet Society korraldatav meeleavaldus internetivabaduse kaitseks.
Toimetaja: Kaupo Meiel
Allikas: Müürileht