Möödunud nädalal pöördusid kodanikuühendus Eesti Metsa Abiks (EMA), Eesti Loomakaitse Selts (ELS) ja loomade eestkoste organisatsioon Loomus Keskkonnaministeeriumi poole, et minister annaks välja määruse, mis võimaldaks metsades toimuva raietegevuse looduskaitseseadusega vastavusse viia.

Piirates määrusega (Metsaseadus § 40 lg 10) lindude ja loomade sigimisperioodil tehtavaid raieid, hoitakse ära pesitsevate ning poegi kasvatavate lindude-loomade tarbetu häirimine ja hukkumine. Metsaelanike selline häirimine ja hävitamine on ühtlasi vastuolus looduskaitseseadusega (Looduskaitseseadus §55).

Praeguseks on pöördumisega liitunud juhtivaid linnukaitseeksperte koondav Eesti Ornitoloogiaühing (EOÜ), Eesti Metsloomaühing (Estonian Wildlife Center), Eesti Loomakaitse Liit, kliimaliikumine Climate Save Estonia (CSE), Leedu metsakaitseühendus Gyvas Miškas ja USA teaduspõhiste poliitlahenduste mõttekoda Partnership for Policy Integrity (PFPI).

Tegemist pole esimese sellelaadse ettepanekuga. Kaks aastat tagasi jõudis sigimis- ja pesitsusaegseid raietöid ning metsa väljavedu keelav eelnõu koguni valitsuse lauale, aga toona tõmbas asjale piduri peale Siim Kiisleri eelkäija, keskkonnaminister Marko Pomerants. Minister põhjendas seda metsaomanike õiguste kaitsega. Asja lähemalt vaagides muutub küsitavaks, kui kaitstud kevadsuvise raiuja õigused sellisele tegevusele rohelist tuld andes ikkagi on.

Riik paneb kevadsuvised raiujad "tanki"

Olukorras, kus kevadsuvistele raietele satub peale lindude pesitsemisest teadlik kodanik, soovitakse metsaelanike hukkumise vältimiseks tavaliselt tööde peatamist. Konkreetsete linnupesade asukohtasid teades on nii mõnigi neile osutanud ja selgitanud, et linnupesade ja -munade tahtlik hävitamine ning lindude häirimine, eriti pesitsemise ja poegade üleskasvatamise ajal, on looduskaitseseaduse kohaselt keelatud. Kui raietegevust sellegipoolest jätkatakse, siis on tegemist juba seaduserikkumisega, millele järgneb enamasti ka Keskkonnainspektsiooni poole pöördumine.

Ühest küljest on inspektoritel kohustus metsalinde sellise ohu korral kaitsta ning tööde peatamist nõuda. Kuid kui töid teostatakse seadusliku metsateatise alusel, mis sigimis- ja pesitsusaegset raiet lubab, siis tõstab kära jällegi nende tegija, viidates Keskkonnaameti loale.

Asja kurbloolisus seisneb selles, et kohale veetud ja tööd alustanud masinate peatamine läheb tublisti kallimaks, kui läheks pesitsusaegse raie vältimine. Raske on mõista, miks väljastab riik raielubasid sellisel perioodil, kui metsatööde tegijatel on konkreetne oht nende raiete käigus seadustega vastuollu minna.

Juriidiline nõiaring

Ühest küljest kohustab seadus raieid peatama, teisest küljest teostatakse neid Keskkonnaameti loa alusel, mis peaks kindlustama tööde seaduslikkuse. Tekib juriidiline nõiaring, mille lahendamist eeldatakse raietest alarmeerinud inimestelt, metsamajandajatelt ja keskkonnaalase järelvalve teostajatelt, ehkki tegelikkuses pole kellelegi neist sellise olukorra lahendamiseks mingeid juhendeid ega seaduslikke instrumente antud.

Arutledes, keda võiks üldise raierahu puudumine kaitsta, jääb sõelale vähe osapooli. Kindlasti ei kaitse see loodust ega metsaelanikke, nende surmamisest ja häirimisest alarmeeritud kodanikke või vastuolulisse olukorda kistud keskkonnajärelvalveorganeid.

Küsitav on, kas see kaitseb metsatööde teostajat või metsaomanikku, kes ei pruugi looduskaitseseadusest isegi teadlik olla ning lähtub vaid keskkonnaameti loast, pidades oma teguviisi igati õiguspäraseks. Kui kedagi, siis saab praegune seadusevaakum kaitsta vaid puiduettevõtjad, kes soovivad käibe kasvatamiseks aasta läbi ühtlaselt tooret saada ja ei soovi seepärast kinni pidada ka looduse seatud piiridest. Just nendest piiridest peaks säästev metsandus aga lähtuma.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.