Mati Sepp: linnurahu telgitagused ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Mati Sepp
Mati Sepp Autor/allikas: Erakogu

Lausa traditsiooniks on muutunud, et kevadel plahvatab koos rändlindude saabumisega metsandussektori ja looduskaitse eest seisvate inimeste vahel tüli linnurahu teemal. Hoolimata sellest, et probleem on üleval olnud juba mitu aastat, pole suudetud leida rahumeelset kokkulepet ega ilmselt leitagi, arutleb jahimees Mati Sepp.

Hinnanguliselt hukkub pesitsusperioodil tehtavate raiete ja hooldustööde ning niitmiste käigus iga aasta üle 60 000 linnupaari, kuid lindude kadumise taga pole süüdi ainult metsamehed, nagu enamasti proovitakse seda probleemi tänapäeval esitleda.

Tahtlikult või tahtmatult on välja valitud üks valdkond, mis saab ühiskonna poolt kogu koosa enda kaela ja teised probleemid jäetakse mainimata.

Süüdi pole ainult metsamehed

Märkimisväärselt suure kahju tekitajaks lindudele on inimeste poolt armastatud kassid, kes oleksid kokku võimelised Eestis ära sööma 7,4-11,9 miljon lindu aastas. Eestis on kasside arvukuseks hinnatud 248 000 isendit ja vähemalt üks kass on meil 27 protsendil kodudest.

Kassid on maapiirkondades osaliselt isegi metsistunud ja elavad suurema ajast omapäi, hankides toitu metsadest ja põldudelt. Poolmetsistunud kasside järglased ei oma vähimatki sidet inimestega. Kassid on enamikele Eestimaal pesitsevatele ja aastaringselt elutsevate lindude jaoks kõige ohtlikumaks liigiks.

Üks lindude kadumise põhjus on väikekiskjate poolt tehtav kahju. Kiskjate hulk kasvab aastast aastasse aina enam, sest jahimeestel puudub huvi väikekiskjaid piisaval arvul küttida ning seetõttu on looduslik tasakaal paigast nihkunud.

Siin on oma roll ka metsade ulatuslikul raiumisel ja niitude ning märgalade kinnikasvamisel, mis on lindude pesitsusalasid kahandanud. Mida väiksemale alale linnud peavad pesitsema asuma, seda lihtsam on kogenud metsnugisel, rebasel ja šaakalil lindude pesitsuspaigad läbi käia.

Metsnugis, rebane ja šaakal omavad väga head mälu ja teavad, kust võib süüa leida ja nende jaoks on linnupesade leidmine sama lihtne nagu inimestel maasikate korjamine aiamaalt. Kährikud satuvad see-eest pigem juhuslikult linnupesadele ja -poegadega kokku, aga kährikute kõrge arvukus tagab selle, et nad leiavad ikkagi maal asuvad pesad üles. Lindude seas on suurimaks probleemiks vareste rohkus. Varesed rüüstavad massiliselt just niitudel pesitsevate lindude pesasid.

Võimalikud lahendused

Kõik eelmainitud probleemid on väga tõsised ja vajaksid kiiremas korras riiklikku sekkumist, eriti nüüd, kui avalikkus nõuab järjest enam looduse eest seismist. Esimese probleemi põhjuseks on 21. sajandi metsamajanduse hüppeline areng, mis ei ole suutnud piisavalt looduse heaoluga arvestada, kuid teiste probleemide taga on ka ühiskonna enda hoolimatus meid ümbritseva looduskeskkonna suhtes.

Teada tõde on see, et tehakse suurejoonelisi kampaaniad karusloomafarmide keelustamiseks - mis on ka õige -, aga seejuures jäetakse mainimata, et iga eestlane, kes julgeb loodusest kütitud karusnahka kanda, annab suure panuse looduse heaolusse.

Võimalusi, kuidas vähendada lindude hukkumist pesitsusperioodil metsaraie tõttu, on mitmeid.

Kõige äärmuslikum lahendus oleks kõik metsamasinad lindude pesitsusajaks seisma panna ja olekski olukord lahendatud ja avalikkus rahul, aga lindude käekäik sellest otseselt ei paraneks, sest teised probleemid jääks ikkagi lahenduseta. Kasside puhul oleks kõige radikaalsem lahendus anda jahimeestele riigi poolt selge korraldus kassidele jahti alustada, nagu oli see Nõukogude Liidu aegadel, kui iga hulkuv kass oli jahiuluk.

Täiesti arusaadav, et tänapäevane kultuurne ühiskond, mis kassiprobleemi on ise tekitanud, ei lubaks kasside küttimist. Isegi mitte siis, kui see aitaks päästa igal aastal üle miljoni linnu elu. Inimesed peavad võtma vastutuse oma koduloomakeste ees ja hoidma kassid toas. Aja jooksul suudaks looduskeskkond ise hulkuvate kasside probleemi lahendada, aga seda ainult juhul, kui uusi kasse loodusesse ei lasta.

Kisklussurve vähendamiseks oleks ilmselt lahenduseks maksta jahimeestele iga kütitud väikekiskja eest preemiat. Kütitud uluki võib metsa jätta, sest hetkel pole karusnahal mingit turgu. Kisklussurve kontrolli alla saamiseks võiks iga loodusest hooliv eestlane soetada endale Eesti loodusest kütitud ulukite nahast esemeid, riideid. Kui tekib nõudlus loodusest kütitud väikekiskjate nahkadele, siis taastub metsas ka loomulik tasakaal.

Metsandussektori puhul oleks suur edasiminek loodussäästlikumale suunale, kui lubatud raiemaht viidaks 15 miljonilt tihumeetrilt 6-8 miljoni tihumeetrini aastas. Sellisel juhul oleks raiumine lindude pesitsuse ajal minimaalne ja lindude pesitsemiseks vajaminevad elupaigad vanades puistudes ei kaoks ka nii kiiresti.

Kui eesmärk on linde ja loodust hoida, siis peaks ka ühiskond oma panuse andma ja muutma oma elukorraldust.

Lihtne on nõuda ühelt osapoolelt loodushoidlikkust, aga iga inimene peab siiski õppima loodust paremini hoidma ja aeg ajalt ise peeglisse vaatama ja mõtlema, kui suur on tema ökoloogiline jalajälg ja mida saab ta ise teha selleks, et looduse käekäik paraneks. Lihtne on keelata metsamehel metsa minemast, aga märksa raskem on ise oma elulaadi seada selliselt, et see ka loodusele kasu tooks.

Loodan, et metsamehed austavad kevadist linnurahu ja teostavad möödapääsmatud tööd loodushoidlikult. Kui vähegi võimalik, võiks mitte minna raiuma just lindude pesitsuse ajal. Lindudega seotud probleeme ei lahenda aga mitte kunagi ainult metsamehi nahutades.

 ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: