Õiguskantsleri Ülle Madise hinnangul kuulub Looduskaitseseaduse § 55, mis keelab pesitsevate metsalindude tahtlikku häirimist ja tapmist, samuti nende pesade hävitamist, täitmisele. Sellegipoolest on riik juba üle kümne aasta väljastanud metsateatisi, mis võimaldavad kevadsuvise raietegevusega Euroopa Liidu linnudirektiiviga 2008. aastal kooskõlastatud seadust rikkuda.

Kujutlege olukorda, et autoomanik väidab, et ta võib punase tulega üle tee sõita, sest ta vaatavat ju ette küll ja temaga õnnetusi üldse ei juhtuvatki.

Aga kujutlege edasi, et riik teatab selle peale, et autoomanikul on õigus niimoodi arvata ning jalakäijate ja autode vaheliste kokkupõrgete vältimiseks tuleb koostada hoopis juhend, mis tutvustab autoomanikele liikluseeskirja. Muuhulgas selgitatakse juhendis, et liiklusohutuse tagamiseks tuleb vältida punase tulega üle tee sõitmist. Tundub absurdne, kas pole?

Ometi on keskkonnaministeerium just sellise loogika alusel aastaid kevadsuviseid raieid võimaldanud, ehkki need pesitsevate metsalindude tahtlikku häirimist ja tapmist keelava seadusega vastuollu lähevad.

Kui teema tänavu kevadel päevakorrale tõusis, otsustas ministeerium, et tuleb koostada juhend, mis metsaomanikele selgitaks, kuidas seadust täita. Ehkki Eesti Ornitoloogiaühing on korduvalt välja öelnud, et pesitsusaegsete metsaraiete korral on tegemist tahtliku looduskaitseseaduse rikkumisega – viimati möödunud aasta kevadel välja saadetud pressiteatega¹ –, pole keskkonnaministeerium olukorra lahendamiseks midagi konkreetset ette võtnud.

Eelkõige üritavad juhtivametnikud väita, nagu kuuluks Looduskaitseseaduse täitmise vastutus ainuüksi metsaomanikule ja raiefirmale, kontroll seaduse täitmise üle aga keskkonnainspektsiooni vastutusalasse.

Samal ajal on pesitsusaegsete raietega kokku puutunud inimestele teada, et inspektsioon teavitamise korral kohale ei tule, kui tegemist pole looduskaitsealuse liigiga. Reageeritakse vaid linnades ja asulates toimuvatele seaduserikkumistele, aga majandusmetsades toimetamine jääb üldjuhul metsatööde teostaja südametunnistusele.

Mittereageerimise põhjuseks toovad inspektorid tõsiasja, et firmad tegutsevad ametlike teatiste järgi ning ükski ametkond neile otseselt sel ajal raiumist ei keela. Metsaregister vaid soovitab lindude pesitsusajal metsaraieid vältida, et Looduskaitseseadust mitte rikkuda.

Kevadsuvised raied majanduskahju allikaks

Kui suurte puiduettevõtjate puhul on vähemalt mingil määral arusaadav kitsaste isiklike majandushuvide kaitsmine, siis riik peaks seisma seaduste, aga mitte kitsa ringi ettevõtjate tahtmiste eest.

Ring on tõepoolest kitsas, sest ka osa metsa- ja puiduringkonda on üldise kevadsuvise raierahu kehtestamise poolt, ehkki sellest avalikult enamasti ei räägita. Probleem puudutab eriti puiduettevõtteid, kes on kursis kehva kvaliteediga, mis kevadsuvisel ajal (kui puude niiskuse tase on kõrgeim) varutud puiduga kaasneb.

See ei mõjuta mitte ainult puiduettevõtjate mainet, vaid ka inimeste elukvaliteeti. Kui värskelt ehitatud palkmajad kuivavad lõhki ja hakkavad paari aasta jooksul tuult läbi laskma ning puidust aknad lagunevad kümne kuni viieteist aastaga, siis tähendab see tõsist kahju nii tarbijatele kui puidutööstuse mainele laiemalt.

Kultuuritu majandamise halb vari langeb ka kultuursetele metsamajandajatele, kes sõkalde seast enam hästi välja ei paistagi.

Lisaks kehvale puidukvaliteedile kahjustavad kevadsuvised raied oluliselt kasvava metsa tervist. Kuusikutes sooja suvega lageraieid läbi viivad harvesterid sõidavad ühelt kinnistult teisele ja sõna otseses mõttes nakatavad meie puistuid juurepessi, aga vastutusele ei võta neid selle eest keegi ning sündinud kahju tuleb lõplikult välja alles aastakümnete pärast.

Ehkki kuusepalk on hetkel üks meie kvaliteetpuidu peaartiklitest, pole pessist nakatanud kuusikutest võimalik sellist puitu varuda. Mingil määral esineb nii kuuse- kui männijuurepessi igas metsas, aga valed raievõtted – nagu näiteks suvised harvendusraied kuusikutes – on muutmas muidu tavalise haiguse epideemiaks, mille täit tagajärge saavad kogema alles meie lapsed.

Omaette küsimus on maanteeameti erilubade alusel riigiteedel sõitvate puidurekkade purustused või turismiettevõtjate saadav kahju, kuna praegu peavad meie külalised lindude pesitsusajal, kui Eesti loodusvaatlusriigina üle kogu maailma ahvatlevaks sihtpunktiks muutub, tunnistama üha enam ka pesaraiet teostavaid harvestere.

Õigustühised metsateatised

Ometi on keskkonnaministeerium jätnud üldise pesitsusaegse raierahu välja kuulutamata, väites, et sellega seistakse huvide tasakaalustatuse eest. Aga mis tasakaalust me saame rääkida, kui kevadsuvised raied lähevad vastuollu kehtivate seadustega (Euroopa Liidu direktiivid on täpselt täitmiseks) ning kahjustavad lisaks veel meie puitu, kasvavat metsa, maanteid ning rahvusvahelist mainet loodusriigina?

Õiguskantsleri Ülle Madise poolt pesitsusaegsetele raietele ja looduskaitseseaduse täitmisele antud hinnang paljastas kurioosse olukorra, mis on seaduse pikaajalise ignoreerimise tõttu tekkinud.

Alates 2014. aastast väljastab Metsaregister majandusmetsadesse automaatselt raieteatisi, kui tingimused arvutisüsteemi järgi kehtivatele õigusaktidele vastavad, ometi on kõrgema seadusjärelvalve tasandil nüüd välja öeldud, et teatised ei arvesta Looduskaitseseaduse paragrahvi 55 lõige 6-1-ga. Sisuliselt tähendab see, et hetkel töötav süsteem väljastab õigustühiseid metsateatisi. Selle süsteemi kaitsjad tegelevad seega põhiseaduse vastase tegevusega².

Riigil on olukorra lahendamiseks põhimõtteliselt kolm võimalust.

Keskkonnaministri määrusega saab välja kuulutada üldise lindude pesitsusaegse raierahu, mis võimaldaks Metsaregistri õigusaktiga vastavusse viia.

Teise teena saaks lubade automaatsüsteemi asendada reaalsete ametnikega, kes analüüsiksid iga teatist eraldi, arvestades puistu kõigi eripäradega ning ka lindude pesitsusajaga, väljastades sellest lähtuvalt täiendavate piirangutega metsateatised.

Ehkki tegemist oleks Metsaregistrist kahtlemata täpsema süsteemiga, kaasneks sellega täienev halduskoormus, võttes arvesse, et praegu väljastatakse meil üle kolmekümne tuhande metsateatise aastas ning hetkel käib ametniku silma alt läbi vaid looduskaitsealadele väljastatavad metsateatised.

Kolmas võimalus oleks, et keskkonnaamet kuulutab välja lausalise raierahu, peale mida saab Metsaregistrist väljastatavad teatised Looduskaitseseadusega kooskõlastada ning samal ajal ei teki ametnikele täiendavat töökoormust. See oleks kõigist võimalustest ehk ka kõige täpsemat tulemust võimaldav, kui ei soovita teha liigseid lisakulutusi.

Kodanike ebavõrdne kohtlemine

Kui riik neist võimalustest ühtegi ei kasuta, vaid jätkab seadusevastaste lubade väljastamist, siis paljastatakse end nii põhiseaduse rikkuja kui ka kitsa ringi ettevõtjate huvide kaitsjana.

Sellisel juhul pole tegemist enam riigi, vaid organiseeritud kuritegevusega, ja tekib õigustatud küsimus, et miks teistele kodanikele seadused ikkagi kehtivad?

Miks ei võiks me ka liiklust "vabaks lasta" ning teha liikluseeskirjad soovituslikuks, lootes sellele, et enesealalhoiuinstinkt hoiab õnnetused ära, autojuhid saavad aga suurema vabadusega rohkem võimalusi. Kindlasti suudaks nii mõnigi ära põhjendada, miks ta ületas kiirust või sõitis punase tulega üle tänava.

Küsimus on aga selles, kas selliseid põhjendusi saab seaduse täitmise kontekstis arvestada.

Õigusriigi tähenduses on vastus lihtne - ei saa.

Seega kasvab Looduskaitseseaduse täitmise nõue lõppkokkuvõttes Eesti Vabariigi kodaniku seisukohalt eksistentsiaalse tähtsusega küsimuseks: kas Eesti riigis kehtivad seadused inimestele võrdselt sõltumata sellest, kui palju (metsa)maad või (puidu)ettevõtteid neil on, või mitte? Ja kui seadused kehtivad valikuliselt, siis mida see tähendab neile, kes peavad end Eesti Vabariigi kodanikeks?

Loodetavasti reageerib värske keskkonnaminister Rene Kokk olukorrale adekvaatselt ja kuulutab välja üldise lindude ja loomade pesitsusaegse raierahu, tagamaks Eesti kui õigusriigi staatuse ning kodanikele võrdse kohtlemise seaduse ees.