Eelmisel kümnendil kerkinud Narva maantee 7 Tallinnas on tuntud büroohoone, kuhu on ametlikult registreeritud kokku üle 800 ettevõtte, sealhulgas ka mitu soliidset asutust, vahendas "Pealtnägija".

Juba 2018. aasta alguses juhiti "Pealtnägija" tähelepanu sellele, et kolmandik firmadest ehk tol hetkel üle 300 olid kirjutatud ühteainsasse tuppa. Kuuenda korruse kabinetis number 634 asub DKLex Consulting Group, mille võtmeisik on Eestis elamisloa alusel viibiv 45-aastane ukrainlane Dmytro Lunin, kes rääkis "Pealtnägijaga" pikalt telefonitsi, aga keeldus kaamera ette tulemast.

"Meie firma, mis tegeleb põhiäriga, on DKLex. Tegeleme registreerimise,
haldamise ja konsulteerimisega. Nimetagem seda äriprotsesside ärijuhtimiseks," selgitas Lunin.

Viies keeles veebilehel reklaamitakse valmisfirmasid, virtuaalset kontorit, pangakontode avamist, maksuplaneerimist ja ka elamislubade alast nõustamist. DKLexil on isegi reklaamklipp, mis jätab Eestist mulje kui maksuparadiisist.

"Sellest võib lihtsalt tekkida vale arusaam, et Eestis ettevõttel üleüldse mitte kunagi tulumaksukohustust ei teki. Mõned sellised väiksemad eksimused seal maksunõu andmises silma paistsid ja me nende tähelepanu sellele juhtisime. Ma arvan, et nad korrigeerivad ära. Üldine põhimõte on ikkagi see, et kui osta maksunõu kuskilt, siis tuleks ise enne hästi veenduda, et need, kes sulle nõu annavad, on tegelikult pädevad ka seda nõu andma," kommenteeris maksu- ja tolliameti maksude osakonna juhataja Evelyn Liivamägi.

Kabineti 634 puhul torkab silma, et enamiku firmade omanikeringis on ukrainlased, venelased, valgevenelased ja teiste endiste Nõukogude Liidu liiduvabariikide kodanikud. Üksikute firmade puhul on osakapital üle 65 000 euro, mis on just nõutud investeeringu piir, et saada Eestis elamisluba.

Tuppa on olnud siiski registreeritud ka ettevõtteid, millel näib olevat korralik käive ja ka kohalikud juhatuse liikmed.

Näiteks firma Delta Engineering üks juhatuse liige on tuntud kitarrist ja kinnisvaramaakler Elmar Liitmaa. Enda sõnul aitab ta Ukraina sõpru, kes tegelevad moodulmajade äriga.

"Mina annan ainult allkirja majandusaasta aruandele, mina mitte kuskile mujale ei anna allkirja, sest et ma ei ole seotud sellega. Ma ei ole täiesti passiivne, mind ei ole kuidagiviisi sinna... passiivne ma olen, aga ma ei ole selles mõttes, et ma annan allkirju. Aga meil on endiselt ikkagi plaan luua Eestis esindus ja võrgustik nende turgude suunas, mida nad ei ole suutnud hallata, nagu Norra ja Soome näiteks," rääkis Liitmaa.

Ta lisas, et DKLexi poole pöördusid tema Ukraina sõbrad firma loomiseks, aga tänaseks on nad end kõnealuselt aadressilt välja registreerinud. Elamisluba pole sõpradel vaja, sest neil on pikaajaline viisa.

"Pealtnägija" konsulteeris juba läinud kevadel mitmete võimukandjatega, sealhulgas politseiga ning tegi ka firmale päringuid, esinedes võimaliku kliendina, aga kokkuvõttes ei paistnud siiski DKLexi tegevuses midagi kahtlast või keelatut ning seetõttu pani toimetus selle loo kõrvale.

Tundmatu kõrgkool

Uus tõuge selles teemas tuli üllatavast suunast - paljude eesliidet DKLex kasutavate firmade seas on samale aadressile registreeritud ka DKLex Academy. Selle firma kodulehekülg jätab esmapilgul mulje, et tegu on õppeasutusega, mis pakub lausa MBA-õpet ehk ärijuhtimise magistrikraadi.

"Esimene mulje teie viidatud leheküljelt oli muidugi see, et tegu on mingi tundmatu kõrgkooliga. Ja miks ma seda arvasin, oli see, et veebilehel oli viide MBA," ütles haridusministeeriumi kõrghariduse osakonna juhataja Margus Haidak.

"Ei olnud seal mingit viidet konkreetsetele programmidele ja samuti ei nimetanud nad seda MBA-d mitte master of business administration, vaid management of business administration," lisas Haidak.

Kui master of business administration tähistab konkreetset akadeemilist kraadi, siis manager of business administration kõlab küll ägedalt, aga tähendab sõna-sõnalt ärijuhtimise juhti. Internet näitab, et veel 2017. aastal reklaamis sama akadeemia ühemõtteliselt ärijuhtimise magistrikraadi, aga seejärel asendas selle osava sõnamulinaga.

"Pigem on viited sellele, et tegu on kellegi petmiseks üles pandud veebilehega ja püütakse jätta positiivset muljet endast ja luua illusiooni, nagu tegu oleks toimiva kooliga," sõnas Haidak.

"Pealtnägija" tegi väikese eksperimendi ja helistas huvilisena kooli.

"Me anname diplomijärgse hariduse ja spetsialiseerumise sertifikaadi, n-ö mini-MBA, sest MBA klassikalises formaadis tähendab kaks aastat õpinguid," selgitas Lunin, kelle sõnul õpitakse DKLex Academy's keskmiselt kuu aega. "Mini-MBA maksab meil alates 600 eurost," lisas ta.

Veenvuse lisamiseks ripub akadeemia veebilehel justkui haridusministeeriumi koolitusluba, mis – kui sellesse süveneda – on tegelikult asjasse puutumatu dokument. Samuti on partnerina esitatud Estonian Business School ja õppejõudude hulgas Tallinna Äripanga juht Igor Novikov. Mõlemad kinnitavad, et DKLexi inimestega on suhtlust olnud, aga oma nimede kasutamisest kodulehel kuulsid nad esimest korda "Pealtnägijalt".

"Kindlasti see oli ebameeldiv üllatus, et sedasi on kasutatud logo, luues siis ilmselt valekuvandi sellest koolist endast või kui ta oli kool üldse. Ma ütleksin, et see on identiteedivargus," kommenteeris EBS-i kantsler Mart Habakuk.

Lunini sõnul on akadeemial aga EBS-iga koostööleping. "Me tegime reklaamikampaaniat Ukrainas ja Venemaal, et tuua noori õppima muu hulgas ka EBS-i. Me alustasime koostööd 2015. aastal."

Habakuki sõnul oli tegemist aga kaheaastase lepinguga, mis lõppes 2017. aasta aprillis ning koostöö tulemusi ei andnud. "DKLex akadeemia läbi ühtegi tudengit EBS-i õppima ei saabunud. Ja leping siis ka nagu lõppes ja seda mina ei nimetaks seda partnersuhteks," rääkis Habakuk.

Ühekorraga firmaveski juhi ja koolipapana tegutsev Lunin ütles, et akadeemia pole viimastel aastatel gruppe kokku saanud ja seetõttu hetkel õppetegevust ei toimu.

Äripanga juhi nimi võeti aga fakulteedi liikmete hulgast pärast "Pealtnägija" kõnet maha.

Kahtlane kirjastus

Kontorisse nr 634 on registreeritud ka kirjastus OÜ Scientific Route, mille omanikud on järgmised ukrainlased ja mis üllitab koguni 11 erinevat veebipõhist teadusajakirja väga erinevates valdkondades.

"Täiesti hüperlaia haardega alates terviseteadustest kuni majanduse, õiguse, ajaloo ja kirjandusteaduseni, mis on juba iseenesest küllaltki ebatavaline," märkis Oxfordi ülikooli järeldoktor ja Lõuna-California ülikooli abiprofessor Aro Velmet.

"Kõige täpsem termin selliste ajakirjade jaoks oleks rämpsteadus või predatory journals," ütles Velmet.

"Antud juhul ma tegelikult pigem usun, et tegu on sellise illusiooni loomisega, et tegu on tõsiseltvõetava kirjastusega ja toimuvad mingid konverentsid, mille tulemusena publitseeritakse teadusartikleid. Ja tõenäoliselt on tegu suuremas jaos ikkagi pettusega," arvas Haidak.

Asja tuum on, et publitseerimise järgi on suur nõudlus. Kui teadlane ei avalda, pole teda justkui olemas - mida rohkem ilmunud artikleid ja tsiteerimisi, seda kõvem teadlane.

Eesti teadlaste puhul koondab selliseid tsiteerimisi Eesti Teadusinfosüsteem ja publikatsioonide arvust sõltub meil ka ülikoolide rahastus. Paljudes ülikoolides on rahvusvahelises ajakirjas ilmunud artiklid doktorikraadi eeldus. Samas sõel tõsistes ajakirjades on ülitihe.

"See on pikk ja vaevarikas ja sageli frustreeriv ja sageli tundub sulle, et need retsensendid ei tea mu teemast mitte midagi. Ja siis, kui esmased emotsioonid lahtuvad, siis selgub, et tegelikult need kommentaarid on sageli väga asjakohased. Seda, et artikkel näiteks ilma kommentaarideta või ilma vähemalt ühe korra tagasi saatmata kohe avaldatakse, ei juhtu praktiliselt mitte kunagi," selgitas Velmet.

Nii tulevadki mängu nn rämpsteadusajakirjad, mis pealiskaudsel vaatlusel tunduvad justkui adekvaatsed, aga kus puudub sisuline toimetuslik kontroll ja mõõduka tasu eest saab igaüks linnukese kirja. Narva maantee kirjastuse hinnakirja järgi maksabki ühe artikli avaldamine 100 eurot.

"Pealtnägija" palvel Narva maanteel üllitatavate teadusajakirjade sisuga tutvunud asjatundjad leiavad palju kahtlast, imelikku ja otseselt eksitavat. Alates sellest, et lausa kolme - tervise-, bioloogia- ja sotsiaalajakirja - toimetuskolleegiumis istub DKLexi võtmefiguur Lunin, kellel pole ilmselt kõigi nende valdkondade haridust, lõpetades sellega, et ajakirjade partneriteks on märgitud tagaselja asutusi ja isikuid, kes seda tegelikult pole, näiteks Mektory.

"Mektory ei ole nende partner. Tallinna tehnikaülikooli Mektory, ettevõtlus- ja innovatsioonikeskus Mektory on meie värav ja sellest väravast tuleb sisse kümneid tuhandeid inimesi, aastas 50 000 kontakti. Ja nagu me nüüd teame, on selle lehekülje ehitanud või selle taga olevad inimesed olnud küll kontaktis Mektoryga, aga kindlasti ei ole Mektory kuidagi leppinud kokku või andnud nõusoleku oma kaubamärgi kasutamiseks," ütles Tallinna tehnikaülikooli teadusprorektor Renno Veinthal.

"Me alustasime koostööd 2015. aastal. Me kohtusime, leppisime ühistegevuses kokku. Meil on koostöö, seda eitada pole lihtsalt võimalik," ütles kirjastuse Scientific Route juhatuse liige ja omanik Dmytro Domin, kes nimetas end professoriks.

Somin keeldus "Pealtnägija" kaamera ette tulemisest, kuid rääkis pikalt telefonis ja pommitas kirjadega, milles muu hulgas vihjas viisakalt võimalikele hilisematele menetlustele.

Sellega aga küsitavused ei piirdu. Füüsika- ja inseneeriaajakirja toimetuskolleegiumi on märgitud ühe teise tehnikaülikooli teadlase kõrval ka kunagine Mektory juht ning endine haridusministeeriumi kantsler Tea Varrak. Mõlemad kinnitavad, et ka nende nime on selja taga kuritarvitatud. "Pealtnägija" loo tegemise käigus kadusidki ka nende nimed sellelt lehelt.

Ajaloolane Aro Velmet sirvis "Pealtnägija" palvel oma valdkonna artikleid.

"Nad on avaldatud ääretult-ääretult konarlikus inglise keeles, mis juba tekitab küsimusi, et kui palju ajakirja enda toimetus nendega üleüldse tööd teeb. Ja seetõttu tekib ka küsimus, et kui palju sisulist eelretsenseerimist seal toimub. Nende artiklite endi kvaliteet varieerub. Seal on selliseid üsna tüüpilisi sotsioloogilisi artikleid, näiteks Moskva erinevate rajoonide elanike tajust oma keskkonna seisukorra kohta. Ja siis on ka asju, mida parimal juhul võib nimetada referaadiks krüptorahade ajaloost ja õiguslikust regulatsioonist, aga mis mitte mingil juhul ei ületa isegi bakalaurusekursuse seminaritöö mahtu, rääkimata sellest, et nad võiksid olla avaldatud eelretsenseeritud ajakirjas," kommenteeris Velmet.

"Meil on hea dünaamika ja suund pääseda varsti maailma teadusperioodika prestiižikamatesse andmebaasidesse. Kui me oleksime avaldanud retsenseerimata materjali või, jumal hoidku, kasutanud ebakompetentseid retsensente, siis poleks meie ajakirju indekseeritud ja nad oleksid surnud. Ma tahaksin juhtida tähelepanu, et see on Eesti toode ja me tahame esitleda seda parimas valguses, just kvaliteetse Eesti tootena," ütles Domin.

Taas on paljude artiklite autorid ukrainlased. Samas jäi silma ka üks kirjatükk, mille autorid on Eesti teadlased, kellest kaks olid avaldamise hetkel tehnikaülikooli palgal, kusjuures olenemata kahtlasest avaldamiskohast jõudis see artikkel ka Eesti Teadusinfosüsteemi.

"Ma arvan, et esimene põhjus on ikkagi ebapiisav informeeritus, et need valikud ei ole teadlikud valikud. Neid inimesi, kes tegeleksid publitseerimispettusega, tegelikult ei ole teadlaste hulgas eriti palju," kommenteeris Veinthal.

Üks artikli autoritest - Ove Pärn - ütles, et valisid kirjastuse, sest see oli Eestiga seotud. Ajakirja kahtlasest taustast ei teadnud ta enda sõnul midagi ning artikli avaldamist pakuti tasuta. Arusaamatu on aga, kuidas üks autor - Jevgeni Rjazin - esitles end Tallinna ülikooli teadlasena, sest ta pole seal töötanud. Isegi kui selle näite puhul ilmus artikkel väidetavalt tasuta, siis näitab kirjastusfirma Scientific Route oma majandusaasta aruandes stabiilselt 10 000 kuni 20 000 eurot kasumit.

Samas, kui ei toimu just identiteedi- või loomevargusi, on seda tüüpi kirjastustegevus seaduslik ja võimud otseselt sekkuda ei saa.

Veebileht nakatab arvuteid

Kogu DKLexi tegevuse juures "Pealtnägija" midagi kriminaalset ei avastanud, aga loo viimane puänt on see, et teadusajakirjade veebileht nakatab arvuteid.

"Pealtnägija" palvel route.ee lehel surfanud inimeste arvutid muutusid ootamatult aeglaseks ning mitme asutuse tulemüürid andsid häiret.

"Minu arvuti andis teavitusi, et veebileht üritab minu masinasse pahavara paigaldada ja seal sisaldusid ka sõna krüptoraha kaevandamine," ütles Margus Haidak.

ERR-i IT-meeste abiga sai "Pealtnägija" teada, et rämpsteaduskirjastuse lehekülg route.ee pani salaja toimetuse arvutid krüptovaluutat kaevandama.

Teadusajakirja tegijad väidavad, et ei teadnud pahavarast midagi ning see paigutati nende saidile tundmatute häkkerite poolt. Selle nädala teisipäevast alates ongi kogu teaduskirjastuse lehekülg veebist maas.

Toimetuse märkus, lisatud 11. augustil 2021:

Käesolevaga teavitab Eesti Rahvusringhääling, et avaldasime 10.04.2019 artiklis ""Pealtnägija": firmaveski 300 ettevõtte seas on ka kahtlane kool ja kirjastus" DK Lex OÜ kohta, DKLex ACADEMY OÜ kohta ja OÜ Scientific Route kohta järgmised tegelikkusele mittevastavad väited:

Nagu oleks DKLex OÜ maksuskeemide taga.

Nagu oleks DKLex OÜ identiteedivarguse taga.

Nagu oleks   DKLex ACADEMY OÜ toime pannud identiteedivarguse.

Nagu oleks OÜ Scientific Route välja andnud 11 erinevat veebipõhist teadusajakirja.

Nagu oleks OÜ Scientific Route ajakirjad rämpsteadusajakirjad, millel puudub sisuline toimetuslik kontroll ja 100 euro eest saab igaüks artikli avaldada.

Nagu oleks OÜ Scientific Route tahtlikult nakatanud arvuteid pahavaraga.

Nimetatud väited on valed ning me lükkame need käesolevaga ümber.