Kõigepealt tahan ütelda, et teise samba vabatahtlikuks muutmine, ei ole hea mõte. Kõrgepalgalised, kes ei soovi ennast koormata investeerimisega, on rahul ja kindlasti jätkavad teise sambaga, sest kõrgest palgast kaks protsenti pluss neli protsenti, peavad vastu inflatsioonile, fondi väikesele tootlusele, halduskuludele ja 20-protsendilisele tulumaksule.

Väiksepalgalised ka ei loobu, sest siis jäävad nad ilma sellestki piskust: riigi poolt pakutavast neljast protsendist, mis teeks kauges tulevikus neile 30-40 eurot kuus lisa. Üldiselt ma ei usu, et lõviosa rahvast hakkaks tegelema spetsiaalselt investeerimisega. Rahval on muresid küllaga ja vaevalt, et neil on aega ja ka oskusi sellega tegeleda. Kuid üks osa rahvast võtab kindlasti oma osa välja, muutes seega teise samba veel haavatavamaks.

Asjal on mõtet siis, kui teine sammas üldse kaotada. Tuletame meelde, et teisest sambast võtavad oma osa pangad, kindlustusseltsid, inflatsioon ja riik 20 protsenti tulumaksu. On käidud välja idee, et riik võiks hakata haldama teist sammast, viletsate aegade puhul saaks tulemusi reguleerida, tulumaksu määra alandada jne, kuid ka see pole hea lahendus.

Kui riik tahab kardinaalseid muutusi, tuleb teine sammas kaotada, suunates neli protsenti tagasi esimesse sambasse. Nagu teada, koosneb esimese samba pension koosneb tööstaažist ja sissetulekutest, mille pealt on makstud sotsiaalmaks. Kuid siis tuleb lahendada ka probleem: välismaale tööle läinute sotsiaalmaksust tuleks pensionikindlustuse osa siia tagasi kanda, praegu aga seda ei tehta.

Veel võiks küsida, miks rahvas vananeb, ja seda kogu arenenud Euroopas? Vastus: sellepärast, et on loodud sellised sotsiaalkaitsesüsteemid, mille puhul lapsed enam ei mängi rolli oma vanemate ülalpidamisel, vaid vanemad ise kindlustavad oma tuleviku.

Individualism aina süveneb, varsti lapsed enam ei tunne oma vanemaid jne. Väärtused aina muutuvad, esikohale ei seata enam lapsed, vaid materiaalsed hüved. Laste sünnitamiseks ja kasvatamiseks jääb aega aina vähemaks ja vähemaks.

Sellest hoolimata ei suuda vananev ühiskond luua nii kõrget tööviljakuse taset, et kindlustada oma tulevik ilma võõrtööjõuta. Varem või hiljem seab see ohtu väikerahvaste keele ja kultuuri. Suurrahvad peavad veel vastu.

Kindel lahendus on ainult üks: pensioni suurus peab rohkem sõltuma laste arvust, lisaks sotsiaalmaksule. Tööstaažikomponent võiks siis sambast välja jääda. Samaaegselt peab naise staatus tõusma nii kõrgele, et ta võib iga kell mehe peal oma jalad puhtaks pühkida, mis aga siis mehe ülikonnas saab, on mehe enda mure.

Sammastega ei oleks siis enam probleeme, sest ei söö neid inflatsioon ega halduskulud. Raha, mis laekub pensioniteks riigikassasse, läheb ka kohe käiku. Mida rohkem töökäsi, seda suuremad laekumised ja suurem pension. Pensionäride suhtarv väheneb.

Teise samba kaotamine annab rahvale märku, et lapsed on meie tulevik, mitte teine sammas. Aga tuleks lisada: kui isikutele, kes on juba vanemad 40 ja ei oma lapsi või ei võta osa nende kasvatamisest, määratakse täiendav nn lastetusmaks. Kui suur see võiks olla, teavad asjatundjad.

Nagu teame on kolmas sammas oma soodustustega avatud kõigile ja piiramatu panusega. Sinna võivad teha panuseid ka ettevõtted oma töötajate kontodele. Kuid see peab tulema töötaja palga, mitte ettevõtte sotsiaalmaksu arvelt.

Ja mis oleks, kui teise samba kaotamise puhul kolmas sammas muuta ajutiselt kohustuslikuks? Panus sinna võiks isikul olla kaks-kolm protsenti ja riik ei teeks enam juurdemakseid. Hiljem, pensioni välja maksmisel, ei kanta enam aja jooksul kogunenud summat kindlustusseltsi kontole, vaid väljamaksed hakkavad toimuma isikule otse fondist. Seega ka pensioni saamise ajal isiku kontol olev summa suureneb. Tulumaksu võiks alandada 10 protsendini. Nagu üteldud, selle samba puhul riigil enam kohustusi ei ole.

Kui läheneda asjale veel ühest küljest, siis kogu see teise samba raha, kui nii võtta, ei kuulu isikule, s.t konto omanikule. Talle kuulub ainult kaks protsenti summast, mis kunagi on ta brutopalgast kinni peeti.

See kaks protsenti, kui teine sammas kaotatakse, tuleks kanda üle investeerimiskontole, sealt edasi otsustab juba omanik ise, kas kannab indeksfondidesse, kolmandasse sambasse või võetakse omaniku poolt osadena välja, makstes seejuures tulumaksu 20 protsenti. Mingi osa tuleks pensionieelikutel jätta siiski kolmandase sambasse alles, tulu edasi teenima.

Kui ülejäänud neli protsenti kuulub riigile, mida sellega siis teha? See summa ei ole väike, ulatub üle nelja miljardi euro, millest riigile kuuluks siis 2/3, seega üle 2,7 miljardi.

Kui see raha kuulub riigile, kas ei oleks mõeldav moodustada sellest summast, vähemalt 1,5 miljardi ulatuses, ettevõtlust ja innovatsiooni arendav fond. Ülejäänud riigile kuuluv raha, 1,2 miljardit eurot, tuleks tagasi kanda esimesse pensionisambasse, mitte lappida riigieelarvet.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.