Statistikaameti andmetel elas 2017. aastal suhtelises vaesuses 22,6 protsenti Eesti elanikkonnast, mis on võrreldes varasema aastaga 1,6 protsendipunkti rohkem. Absoluutses vaesuses elas 3,4 protsenti elanikkonnast ehk 44 000 inimest, mis on eelneva aastaga võrreldes 0,2 protsendipunkti rohkem. Seejuures on suurenenud suhtelises vaesuses elavate 65-aastaste ja vanemate arv koguni 6,3 protsendipunkti.

Suhtelises vaesuses elavaks loeti 2017. aastal inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 523 eurot (2016. aastal 469 eurot) ning absoluutses vaesuses inimene, kelle vastav sissetulek oli väiksem kui 207 (2016. aastal 200) eurot.

Ilmajäetus on sügavalt tunnetuslik kriteerium

Suhtelist vaesust defineeritakse leibkondade mediaantulude kaudu, mis tähendab, et kui majanduskasv toob kaasa vajaduse enamate töökäte järele ning see omakorda palgatõusu, siis suhteline vaesus kasvab nende osas, kes tööturul enam  või veel ei osale. Teisisõnu, suhtelise vaesuse piiril kõiguvad lastega pered, eakad ning vähenenud töövõimega inimesed, kelle põhiline sissetulek on pensionid ja toetused.

Poliitikud teavad seda väga hästi ning seetõttu lubavadki kõik erakonnad oma valimisprogrammides erakorralisi toetuste tõuse pensionäridele ja peredele. Kui suureneb tööhõive ja kasvavad palgad, siis kasvab ka maksulaekumine, millest osa tuleb jaotada ümber neile, kes tööturul ei osale – eakatele, haigetele ja lastele.

Hästi on teada ka tõsiasi, et pensionid jooksevad majandustõusu ajal palkade kannul, aga majanduslanguse ajal, juhul kui palku kärbitakse nagu Eestis 2009-2010. aastal, elavad pensionärid oma sissetulekuga suhteliselt paremini.

Selle põhjus on pensionide indekseerimine eelmise aasta andmete alusel 1. aprilli seisuga. 2016. aastal vastu võetud koalitsioonilepingus sätestati lasterikka pere toetuse tõus 300 euroni kuus, mis peegeldub 2018. aasta sotsiaaluuringus, nimelt 2017. aastal laste ja noorte suhteline vaesus vähenes.

2015. aasta valimisprogrammis lubas Keskerakond tõsta miinimumpalga tuhandele eurole, pensionäridele lubati erakorralist pensionide tõusu, mis taastaks pensionite ostujõu. Keskerakond teadis, et palkade kiire kasvu tingimustes tuleb pensione või eakatele mõeldud toetusi erakorraliselt tõsta, muidu vajuvad eakad vaesusesse, aga ei teinud õigluse jalule seadmiseks midagi.

Analüütik Andres Võrk on tõdenud, et suhtelises vaesuses elavate inimeste osakaal kui sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse hindamiseks kasutatav mõõdik ei ole üksi kuigi adekvaatne hindamaks Eesti inimeste vaesust. Lähtuvalt strateegiast "Euroopa 2020" mõõdetakse vaesust lisaks suhtelises vaesuses elavate inimeste osakaalule ühiskonnas ka sügavas materiaalses ilmajäetuses ning väga madala tööintensiivsusega leibkondades elavate inimeste osakaaluga. Kaht viimast mõõdikut Eestis ei kasutata.

Sügava materiaalse ilmajäetuse määr näitab isikute osatähtsust, kes ei saa endale võimaldada vähemalt nelja komponenti üheksast: esiteks üüri- ja kommunaalkulude tasumist, teiseks kodu piisavalt soojana hoidmist, kolmandaks ettenägematuid kulutusi, neljandaks üle päeva liha, kala või nendega samaväärseid valke sisaldava toidu söömist, viiendaks nädalast puhkust kodust eemal, kuuendaks autot, seitsmendaks pesumasinat, kaheksandaks värvitelerit ja üheksandaks telefoni.

Suhtelise vaesuse mõõtmine mediaansissetuleku kaudu oleks ratsionaalsem, sest ilmajäetus on sügavalt tunnetuslik kriteerium. Paljud linnanoored isegi ei taotle autojuhilube ning ei tunne autost mittemingisugust ilmajäetust. Muidugi võimaldaks see riigil raporteerida parematest sotsiaalsetest näitajatest - meil on küll väga madalad pensionid ja sotsiaaltoetused, aga meie inimesed ei ole millestki ilma jäetud.

Töötajad ja pensionärid

2019. aasta esimesest aprillist on 44 aasta pensioniõigusliku staažiga eaka pension 483,24 eurot kuus, väiksema arvu tööaastatega inimeste pension on veelgi väiksem. Mõõda, kuidas tahad, sellise sissetulekuga inimese jaoks on suhteline vaesus ning ilmajäetus ühe probleemi kaks nime.

Praegune pensionide tõstmine on üks asi. Aastatel 2016 – 2026 pensionile jäävad inimesed on sündinud aastatel 1956 – 1966 ning nende parimasse tööaega jäävad tööaastad Nõukogude Eesti põllumajanduses ja tööstuses, füüsiliselt üksluine ja raske töö farmides ja tehastes, säästetud rublade tolmuks muutumine ning keerulised üleminekuaastad kuni 2004. aastani, mil liituti Euroopa Liiduga avanes tööturg ja Eesti areng sai kõvasti hoogu EL struktuuri- ning ühtekuuluvusfondidest.

Hoopis teine asi on 1970ndatel ja hiljem sündinud põlvkondadega.Nüüd on ajalehed täis tööpakkumisi ja arutletakse, kas ja kui palju lubada riiki tööinimesi teistest maadest. Kahtlemata mõjutab praegust tööturgu ka see, et 1990. aastatel oli Eestis sündimus väga madal, need inimesed, kes täna peaksid tööle asuma, need jäid sündimata.

Töötajate ja pensionäride suhe läheb üha halvemaks, kui viimasel 20 aastal on ühe pensionäri kohta olnud üle kahe töötaja, siis aastal 2060 on ühe pensionäri kohta 1,3 töötajat. Sündimus naise kohta on vähenenud ning eluiga pikenenud.

Jüri Ratase valitsusele ja eriti sotsiaalkaitseministrile Kaia Ivale tuleb au anda riikliku vanaduspensioni põhimõtete muutmise eest, et muutuvate olukordadega kohaneda. 1970. aastatel ja hiljem sündinud inimesed peavad tähele panema, et sotsiaalmaksust  makstav vanaduspension muutub solidaarsemaks ehk vähem teenitud sissetulekust sõltuvaks.

2060. aasta pensionärid vajavad suhtelise vaesuse piiri ületamiseks nii teist kui ka kolmandat pensionisammast, lisaks nii sääste kui ka investeeringuid, eelkõige aga hästikasvatatud lapsi ning toetavaid suhteid sõprade ja sugulastega.