Läti parlamendi suures istungisaalis on kaks lippu – vasakul Läti Vabariigi puna-valge-punane ja paremal Euroopa Liidu tähelipp. Eesti riigikogu hoone esinduslikus valges saalis oli veel kümmekond päeva tagasi neli lippu – kaks Eesti Vabariigi sini-must-valget ja kaks Euroopa Liidu oma. Riigikogu uus esimees, rahvuskonservatiiv Henn Põlluaas andis korralduse Euroopa Liidu lipud ära viia ja ka nende asemele panna Eesti lipud.

See kõik juhtus mõned päevad enne seda, kui Eesti tähistas 15 aasta möödumist meie ühinemisest Euroopa Liiduga. Võib-olla juhus, aga igatahes tähelepanuväärne kokkusattumus.

Riigikogu hoone siseelu korraldab riigikogu kantselei ja tähtsamates küsimustes parlamendi juhatus, kuhu lisaks EKRE Henn Põlluaasale kuuluvad kaks riigikogu aseesimeest – Helir-Valdor Seeder Isamaast ja Siim Kallas Reformierakonnast. Riigikogu juhatus Euroopa Liidu lippude rullikeeramist ja valgest saalist ära viimist ei arutanud, see oli Põlluaasa ainuotsus. Kui juhatus oleks arutanud, jäänuks lipud alles, sest juhatus otsustab konsensuslikult ja Siim Kallas ei nõustunuks sellega.

Nüüd tahabki Kallas esmalt arutelu riigikogu juhatuses ja kui seal otsust ei sünni, on ta edasi valmis viima Euroopa Liidu lippude küsimuse hääletuseks parlamendi suurde saali.

Milliste tühiste asjadega riigikogu tegeleb, vaadaku parem ääremaastumise, sotsiaalse kihistumise, inimeste toimetulemise poole, võib selle peale öelda.

Aga lipp on sümbol. Lipu toomine on jõuline sümbol ja lipu äraviimine veelgi jõulisem. See võib omandada märgilise tähenduse, mille peale keegi tunneb kahjurõõmu, et nii ongi "neile" vaja, ja keegi ängistust, et kuhu Eesti nüüd pöördub.

"Ma ei arva, et Eestis on midagi pea peale pööratud," ütles peaminister Jüri Ratas KEI valitsuse – Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsiooni – kohta. Ratase kinnitusel hoiab Eesti jätkuvalt sama kurssi välis- ja julgeolekupoliitikas.

Peaminister ei saagi midagi muud öelda. Pealegi on peaministril suur mure. Tema teise valitsuse ametisse asumine läheb keerulisemalt kui see on olnud seni ükskõik millise varasema valitsuse puhul.

Küsimus pole praegu vaid üks ööpäev välismajanduse ja infotehnoloogiaministrina töötanud Marti Kuusiku lahkumises, sest tema kohale tõusid perevägivalla kahtlused. Küsimus pole praegu ka president Kersti Kaljulaidi soovimatuses õnnitleda riigikogu suures saalis 29. aprillil äsja ametivande andnud uusi ministreid.

Küsimus on põhimõtete ja väärtuste vundamendis, millele toetub Keskerakonna, EKRE ja Isamaa valitsus.

Ärme räägi siin mõtete ja lausete viimistletud kogumist, mida nimetatakse koalitsioonilepinguks, vaid märkidest ja sümbolitest, mida see valitsus – ka iga võimuerakond eraldi, millest kokku saabki kogu valitsuse poliitika – oluliseks peab.

Seni on iseseisvuse taastanud Eesti valitsustele olnud selleks ka euroopalikkus, mida sümboliseerib Euroopa Liidu lipp, mis nüüd riigikogu hoone valgest saalist ära viidi.

Loodetavasti tuuakse need lipud meie rahvusliku võimukantsi, Toompea lossi valgesse saali, sini-must-valge kõrvale tagasi. Ja miks mitte lisada neile siis ka NATO lipp? Euroopa Liit ja NATO on ühendused, millega Eesti inimeste enamus on tahtnud liituda, mis on kaitsnud meie julgeolekut ja edendanud üldist heaolu ning millesse kuulumist toetab praegu kolm neljandikku elanikest.