Psüühilise erivajadusega inimeste jaoks on hooldekodu reaalsus, eakate osas mitte. Põhjused? Esimene on erinev korraldus – erihoolekande poliitikat ajab riik ühest kohast ja keskselt, üldhooldust teeb igaüks oma mõistmist mööda.

Kasvamine võtabki aega ja seda aega tuleb anda. Kuid üks juurpõhjus on ka selles, et lähedaste hooldamist perekonnaliikmete poolt peetakse Eesti ühiskonnas normaalseks. Eks see kena asi ongi, kuid inimeste elukorraldus ja suhted on muutunud selliseks, et saja aasta tagune kolm-põlvkonda-ühe-katuse-all elukorraldus on otsas. See seab uued väljakutsed avalikule sektorile, ennekõike valiku selles osas, kes ja kui palju peab panustama?

Iga vald aitab omi abivajajaid

Meie sotsiaalhoolekande korraldus näeb ette, et esimene hool ja abi tuleb kohaliku omavalitsuse vahendusel. Sestap peaks kohaliku elu korraldajate esimene küsimus olema, et kuidas ma suudan pakkuda inimestele abi nii, et nad on aktiivsed ja nende elukvaliteet ning inimväärikus säilib.

Ma olen palju toonud näiteks neid väheseid toetatud elamise lahendusi (näiteks Imavere, Türi), kus eakad saavad vähese kõrvalabiga iseseisvalt elada ka siis, kui oma kodumaja liialt keeruliseks osutub. Mõtlemine selles suunas on tasapisi hakanud levima. Koduteenuseid osutatakse aga endiselt vähem kui hooldekodus hooldamist.

OECD hiljutine uuring "Risks that matter" (e.k - riskid, mis omavad tähtsust), tõi esile, et meie inimesed muretsevad konkurentsitult enim vanaduspõlve materiaalse heaolu ja lähedaste hooldamise pärast. Samuti tunnevad nad, et neile pakutav ei ole piisav ning ei aita hädast välja kui tarvis.

60 protsenti vastanutest arvab, et eakate hooldusteenused ei ole neile kättesaadavad. 35 protsenti on valmis maksma enam makse, et hoolduse teemades vähem muret oleks. 69 protsenti vastanutest - sh eriti vanemaealised - leiab, et valitsus ei arvesta nendega sotsiaaltoetuste kujundamisel. Korralik äratuskell, kas pole?

Erialane haridus on vajalik

See, et vananev ühiskond vajab ladusat teenuste korraldust ning asjatundlikke hooldustöötajaid, on reaalsus. Sotsiaalvaldkonna tegutsevate inimeste oskustest ja teadmistest sõltub mitte ainult inimväärikus, vaid abisaajate elu.

Seepärast oleme läinud rangemaks inimeste ettevalmistuse osas, seda nii lastekaitses, sotsiaaltöös kui ka hooldajate puhul. Viimane nõue – hooldajate haridus korda – hakkab kehtima 1. jaanuarist 2020. Aega üleminekuks anti neli aastat. See on pikk aeg, kui aegsasti tegutseda, kuid lühike aeg, kui täna ärgata.

Õnneks on enamik üldhooldekodusid selle nõude täitmisse panustanud ning on vähe neid inimesi, kes ei ole vajalikke teadmisi omandanud või omandamas. Käputäis murekohti on jäänud, kuid lahendused inimeste jätkuvaks koolitamiseks on olemas. Tuleb vaid tegutseda.

Kallimaks läheb

Sotsiaalteenuste puhul millegipärast eeldatakse, et see on vabatahtlik ja altruislik sektor, kus inimesed on suure südamega ning sellest piisab. Ei piisa. Kvaliteet ja jätkusuutlikkus maksavad igal pool, nii ka hoolekandes.

See, et me siiani oleme saanud riigis läbi madalate sotsiaalkaitsekuludega, et kohalike omavalitsuste omapanus sotsiaalvaldkonda on kõiki muutujaid arvestades tegelikult alla 2007. aasta taset, et hooldekodukoha eest tasuvad inimesed ja nende lähedased aasta-aastalt aina enam, ei saa lihtsalt jätkuda.

Seega, tuleva aasta algusest kehtima hakkavat nõuet hooldustöötajate teadmiste osas me ei muuda. Sest lisaks inimväärikusele on tegemist ka inimeste elu ja surma küsimusega. Diskussioon sellest, kuidas paremini ja jätkusuutlikumalt hoolekandes investeerida on teretulnud.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.