ERR-i žürii: "Valimisstuudio" esinumbrite debati võitis Yana Toom ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Yana Toom
Yana Toom "Valimisstuudios" Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Euroopa Parlamendi valimiste viimases debatis osalesid kaheksa erakonna esinumbrid. Enim punkte kogus žüriilt Yana Toom, kellele järgnesid Marina Kaljurand, Mart Helme ja Andrus Ansip.

Catlyn Kirna, Tallinna ülikool

Seekordne valimisstuudio oli üllatavalt hea, kuigi algus oli konarlik. Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liidu segi ajamine on levinud probleem ja oli vastutustundetu seda teemat pikalt pressida. Aga muud teemad said mitmekülgset kajastust ning külalised näitasid kõik, miks nad on esinumbrid.

Andrus Ansip. Euroopa Liidus pikalt tegutsenud kandidaadid olid teistest selgelt tugevamad, sest neil oli selge arusaam, kuidas Euroopa Liit toimib. Reformierakonna kampaania on paljuski protest kohaliku valitsuse vastu, mida ta esitada ei saanud, aga kui Reformierakonna eesmärk oli näidata ennast stabiilse ja euroteadliku erakonnana, siis see tõenäoliselt õnnestus.

Artur Talvik. Elurikkuse Erakonna mõte ja seisukohad on jätkuvalt segased ning seekordne debatt ei parandanud seda. Üldiselt tundus Artur Talvikul lihtsalt lõbus olevat, aga keskkonna küsimus andis võimaluse ka debatti sisulisemalt panustada.

Evelin Ilves. Sarnaselt ERE-le oli keskkond roheliste kõige tugevam teema ja nad kasutasid seda ka hästi ära. Aga sarnaselt ERE-le, kasuks tuleksid ka laiemad teadmised ja panus ka teistes teemades.

Lauri Hussar. Ei tea, kas Lauri Hussar ei saanud nii palju sõna, kui soovis, aga ta jäi debatis pigem tahaplaanile. Mitmetes debattides esindab Eesti 200 teadlikku ja mõistlikku lähenemist, aga sel korral oli asjalikku arutelu palju rohkem ja seega ei pääsenud Hussar pildile.

Marina Kaljurand. Sotsiaaldemokraatide esinumber on selgelt kursis Euroopa ja välisküsimustega, seda oli ka näha. Ei olnud just selge, kuidas ta sotsiaaldemokraatide programmi esindas, aga enda sobivust tõestas ta selgelt.

Mart Helme oli tõsiselt üllatunud, kui talt küsiti midagi, mis ei olnud rünnak EKRE vastu. Sellistel juhtudel läks ka pisut aega, et oma mõtteid ritta saada ja see näitaks ka pisut platvormi nõrkust.

Riho Terras teab kindlasti sõjaväega seotud küsimustest väga palju, aga kahjuks muudes teemades jäi pigem kahvatuks.

Yana Toom oli teine väga tugev esineja Kaljuranna kõrval ja seda ka arusaadavatel põhjustel. Esiteks, Yana Toom teab palju Euroopa toimimisest ja teiseks, tal on selged arusaamad ning ta on valmis neil teemadel igal hetkel argumenteerima.

Anvar Samost, ERR

Esinumbrite väitlus kulges heas tempos ja püsis enam-vähem teemas. Suuri prohmakaid keegi ei teinud, nagu sellise seltskonna puhul võis eeldada, aga midagi väga esiletõusvat või meeldejäävat ka keegi ei öelnud. Selles mõttes oli tegu klassikalise pika kampaania viimase debatiga, milles osalejad on juba kümneid kordi samasuguses formaadis kohtunud, teavad, mis kedagi käivitab või kuhu teatud punktist liikuma hakkab.

Samuti on enda "parimatest" jutupunktidest kujunenud kergelt kasutatav "kataloog" ja välja valitud enda meelest parimad sõnastused.

Saatejuhid tegid õigesti Euroopa Nõukogus Venemaale hääleõiguse taastamisest alustades, kuna see positsioneeris kandidaadid maailmavaatelisel maastikul kenasti ära ja tundus ka enamusele tegelikult korda minevat. 

Kiiret reaktsiooni näitas Yana Toom Jufereva-teemalisele küsimusele vastates. Küsimus pidi olema tema jaoks pigem ootamatu, kuid ta leidis nii oma sihtvalijate kui laiemalt valitsusliidu jaoks sobiva vastuse. Siin oli ka esimene moment, mil Mart Helme ja Artur Talviku seisukohad kokku kõlasid. Hiljem juhtus seda veel ja oli näha, et Talvik on selgelt kade vahepeal EKRE-le osaks saanud Euroopa-ülese eliidivastase "rinde" loomise tähelepanu pärast.

Erinevalt mitmest teisest europarlamendi valimisväitlusest suutsid nii saatejuhid kui teised osalised enamuse ajast vältida libisemist "EKRE-sse". Isegi Marine Le Penini jõuti alles 23. minutil ja sedagi korraks.

Mart Helme jaoks oli see nii tavapäratu, et mitmel hetkel üritas ta ise EKRE-t põhiteemaks nügida, ühel korral isegi igasuguse põhjuseta meenutades, kuidas tema erakonda on "rassistideks, natsideks ja fašistideks" nimetatud. Ka Lauri Hussar näitas mõnel korral soovi sellele territooriumile siseneda, tõstes Austria teemat ja trollide teemat, aga edu tal polnud.

Üllatavalt oli läbi debati üsna nähtamatu ja tuhmi olemisega üks põhifavoriite Andrus Ansip. Mõneks hetkeks õnnestus saatejuhtidel muidu sõnakas tipp-poliitik lausa tummaks üllatada - küsimusega tema kujutamisest reklaamides protestikandidaadina. Protestikandidaadi muljet Ansip igal juhul ei kinnitanud, libisedes pidevalt klassikalise Euroopa Liidu institutsionaalse kõneisiku automaatsetesse fraasidesse.

Nähtavaid ebamugavusi õnnestus saatejuhtidel tekitada ka Evelin Ilvesele (näiliselt süütu küsimusega eurorahade kasutamisest), Riho Terrasele (nimetage mõnigi neist tuhandest tühistamisele minevast bürokraatlikust reeglist) ja Mart Helmele (kolm nimekirja esinumbrit Brüsselisse minna ei kavatse). Kõigil osalejatel oli raskusi Euroopa majandusest rääkimisega.

Teistest enam näis Marina Kaljurand liikuvat läbiproovitud jutupunktide najal, üritades neid pikkida vastustesse, kuhu nad tegelikult päris otse ei sobinud.

Anna Karolin, Eesti Väitlusselts

Et nii paljude osalejate seast silma paista, oli Euroopa Parlamendi valimiste kandidaatidel selles debatis keeruline roll: mõtestada lahti Euroopas toimuvat analüütilise pilgu läbi, selgitada nii Euroopa Liidu kui ka Eesti seisukohti, esitleda end andeka diplomaadina ning tuua sisse oma poliitiline programm või narratiiv. Seda kõike olukorras, kus paljudel suuri ideoloogilisi erimeelsusi pole ning teemad vahetuvad seinast seina. Hindan seda debatti nende ülesannete täitmise järgi, kuigi mõnede teemade käsitlus võis jääda puhtalt aja ja repliigiõiguse taha.

Minu arvates debateerisid kõige paremini Yana Toom, Marina Kaljurand ja Andrus Ansip. Teise võistlusgrupi moodustasid Riho Terras, Mart Helme ja Lauri Hussar. Kolmandas võistlusgrupis läbisid debati Evelin Ilves ja Artur Talvik.

Minu esikolmikul olid kõigil omad tugevused ja nõrkused. Marina Kaljurand oli tugev välispoliitika teemadel ning suutis vahepeal rünnata ja ümber lükata Mart Helme väiteid. Sarnaste väidetega on teised sotsiaaldemokraadid sageli hätta jäänud. Debati teises pooles, eriti majandusteemadel, oli Kaljurand nõrgem.

Yana Toom oli selle debati parim väitleja, luues oma sõnavõttudega palju selgitavat konteksti ja häid võrdlusi, mõttenurki. Samas ei olnud selge, milline on Yana Toomi ja Keskerakonna programm ja kas Keskerakonna valija kuulis talle olulisi sõnumeid.

Andrus Ansip selgitas reljeefselt mitmeid olulisi Euroopa võite ja raamistas end kui Euroopa asjade selgitajat, samal ajal ei võtnud ta osa väiksematest vaidlustest ning ka Reformierakonna programm ja klassikalised seisukohad kõlasid debatis vähem.

Võib-olla tulenes see ajast, aga end protestivalikuna reklaaminud kandidaat seda protesti debati jooksul EKRE jt koalitsioonipartnerite vastu Euroopa teemadel hästi välja ei kandnud. Ansip oli debati jooksul ka väga pahur ja see meenutas ehk liiga sageli nn seemnesöömise sõnavõttu.

Mart Helme oli debatis andekas kahes asjas - tuues pidevalt sisse EKRE klassikalisi seisukohti ja sidudes need Euroopa Liidu teemadega ning rünnates vastaskandidaatide seisukohti ja tõmmates poliitilisi piirjooni.

Ma ei ole tingimata nõus sellega, et kliima kaitsmine viib pensionäride vaesumiseni, aga Helme tõstatas tema valijate jaoks olulisi küsimusi lubaduste hinna kohta. Samal ajal olid Mart Helme väited sageli ebatäpsed ja liigseid üldistusi tegevad ning tema argumendid vajasid minu jaoks nüansirohkemaid selgitusi ja tõestust.

Näiteks tekkis mul küsimus väidetava EL vasakideoloogia vs Hiina kuidagi parema ideoloogia kohta, kuigi mulle tundub probleem olevat hoopis demokraatias vs kommunistlike sugemetega autoritaarsuses. Minu arvates on Helme viimasel ajal hakanud senisest enam sildistama ja põhjendamatult üldistama ning seetõttu ei ole ta vastused nii teravad.

Riho Terras kõlas selles debatis nagu mõni Ameerika sõjakangelasest vabariiklane, esitamas konservatiivseid, aga lihtsaid argumente ning domineerides välispoliitilistes teemades.

Terras tõi sageli sisse fraktsiooni seisukohti ja suutis edukalt tuua sisse Isamaa konservatiivseid seisukohti Euroopa kohta. Samal ajal jäi Terras mõnele küsimusele vastamisega hätta, nt bürokraatlike lubaduste teemal.

Lauri Hussar oli selles debatis rohke tõestusmaterjaliga hea analüüsija ja teemade tundja. Mind ja teisi valijaid võis ehk mõjutada Hussari ajakirjanikukarjäär. Hussarit kuulates meenus "Välisilm", mitte parlamendis oma lubaduste eest seismine.

Mulle hakkas läbi debati silma Hussari võimekus olukorda selgitada, ent tagaplaanile jäid erakonna lubadused ning käsitlus sellest, mida ta ise saadikuna teeks või kuidas olukorda juhiks.

Artur Talvik suutis debati jooksul tuua sisse palju erinevaid vaatenurki. Mitmed neist rääkisid elurikkusest, aga olid pigem kas selgitused mingite nähtuste kohta või etteheited olemasoleva olukorra kohta.

Talvik oli terav ja paljud tema etteheited Euroopa senise poliitika kohta tundusid veenvad. Samas tähendas nende asjade selgitamine, et aega lubaduste või lahenduste selgitamiseks ei jäänud. Talvik jäi sageli esitatud küsimustesse kinni ja ei kasutanud neid võimalustena oma teemasid sisse tuua või selle pealt mõnda enda tugevusi näitavat seisukohta ehitada.

Evelin Ilves tõi mitmes kohas sisse roheliste argumendid. Samal ajal jäid tema sõnavõtud läbi debati pigem lihtsakoelisteks ja kuigi need olid tõenäoliselt mõistlikud, ei olnud need piisavalt mitmetahulised, et teiste kandidaatide retoorikaga võistelda. Kandidaadid ei pea valijat veenma vaid selles, et nad midagi teavad, vaid selles, et nad parimad ning et just nende perspektiiv on täpseim, teravaim, juhtimiseks parim. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: