ERR-i žürii: "Valimisstuudio" teise eurodebati võitis Jüri Luik ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Valimisstuudio.
Valimisstuudio. Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Euroopa Parlamendi valimiste teise debati teemad olid välispoliitika ja julgeolek. Enim punkte kogus žüriilt Jüri Luik, kellele järgnesid Jaak Madison, Taavi Rõivas ja Sven Mikser.

Erkki Bahovski, Diplomaatia

Marine Le Peni visiit Eestisse pani saatejuhid kahvlisse: kas alustada temast või teemat ignoreerida. Või katsuda Le Peni käsitleda saate jooksul. Aga oli selge, et väitlejad hakkavad Le Penist ise rääkima, niisiis tuli ohjad kohe enda kätte võtta.

Muidugi ei sündinud Le Peni osas mingeid üllatusi. Jaak Madison EKRE esindajana vastandus selgelt ülejäänud saatekülalistele. Paraku ei lisatud debatti ühtegi varem mitte esinenud argumenti, seda nii Le Peni poolt kui ka tema vastu. Need, kes võtsid vaevaks jälgida arvamusi Le Peni kohta uudismeedias, pidid pettuma – kõik oli juba öeldud.

Väitlusest kumas selgelt läbi ka diplomaatiline kogemus, mis oli suurim Isamaa esindajal Jüri Luigel. Välis- ja kaitsepoliitikas on paraku nii, et kõike ei saagi välja öelda, veel vähem on abi loosungitest.

Lisaks Luigele on sotsiaaldemokraatide Sven Mikser, Reformierakonna Taavi Rõivas ja Eesti 200 Margus Tsahkna olnud valitsuses ja see oli selgelt ka debatis näha. Samas ei julgeks öelda, et ülejäänud peaksid end kuidagi väga halvasti tundma – kõik ei saagi olla valitsuses olnud, kuid kõigi mõtted loevad.

Mis paraku jääb praeguses Eesti eurodebatis puudu, on Euroopa vaade. Mõneti on mõistetav, et enne valimisi kõnelevad kõik rahvusliku huvide kaitsmisest, mis peaksid kuidagi vastanduma Euroopa huvidele. Äkki on selline skeem ikka liiga lihtsustatud? Tasub ju meenutada, et mõni väitleja pääseb ka Euroopa Parlamenti, kus on esikohal ikkagi Euroopa huvid.

Mis saab meie kontinendist üldse? Siinkohal – üllatusena – lähevad plusspunktid Elurikkuse erakonna Lauri Tõnspojale, kes tõi sisse Hiina mõõtme, saades aru, et suure tõenäosusega leiavad lähiaastate otsustavad sündmused aset just Aasias. Globalist on meil kujunenud vaata et sõimusõnaks, kuid poleks paha mõnikord katsuda maailmale otsa vaadata ka nö pilve piirilt.

Saates ei räägitud üldse Brexitist. On aru saada, et see teema on kõiki surmani ära tüüdanud, aga ikkagi peaks otsima vastust küsimusele, miks britid otsustasid Euroopa Liidust lahkuda ja kes oleks siis edaspidi vastukaal Prantsusmaa ja Saksamaa süvendatud lõimumisele. Räägiti küll Saksa-Prantsuse teljest, kuid sinnapaika see teema ka jäi.

Kliima oleks võinud teemana tugevamini esindatud olla. On ju kliimapoliitika üks Euroopa Liidu tugevusi ja just seal tuleb hästi esile Euroopa Liidu mõõde. Samal ajal peame aru saama saatejuhtidest – aeg on tõesti karm kohtunik ja korraldada debatt kaheksa osavõtjaga on keerulisest keerulisem. Anna Pihl võiks siiski selgeks teha, kes esindab rohelisi ja kes Elurikkuse erakonda.

Aga muidu kulges kõik enam-vähem ladusalt. Kedagi ei sõimatud ja nii jäädigi viisakuse piiridesse. Sedagi võiks praeguses Eestis juba saavutuseks pidada.

Catlyn Kirna, Tallinna ülikool

Debatt oli lühem, kui oleks võinud oodata, sest väga pikk aeg kulus teemale, mida oleks võinud arutada kuni kümme minutit, sest kogu Le Peni ja maine küsimus ammendus tegelikult kiiresti. Saade rääkis Euroopa Liidust väga vähe, aga mitme erakonna puhul avas rohkem nende visiooni või näitas selle puudumist.

Jüri Luigel Isamaast oli saates ehk kõige keerulisem roll, tuli kaitsta seisukohti ja koalitsiooni, millega ta ise ei nõustu. Jüri Luik kuulus kindlasti nende hulka, kes teemast rohkem teadis ning oma seisukohti esitas ta rahulikult ja informatiivselt, kuid kahjuks jäi suurema lärmi varju.

Keskerakonnal ei ole üldiselt välisküsimuste eksperti ja nad saadavad tihti rääkima Enn Eesmaa, kes peamiselt rääkis vaid siis, kui otse küsiti. Valitsust juhtivalt erakonnalt ootaks selgemaid seisukohti ning jõulisemat esitust.

Jaak Madison. Alternatiivsed faktid ja erakonna programm said palju kajastust, aga sellele aitas kindlasti kaasa ka saate esimene osa, mis oli pühendatud EKRE-le. Kindlasti esindas ta oma erakonda kõige tugevamini, kuigi faktid olid nõrgad või tihti päris vigased. Samas, oma valijale mõjus ta kindlasti väga hästi.

Peep Mardiste. Rohelistelt oli tugev esitus, kuid esindaja oli ka valdkonnas tegev, seega arusaadav. Aeg-ajalt takerdus ning rohelist aspekti väga palju sisse ei toonud, aga see on teemat arvestades ka mõistetav. Aga tubli esitus.

Sven Mikser Sotsiaaldemokraatlikust erakonnast. Üks teemat paremini tundvaid debateerijaid ning näitas ka oma teadmisi. Üldiselt jäi rahulikuks ja kasuks tuli võimalus koalitsiooni rünnata, kuid oleks kindlasti saanud paremini silma paista.

Margus Tsahkna erakonnast Eesti 200. Võib öelda, et kõige tugevam esitus, selged argumendid ja viited erinevatele otsustele ja sündmustele, mille juures Tsahkna ise on olnud, küll teise erakonna koosseisus. Võttis aktiivselt sõna ning püsis üldiselt teemas.

Taavi Rõivas Reformierakonnast. Samuti tugev esitus, nautis ka koalitsiooni ründamist, kuid jäi keskosas pigem tagaplaanile. Üldiselt aga viitas oma teadmistele ning rahustas mitmes osas vestlust, õhtu paremuselt teine esitus.

Lauri Tõnspoeg. Tore, et Elurikkuse erakond oli debatile kutsutud ja neil oli ka paar mõtet, aga need ei tulnud üldiselt õigel ajal ja muu jutt oli pigem faktivigadega või muidu problemaatiline. Meelde jääb kõige enam lause, millest võisin nüüd valesti aru saada, aga kas kõlaski mõte, et immigrantide paadid tuleks põhja lasta? Inimeste tapmist polegi ükski erakond varem pakkunud. Loodan, et see oli keelevääratus, mitte erakonna poliitika.

Anvar Samost, ERR

Marine Le Peni nimeline riskiinvesteering töötas Jaak Madisoni ja tema erakonna jaoks ka kolmapäevases Euroopa Parlamendi debatisaates. Võib-olla poleks saatejuhid pidanud kohe sellest alustama, aga arvata on, et ka muidu oleks arutelu ETV stuudios ruttu antud teemani jõudnud.

Nüüdseks on Madison pidanud nii palju kordi vastuolulise Prantsuse poliitiku Eestisse toomist põhjendama, et välja on kujunenud mitmekülgne sõnumikast, mille ta ka ette vuristas. Pigem on ime, et teised erakonnad tahavad veel ja veel Le Peni ja EKRE-t koos temaga kritiseerida ning sellega oma konkurendi narratiivi kampaania keskmes hoida.

Ilmselge oli (sarnaselt Mart Helme ülesastumisele "Esimeses stuudios" päev varem), et Le Peni mõju EKRE valimistulemusele pole erakonna juhtpoliitikutele veel selge. Madison oli Le Peni teemal närviline ja õigustavas kaitseasendis.

Suurem osa debatist oligi võtmes "kõik ühe vastu". EKRE on kogenud, et see on neile pigem kasulik ja väljapool Le Peni küsimust võttis Madison sisse harjumuspärase rolli. Vastandumine temale varieerus teiste osaliste puhul laial skaalal. Taavi Rõivas esines põhimõtteliselt puhta Madisoni pöördtegelasena, Margus Tsahkna kasutas EKRE-le omast retoorikat, millele Madison võlgu ei jäänud ("kasulikud idioodid" - "[ise oled] kasutu idioot"). Sven Mikser ja Jüri Luik kasutasid pädevust ja kogemust.

Saate teises pooles arutelu fookus ja sisukus paranesid, aga midagi väga esilekerkivat keegi ei öelnud. Ikka samad jutupunktid. Eks asi võis olla selles, et stuudiosse kogunenutest on reaalset lootust ja ambitsiooni Brüsselisse jõuda vaid Madisonil ja ehk ka Rõivasel.

Esinumbrite debatis järgmisel nädalal on tõenäoliselt oodata mitmeid seisukohti, mille peamiseks eesmärgiks on "silma ja mällu jääda". 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: