Raul Rebane: imago eest vastutatakse kollektiivselt ({{commentsTotal}})

Foto: Ülo Josing/ERR

Raul Rebane analüüsib Vikerraadio päevakommentaaris Eesti imagot ja väidab, et imagokommunikatsioonis tehakse vigu individuaalselt, vastutust kantakse kollektiivselt. Ehk mõne poliitiku ebaeetiline retoorika kandub kogu riigile ja kõikidele elanikele.

Viimaste nädalate üks valdavamaid avalikkuses kõlanud teemasid on olnud Eesti imago. Enamik arvamusi liigub suunas, et praegused tegevused viivad eesti imago kiirele langusele ja see on äärmiselt kahjulik igale elusfäärile.

Kas olukord on ikka nii ohtlik?

Hannes Rumm kirjutas Maalehes, et rassismiretoorika Eestis paneb ameeriklasi teistmoodi mõtlema meie turvamisele, Transferwise'i üks omanikke Taavi Hinrikus kirjeldab, et praegused protsessid on Eestile katastroofilised, välissuhtlusega tegelevad inimesed on väga mures, kümned välismaa lehed kirjutavad meie muutustest ja mitte hästi. Kas olukord on ikka nii ohtlik?

Imagole on palju definitsioone. Lihtsaim neist kõlab: "Imago on see, mida sinust räägitakse selja taga". Darah Brustein ütles, et imago on sinu teod pluss see, mida teised sinust räägivad. Ühes on aga kõik defineerijad ühel nõul - imago tähendus saatusele on väga suur.

Eesti on olnud kõikidest vabanenud riikidest parim imagoehitaja. Eelmise sajandi üheksakümnendatel aastatel oli Eesti "endine Nõukogude Liit", aga üldiselt ei teatud meist suurt midagi.

20 aastat hiljem oleme e-riik, Ida-Euroopa tiiger, riik, mis on suutnud kõige kaugemale joosta Nõukogude Liidust, väike, aga tubli - meie kohta tarvitatakse palju positiivseid väljendeid. Loomulikult on see mõjutanud majandust, turismi ja kõiki valdkondi, sest jällegi, enamik inimlikke otsuseid tehakse imago, mitte analüüsi tulemusel.

On neid, kes ütlevad, et mina ennast teiste pärast muutma ei hakka, olen selline nagu olen. See sobiks, kui sa elaks ilmas üksi, aga ei ela ju. Teistel on vältimatult elule mõju. Riikidel, mis on tihedalt seotud rahvusvaheliste suhete ja kokkulepetega, on see mõju väga suur. Seetõttu asetatakse teid indeksitesse ja mõõdetakse teie käitumist võrreldes teistega. Loomulikult ka Eestit.

Näiteks on Eesti aastate jooksul jõudnud ajakirjandusvabaduse indeksis maailmas 11. kohale ja see on tõsise uhkuse allikas. Juba aprilli lõpul oli selge, et 2019 tuleb langus, praeguse seisuga võib see olla lausa suur.

See on reaktsioon EKRE rünnakutele, et ajakirjandusele tuleb koht kätte näidata, eelkõige rahvusringhäälingule. Ungaris nii toimus ja nad tegi läbi languse 23. kohalt 86. kohale, autoritaarsete riikide hulka. Seda saatust Eestile ei sooviks.

Soovitan mõelda suusatamise peale

Riigi imagole on kõige tähtsam oma riigi üle uhke kodanik, sellest paremat pole, uhked inimesed kannavad edasi parimat sõnumit.

Ka siin oli meil siiani hästi. Hiljuti ilmus suur uuring, mis tehti Läti ülikoolis. "Ideoloogiline polariseerumine Balti ühiskondades". Selles mõõdeti suhtumisi ümbritsevasse maailma, Euroopasse, identifitseerumist Lääne väärtustega, ksenofoobiaindekseid, jne.

Enamikes küsitlustes eristus Eesti siiani oma lõunanaabritest positiivselt. Eriti aga suhtumises oma riiki. Lätis ja Leedus oli negatiivselt suhtujaid üle 40 protsendi, Eestis ainult 13 protsenti. Samuti on meil oluliselt vähem nn antiläänlasi , kes arvavad, et Euroopast tuleb põhiliselt halba. Praegu on see uhkus löögi all, sest mida sa rassismi ja naistesallimatusega ikka hoopled.

Hoolimata sellest jutust võivad paljud öelda, et see kõik on udu, pole näinud, ei usu ja imago tähtsus on ülehinnatud. Alguses on nende arvates ikka majandus. Neil soovitan mõelda suusatamise peale.

Alles me olime uhked, meil olid sel alal rahvuskangelased ja ühtsustunne. Piisas pettusest ja kõik on kadunud, alles on kibedus ja nördimus. Suusatamise ja Eesti spordi imago tervikuna on saanud väga raske löögi, mis mõjutab kõikide sportlaste elu, ka majanduslikult. Täpselt samad reeglid kehtivad ka riigi puhul.

Tuleb aru saada, et imagovigu tehakse individuaalselt, vastutust kantakse kollektiivselt. Mõne suusataja imago kandub edasi kogu spordile, mõne poliitiku ebaeetiline retoorika kogu Eestile.

Ehk kannatavad süütud, kes mitte üheski punktis ei toeta seda ideoloogiat, mis meid juhib praegu imagokatastroofi poole, kui me juba kohal pole. Katastroof väljendub selles, et kurjadega keegi ei mängi. Tähtis rahvuslik loosung "ei kunagi enam üksi!" võib praeguste trendide juures varsti olla lihtsalt sõnakõlks.

Seega, võitlus imago eest on võitlus elu eest ja välismaal suhtlevate ja võõrkeeli oskavate inimeste mure ei ole põhjenduseta. Kalevipoega natukene ringi tehes võib ka nii öelda: "Ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad, tuleb imagot tunnistada"

Nädalavahetusel meie hulgast lahkunud Mart Nutt ütles, et maine kaob siis, kui inimestele ei räägita tõtt või jäetakse midagi ütlemata. Olukord on nii hull, et imago kohta midagi rääkimata ei saa jätta ja varsti hakatakse mainelanguse vastutajate käest ka tõtt nõudma.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: