Kadri Org: e-riik pole suutnud kodanikke otsustusprotsessidesse kaasata ({{commentsTotal}})

Kadri Org
Kadri Org Autor/allikas: Müürileht

Kodanike seas laialdaselt kasutusel olevad e-teenused ning kõrge digitaalse kirjaoskuse määr on Eestist teinud rahvusvaheliselt tuntud e-valitsemise ehk IKT arenguga kaasas käiva riigi. Paraku pole muidu eesrindlik e-riik suutnud kodanikke interneti abil efektiivselt kaasata, kirjutab Kadri Org algselt Müürilehes ilmunud kommentaaris.

Demokraatlikus riigis on kõrgeim võim rahval ning selle valitsemisvormi üheks tunnuseks on kodanike osalemine poliitikas.

Interneti areng ja levik võimaldavad kodanikel ideeliselt osaleda riigitasandi otsustusprotsessides, kuid e-kaasamise võimalustega kerkivad üles küsimused, kas Eesti riigiasutused on valmis lubama kodanikel sekkuda interneti teel otsuste tegemise protsessi, ning kui jah, siis kuidas ja kui efektiivselt?

Teoreetiline võimalus versus praktiline võimestatus

Minu uurimustöö näitas, kuidas nii valitsus kui ka kõik ministeeriumid suunavad seadusandluspõhiste otsustusprotsesside osas kodanikke nendes osalemiseks e-kaasamisplatvormidele Eelnõude Infosüsteem (EIS) ja Osale.ee. Küll aga puuduvad nimetatud platvormidel aktiivsed kasutajad ja sisuline diskussioon otsuste ja seaduste üle, mistõttu võib järeldada, et need on loodud pigem teoreetilise võimalusena, milles kodanikud tegelikult kaasatud ei ole.

Ebaefektiivsuse põhjuseks võib ühelt poolt olla vähene kasutajamugavus, algeline ja väheinteraktiivne disain ning suunitletus pigem ametnikele kui kodanikele. Teisalt tundub ehk olulisemgi probleem olevat kodanike vähene võimestatus otsustusprotsessides kaasarääkimiseks.

Näiteks EISi platvormil on eelnõude ja dokumentide sisust ülevaatlik info vaid spetsiifilisi termineid sisaldavas keeles, mis suurendab kodanikes osalemise suhtes pigem vastumeelsust ning tingib omakorda välja käidud ideede madala kvaliteedi ja osaluskultuuri leige taseme.

Sarnaselt 2001. aastal loodud e-kaasamisplatvormile TOM (Täna Otsustan Mina), mis lõpetas oma tegevuse 2008. aastal, ei ole ka selle järeltulija Osale.ee oma eesmärke täitnud, mistõttu ka selle tegevus lähitulevikus eeldatavasti lõpetatakse.

Sestap võib uskuda, et paremaks e-kaasatuseks ei piisa uue ja kasutajasõbralikuma keskkonna loomisest ning võimalusi tuleks otsida pigem kodanike võimestamisest, et tagada, et neil oleksid vastavad hoiakud, oskused ja teadmised, et e-kaasamisplatvormide kaudu otsustusprotsessides osaleda, ning et nende häält otsuste tegemisel ka tegelikult kuulataks.

Sotsiaalmeedia kui e-kaasamisplatvorm

Riigiasutused kasutavad üha enam ka sotsiaalmeediakanaleid, nt nii valitsus ja riigikantselei kui ka kõik ministeeriumid omavad Youtube'i kontot ja oma ametlikku Facebooki lehekülge, mida aktiivselt hallatakse.

Arvestades, et üle poole eestlastest (53%) kasutavad sotsiaalmeediat1, võib justkui öelda, et erinevate keskkondade aktiivsel kasutamisel panustavad riigiasutused kodanike aktiivsesse kaasamisse.

Küll aga on umbkaudu vaid viiendik kasutajatest astunud sotsiaalmeedias kontakti riigiasutustega1, millest võib järeldada, et sotsiaalmeedia kaudu jõuavad riigiasutused potentsiaalselt vaid 10 protsendini rahvastikust, mis on kodanikkonna kaasatuse mõistes siiski väike number.

Lisaks tunduvad riigiasutused sotsiaalmeedias keskenduvat mitte kaasamise soodustamisele, vaid igapäevategevusest ülevaate andmisele, organisatsiooni tegevuse ja töötajate tutvustamisele ning uute töötajate värbamisele, sageli meelelahutusliku sisu kaudu.

Positiivse näitena kodanike kaasatuse esimese etapi ehk nende informeerimise kohta võib tuua valitsuse ja riigikogu Youtube'i kanalid, mis võimaldavad kodanikel järgi vaadata pressikonverentse, istungeid, sõnavõtte jm.

Minu vaatluse tulemused näitavad, et sotsiaalmeediakasutus täidabki eeskätt informeerimise ülesannet. Küll aga tundub kasutamata sotsiaalmeedia potentsiaal lisaks informeerimisele ka inimestega otsustusprotsessides konsulteerida ning nendega koostööd teha, mis võimaldaks kodanikke võimestada otsustusprotsessides osalemiseks ning seekaudu tugevdaks demokraatiat.

Erandlikult võib kodanike võimestamisest tuua näite tööinspektsiooni ametliku Facebooki lehe näol, kus korra kuus vastavad juristid kommentaarides kõikidele konkreetse teemavaldkonnaga seotud küsimustele, nt puhkused, töösuhte lõpetamine, koondamine jt.

Kuigi antud meetod ei soodusta otseselt kodanike kaasatust otsustusprotsessidesse, toetaks sarnane sotsiaalmeediakasutus teisi riigiasutusi kodanike paremal e-kaasamisel.

Kaasamise potentsiaal demokraatias

Viimase kümne aasta jooksul ilmunud uuringud näitavad, et e-kaasamisega seonduvad süsteemsemad probleemid on jäänud samaks. Näiteks puudub kodanike e-kaasamise eest vastutamisel riigitasandil üksmeel ning vastav kohustus pole asutuste ja ametnike vahel ära jaotatud.

Lisaks pole e-kaasamine iseeneses olnud riigitasandi süsteemide parendamisel prioriteetne, kuna avalikkuses otsustusprotsessides kaasarääkimisele tugev nõudlus puudub.

Kodanike seas e-osaluse suurendamiseks tuleb uute tehnoloogiliste võimaluste asemel muuta esmalt nii võimuesindajate kui ka kodanike mõttemustreid ja mentaliteeti.

Ühelt poolt tuleb riiklikul tasandil panna strateegiliselt paika, miks on kodanike kaasamine oluline ja mis laiemaid eesmärke see täidab, ning selgelt tagada kõikides riigiasutustes ja kõikide ametnike poolt ühtlane ja tõhus kaasamispraktika.

Teisalt on äärmiselt oluline pöörata rõhku kodanike võimestamisele, et nad oskaksid ja saaksid otsustusprotsessides kaasa rääkida. Ühiskonnas kaasamise nõudluse tekitamisel on oluline roll ka erinevatel huvigruppidel ja kodanikuühendustel, mis kodanike eestkõnelejatena saavad survestada kaasamise vajalikkust riigitasandil ning levitada osalemise olulisust ühiskonnas laiemalt.

E-kaasamisplatvormides puuduste likvideerimine ning nende keskkondade aktiivne rakendamine teeniks nii kodanike kui ka riigi huve ja annaks võimaluse kaasata kodanikke riigitasandil võimu teostamisse, millest tulenevalt suureneks potentsiaalselt kodanike usaldus riigi vastu. Inimesed tunneksid end olulise osana ühiskonnast, kelle arvamusega arvestatakse, mis soodustaks kodanikuühiskonna arengut ning motiveeriks inimesi panustama ühiskonna heaolu hüvangusse.

Seega on e-kaasamise potentsiaal tagada stabiilsem ja tugevam demokraatlik riik, mille rakendamisel on Eestis arenguruumi veel küllalt.

1 Kõuts-Klemm, R., Pruulmann-Vengerfeldt, P., Siibak, A., Lauristin, M. 2017. Internetikasutus ja sotsiaalmeedia kasutus. – Eesti ühiskond kiirenevas ajas. Uuringu "Mina. Maailm. Meedia" 2002-2014 tulemused, lk. 279-296.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Allikas: Müürileht



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: