On saanud selgeks, et valitsus ei kavatse kinni pidada erakondadeülesest teaduskokkuleppest. Arusaadavalt ei taha teadlaskond sellise otsusega leppida ja on oma mittenõustumist demonstreerinud meeleavaldusega.

Kommentaarid, mis seda otsust saatnud on, tekitavad aga veelgi rohkem küsimusi. Kas me elame ikka samas Eestis, mille meie esiisad ja -emad rajasid, kui peale pärisorjuse kaotamist oma lapsi kõrgkoolidesse saatma hakkasid?

Rikkust luuakse vaid läbi teadmiste

Kohe pärast Eesti Vabadussõda käivitas vastsündinud vabariik kiiresti eestikeelsed kõrgkoolid. Siis oldi kindlad, et vaid niimoodi saame rahvusvaheliselt tunnustatud kultuurrahvaks.

Teadmine, et vaid läbi hariduse ja teaduse on võimalik rikkaks saada, on mitmete riikide puhul tõestamist leidnud.

Me teame väga hästi, mis on Singapuri, Lõuna-Korea, Taiwani, Soome hea käekäigu aluseks. Kõigi nende riikide puhul on eduloo kulg sama - sõjast väljununa või vabaduse saavutanuna loodi majanduslikke olusid trotsides väga hea haridus- ja teadussüsteem, mis tegi need riigid kiiresti rikkaks. Vaevalt, et see oleks saanud juhtuda vaid loodusvarasid müües.

Loodusressurssidele tuginedes saavad rikkaks vähesed ning ka siis kipub see rõõmuaeg üürikeseks jääma. Viinaköökide rajamine 18. sajandil tegi rikkaks küll mõisnikud, aga eestlased sellest osa ei saanud. Vaid üksikud said eelmise sajandi üheksakümnendatel aastatel varastatud metsa müües hetkeks varakaks ja pole üldist rikkust sündinud ka hiite lagedaks raiumisest sel sajandil.

21. sajandil luuakse rikkust vaid läbi teadmiste. Ülimalt kõhedaks tegevad on kommentaarid praeguses diskussioonis, kus küsitakse: mida teadus head on teinud. Teaduse vajalikkuse eitajad võiksid korra mõelda ja kõrvaldada oma elust kõik, mis on teadustegevuse tulemusena sündinud.

Seda, kuhu viib teadlaste tööga mitte arvestamine, näeme kõige ehedamalt meie põlevkivienergeetika puhul - teadlaste ja teiste spetsialistide soovituste ja ettepanekute eiramine poliitikute poolt on viinud meie energiasektori väga raskesse olukorda.

Teadlased on küll olnud need, kes on välja töötanud põllumajandusmürgid, kuid teadlased on ka need, kes näitavad, et selliste mürkide kasutamine pole ohutu ei teistele liikidele ega ka meile endile. Teadlaste hoiatuste eiramine siin viib tõsiste tervisehädadeni.

Teaduse eitajate suur hulk ja nende jõudmine küllalt kõrgetele positsioonidele peaks meid muutma väga ettevaatlikuks. Kui teaduse rahastuse üle otsustavad inimesed, kes ei saa aru teadusliku meetodi olemusest, ootab meid ees mandumine agraarühiskonna tasemele. Samal ajal viitab see ka ühele teisele väga tõsisele probleemile, mille ületamine vajab samuti kokkulepet.

Süsteemne probleem hariduse tulemuslikkusega

Meile on juba pikemat aega teada, et Eesti inimeste informeeritus erinevatel teemadel on äärmiselt kõrge, kuid oma elutegevuses seda informatsiooni kasutada ei osata.

Samuti ei mõisteta erinevate protsesside omavahelist seotust, maailma süsteemset terviklikkust. Seda on näidanud nii hiljuti kaitstud rahateemaline doktoritöö EBS-is kui ka keskkonnaministeeriumi keskkonnateadlikkuse uuring möödunud aastast ja ka teisedki uuringud.

Lisaks õpetajate keskmise vanuse kasvamisele ning õpetajaameti valinud noorte vähesusele on meil süsteemne probleem hariduse tulemuslikkusega.

See, millist tulemust me haridussüsteemilt ootame ja milliseid oskusi ning teadmisi me eeldame oma tulevastelt ühiskonnaliikmetelt ja eestvedajatelt, vajab ühiskondlikku parteideülest kokkulepet. Eesti teadlased saavad selle kokkuleppe sõnastuse loomisel kaasa aidata, aga see on poliitikute teha, et sellised kokkulepped ka ellu viidaks.

Eesti riigi eestvedamisel on kirjutatud erinevaid arengustrateegiaid, näiteks 2014. aastal riigikogus vastu võetud "Teadmistepõhine Eesti", milles sätestati teaduse rahastuse tõusmine ühe protsendini SKT-st.

Nüüd luuakse uut haridusstrateegiat. Kas meil on lootust, et seda hakatakse ellu viima? Kui erialaspetsialistide koostatud ja riigikogus vastu võetud strateegilised dokumendid pole täitmiseks ja kui erakondadeülene kokkulepe, millele kirjutab alla ka peaminister, ei ole täitmiseks, siis millised kokkulepped meie riigis üldse loevad?

Kui lapsed valiksid oma vanemaid, siis ilmselt oleks meie lastel katkised hambad. Lapsevanema ülesandeks pole täita laste kõikvõimalikke soove, vaid nende arengut juhtida.

Õnnelikumad on need lapsed, kellel on kokkulepitud piiride sees suur otsustusvabadus, mitte need, kelle maiustamissoovidele vanemad ja lapsevanemad järele tahavad anda. See võiks olla valitsejatele mõtlemiskohaks.

Riigijuhtide eesmärgiks peaks olema rahvale sellise arenguvõimaluse loomine, mis võimaldaks meil läbi uute teadmiste ning innovaatiliste lahenduste püsida maailma nutikaimate seas. Selleks on praegu vaja panustada teadusesse ning haridusse ja luua võimalused eri valdkondade vabaks koostööks. Vaid nii ootab meid tegus ja vaesuspiiri ületav tulevik.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.