Mis värvi on keskkonnapoliitika? "Roheline muidugi," turtsatab iseteadlik kodanik pealkirja lugedes ja libiseb järgmisele. Häda on selles, et kodaniku "värvipimedus" riskib kahjustada tema enda ja ta lähedaste elukeskkonda.

Selgitan. Värvipimeda jaoks taandub keskkonnaküsimus valimistel "rohepoliitikute" toetamisele. Kui neil poliitikutel toetust ei paista, siis ei vaeva valimiste eel oma pead keskkonnapoliitikaga ka teiste parteide peakontorid. Pärast valimisi ei ulatu keskkond nõnda ei parlamenti ega valitsusprogrammi, isegi kui kusagil leidub paar pilkupüüdvat märksõna.

Edasi saastab värvipimedus pealtnäha demokraatlikult mere, raiub puhke-, marja-, hiie- ja loodusmetsad, rajab ajale jalgu jäävaid suurtööstusi, mis hätta sattudes üllatust teesklevad ja riigiabi paluvad. Kümne aastaga jääb riik otsustavalt maha ökoinnovatsiooni rongist.

Eestis toimub see protsess paradoksaalselt oludes, kus uuenduslike keskkonnaprogrammide vajadus ja võimalused vaatavad vastu iga partei alusväärtustest.

Kus on siinsete konservatiivide põhimõttekindlus hoida kodumaastikke, kodumaa jõgesid ja merd, kogukondade loodusteadmust ja oskust leppida kokku elukeskkonna kavandamises?

Miks ei nõua meie liberaalid vabu ja võrdseid valikuid võimaldavat igakülgset keskkonnateavet?

Miks nad lahendavad igaüht puudutavaid kliima- ja saasteküsimusi väikese ärieliidi huve eelistades?

Kas keegi selgitaks, palun, Eesti sotsiaaldemokraatidele, mis asi on keskkonnaõiglus!

Isegi keskkonnaministrina saab olla arg

Paradoksi saab seletada parteide suurrahastajate ning poliitikute vähese harituse ja julgusega. Isegi keskkonnaministri ametis saab olla arg, viidates otsustamatuse kattevarjuna näiteks "ekspertide" või "rahva" erimeelsustele või lohutades, et "küll turg reguleerib".

Keskkonnapoliitika marginaliseerimine mõne "rohepoliitiku" nišiks on üks osa laiemast ajaloolise taustaga poliitvõttest, mida loodusressurssidele rajatud poliitika- ja ärikompleks kasutab nüüd oma suhtekorralduses.

See poliitvõte annab, kujundlikult öeldes, keskkonnapoliitikale TINA. TINA, ingliskeelsest esitähelühendist There Is No Alternative ("alternatiivi pole"), püüab läbi kõigi otsustustasandite näidata, et ärihuvile allutatud keskkonna ekspluateerimine on inimeste heaoluks ainuvõimalik tee. Nõnda jääks keskkonnapoliitika ülesandeks lihtsalt aidata lahendada majandusprobleeme.

Kui inimeste pilk on pööratud oma elukeskkonna kõigilt võimalustelt majanduse hetkemuredele, siis võib mõista neid valimisdebatte, milles võetakse kõigepealt ette majandus ning keskkonnani tihti üldse ei jõutagi. Kui looduse poliitiline olemus avaldub mustmiljoni tehnilise majandusdetailina, siis neid ei jõua tõesti ilmarahvaga arutada!

Tegelikult on ülalkirjeldatu ainult üks mitmest keskkonna ja keskkonnapoliitika mõtestamise võimalusest.

TINA-mõtlemise piiratus

Ka TINA ajalooline taust on muuseas intelligentsem. Selle tuntuim eestkõneleja Margaret Thatcher pidas silmas eelkõige moraalse alternatiivi puudumist inimeste valikuvabadusele.

Tänapäeval nõustunuks Thatcher keskkonnateadlastega küllap vähemalt selles, et valikuvabaduse ühe piiritlejana pole meil omakorda alternatiivi planeedile Maa. See on meie füüsika-, ökoloogia- ja evolutsiooniseaduste piires toimiv eluruum ning paljude asendamatute hüvede ja ressursside allikas.

Millised valikud inimese heaoluks ja ühiskonna juhtimiseks nendes üldistes looduslikes piirides on, selles seisnebki keskkonnapoliitiline debatt.

Siinkohal polegi tähtis, mil määral laiendanuks Thatcher seda arutlust sotsiaal- ja humanitaarteadustesse, näiteks eluslooduse inimesest olenematule iseväärtusele. Oluline on, et Eestis on parteide alusväärtusi unustavad poliitikud suutnud keskkonnapoliitilised jõed valimistel üha majanduskanalisse ajada.

Suhtekorraldajate abil majandusküsimusteks moondatud TINA-mõtlemise piiratus ilmneb siis, kui panna huvigrupid kõrvuti. Näiteks on pikaajaline seisukoht, justkui polevat Eestis alternatiivi põlevkivienergeetikale, ühtäkki asendumas retoorikaga, et kiire väljapääsuna pole alternatiivi massilisele puidupõletamisele ja veidi kaugemas tulevikus tuumajaamale.

Või teine näide lähiminevikust: ümarpuidu ekspordi asendamiseks väärtuslikumate toodetega puuduvat Eestis alternatiiv tselluloositehasele. Kui see raam paigas, tegi 2017. aastal grupp ärimehi valitsusele ühtlasi kohe selgeks, et tehase rajamiseks puudub alternatiiv riigi eriplaneeringule ja tolle jaoks planeerimisseaduse kiirkorras muutmisele.

Planeeringu edenedes puudunuks omakorda alternatiiv Emajõe-äärsele asukohale ja investorite kirjeldatud hiigelmõõtmetele ning riigil – mõistagi! – alternatiiv arendajate jaoks ulatusliku infrastruktuuri rajamisele.

Loodusele niimoodi turmtulena TINA andmine on võimalik ainult siis, kui inimesed teemasse ei süvene, poliitikud eri arengusuundi ei otsi ja ettevõtjatelt erinevaid lahendusvariante ei nõuta.

Sel juhul pääsevad keskkonnahoidlike ettevõtjate asemel löögile poliitmängurid, kes suudavad teha palju ja kõrgetasemelisi poliitilisi eelkokkuleppeid ning palgata parimaid suhtekorraldajaid. Süvenemisel ilmnevad enamasti (paremad) alternatiivid ja targal juhtimisel saaks need ka teostada.

Keskkonnapoliitika on nagu värvimisraamat. Kõige olulisemaid liigutusi teeb seal see terav pliiats, kes joonistab kontuuri. Kontuuri värv ei ole põhiline ja ka tinapliiatsile on tänapäeval alternatiivid.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.