Rein Raud: ministri poolt, aga inimese vastu? ({{commentsTotal}})

Rein Raud
Rein Raud Autor/allikas: Erakogu

Olen üks nendest Mihhail Lotmani sõpradest, kes talle aeg-ajalt kirjutab, kui Eesti poliitikas midagi juhtub, ning tema blogipostitusel põhineva artikli "Kuidas ma võisin toetada Mart Helmet?" seisukohad olid mulle üldjoones tuttavad. Kuigi ma üldiselt aktsepteerin tema mõttekäikude loogikat, ei nõustu ma sellegipoolest nende lõpptulemusega, mille kohaselt Mart Helme umbusaldamise vastu hääletamine ei tähenda Mart Helme käitumise toetamist, kirjutab Rein Raud.

Mihhail Lotmani arutluskäik toetub samale loogikale, mille kohaselt kohus ei tohi mõista süüdi inimest, kes on ilmselgelt sooritanud terve rea kuritegusid (ja ka kohtusaalis nendega praalib), kuid juriidiline protseduur ikkagi ei luba rakendada tema vastu just seda paragrahvi, mille süüdistus välja on toonud.

Mäletatavasti mõisteti näiteks pronksiööni viinud sündmuste taga seisnud Dimitri Klenski, Dmitri Linter ja Maksim Reva Eesti kohtus õigeks, mis põhjustas tohutu ühiskondliku pahameele. Aga võib ka hoopis öelda, et see sündmus näitas Eesti riigi jõudu — siit ilmneb ju selgelt, et kohus ei täida meil siin poliitilist tellimust, vaid jälgib rangelt enesele seatud, õigusriigis vältimatuid reegleid.

Kui prokuratuur ei suuda asja kohtusse viia vettpidaval viisil, siis läheb just nii, nagu läks. Ja sama käib opositsiooni kohta, kui tehakse katse umbusaldada istuva valitsuse üht, kui mitte põhilist juhtfiguuri.

Põhiseadusega määratud mänguruum

Miks ma siis ikkagi Lotmani järeldustega ei nõustu? Kahel põhjusel. Esiteks, Lotmani argument ja lootus parlamentaarse debati tulemuslikkusele põhineb vaikival eeldusel, et EKRE on Eesti põhiseaduslikku korda austav ja Eesti poliitikamaastikul kehtivate reeglite kohaselt käituv poliitiline partei.

Ma ei leia, et see tingimus oleks täidetud. Kui otsida ajaloolisi paralleele, siis meenutab EKRE praeguses seisus mulle kõige enam bolševikke nende arengu algusotsas, veel enne oktoobrirevolutsiooni, rääkimata stalinismist.

Aastatel 1912-1917 kuulus Tsaari-Venemaa riigiduumasse 6 bolševikest saadikut, kes võtsid parlamentaarsest elust tavalisel kombel osa, kuid ühtlasi kasutasid ära kõiki võimalusi riigivõimu nõrgestamiseks. Paralleelselt käisid aga ettevalmistused vägivaldseks võimuhaaramiseks ning samuti 1912. aastal asutati ajaleht Pravda, mis täitis toonases ühiskonnas Uute Uudiste ja Tre Raadio funktsioone. Näiteks hakkasid bolševikud paar aastat hiljem aktiivselt agiteerima oma kodumaa kaotuse poolt I maailmasõjas.

Päris sõda meil siin loodetavasti ei tule, aga propagandasõda käib juba tükk aega. Seetõttu mõjubki mulle sarnaselt EKRE semmimine Marine Le Pen'i taolise figuuriga, kes täiesti varjamatult ajab Venemaa asja. On üsna selge — ja ka EKRE juhtfiguurid on ise seda kinnitanud — et EKRE ei kavatse end sobitada põhiseadusega määratud mänguruumi ja arvestada selles kehtivate reeglitega.

Kui me räägime riigivõimu teostamisest, siis ei ole mu meelest kohane paralleel mitte süütuse presumptsiooniga ("minister võib jätkata, kui opositsioon pole suutnud piisavalt osutada tema võimetust") vaid ametikoha juurde kuuluvate eeldustega.

Igaüks ei saa ju olla arst, advokaat ega autojuht. Oleks ju loogiline arvata, et ministriks ei sobi — Mihhail Lotmani enda sõnu kasutades — kõigis probleemides teisi süüdistav sotsiopaat.

Ja kui EKRE oleks partei nagu kõik teisedki, siis ei tooks Helme umbusaldamine riigikogus kaasa mitte valitsuse lagunemist, vaid konkreetse isiku lahkumise ametist, mille järel erakond võiks isekeskis asja arutada ja leida uue ning sobivama kandidaadi — seda enam, et ees oli just ka üldkogu.

Et Lotman ei uskunud, et selline areng oleks üldse võimalik, näitab, et ka tema võib-olla siiski ei eelda, et EKRE on "normaalne" partei. Mis aga sellest probleemist mööda vaadates juhtub, on see, et hoopis EKRE hakkab kehtestama uut "normaalsuse" standardit.

Häbiväärne otsus jätta Valgest Saalist välja Euroopa Liidu lipud oleks näiteks võinud jääda tegemata, kui teiste parteide esindajatel oleks jätkunud ses küsimuses selgroogu.

Neli võimalust olla poolt ja vastu

Nüüd aga loogilise ruudu juurde, mis on Lotmani argumendi intellektuaalselt kõige huvitavam osa. Tehniliselt, väidab ta, on opositsiooni esitatud umbusaldusavaldusele võimalikud neli reaktsiooni:

  1. toetada avaldust ja toetada Helmet;
  2. toetada avaldust ja mitte toetada Helmet;
  3. mitte toetada avaldust ja toetada Helmet;
  4. mitte toetada avaldust ja mitte toetada Helmet.

Esimese variandi pooldaja on nõus kõigi avalduses esitatud süüdistustega ja ka järeldusega, et selliselt käituv inimene ei sobi siseministriks, kuid peab sellist käitumist põhimõtteliselt õigeks ning soovib, et Helme ka edaspidi alavääristaks naisi, ründaks ajakirjanikke ning kahjustaks Eesti liitlassuhteid. Kui seda pole võimalik teha siseministrina, siis tühja kah sellest toolist.

Teine variant on mõtteviis, mida avalduse tegijad ise esindavad. Avaldus esitab Helme käitumise kohta hulga näiteid ja tsitaate, need osutavad selle variandi pooldajatele ühemõtteliselt, et selline inimene siseministriks ei sobi.

Kolmas variant peab Helmet sobivaks ministrikohale, sest ei nõustu avalduses esitatud väidetega. Selle variandi kohaselt opositsioon norib, rebib fraase kontekstist välja, pingutab üle, süüdistab asjata. Tegijal ikka juhtub, aga ta teeb ju tööd südamega.

Neljas variant, mis Lotmani artikli kohaselt iseloomustab teda ennast, on küll nõus Helme kohta esitatud kriitikaga, aga ei soovi siiski tema umbusaldamist.

Siin võib aga kergesti jääda nähtamatuks üks oluline detail. Nimelt saab niisugune järeldus loogiliselt tekkida ainult ühel juhul: selleks tuleb loobuda kõigi ülejäänud kolme variandi puhul kehtinud eeldusest, et Helmele omistatud käitumine ja siseministri ametikoht on ühitamatud.

Kolmas variant lihtsalt ei ole nõus süüdistustega, esimene ei arva, et siseministri ametikoht oleks sedavõrd väärt, et niisugusest käitumisest loobuda.

Neljas variant aga kehtib ainult siis, kui selle pooldaja ise arvab, et teisi süüdistav sotsiopaat on tegelikult ka sobiv siseministri ametikohale. Teisisõnu, et Helme käitumise ja sobivuse vahel valitsusse puudub sõltuvus.

Arvan siiski, et pikemas perspektiivis on see variant riigile ja ühiskonnale väga kahjulik. Sellises olukorras jääb mulje, et mõistlikud seadusandjad ise on otsustanud, et naiste alandamine, rassism ja valetamine ei ole piisav põhjus, et partnerit umbusaldada, kuna see sunniks loobuma poliitilises mängus kätte saadud ajutistest positsioonidest.

Niisugune poliitika nõrgestab ent usaldust riigi institutsioonide vastu. See on kahjulik just nimelt neile "normaalsetele" erakondadele, mis lähtuvad põhiseadusega määratud mänguruumist. Nemad on need, kes hakkavad kaotama oma valijaid uute Pravdade lugejatele kõigist äärmustest.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: