Kliimamuutused on meie ajastu probleem. Selle probleemiga toimetulek määrab meie tuleviku. Kliimaga seotud tegevusetuse sotsiaalsed ja majanduslikud kulud on vastuvõetamatud. Järjest raskemad ja sagedasemad põuad, metsa- ja maastikupõlengud ning ranniku ja jõgede üleujutused põhjustavad inimeste ümberpaiknemist ja kannatusi.

Euroopa tööhõive ja sotsiaalarengu 2019. aasta aruandes kinnitatakse taas, et globaalse soojenemise tõttu võib igal aastal kaduma minna kuni kaks protsenti Euroopa Liidu SKT-st.

Need on mõjud, mida saab mõõta. Kuidas aga mõõta lapsepõlvekodu kaotust? Milline on sotsiaal-majanduslik kulu, kui väheneb teatavate liikide arvukus? Näiteks mesilaste, kelle evolutsioon on kestnud miljoneid aastaid ja kes on bioloogilise mitmekesisuse jaoks väga olulised?

Tegevusetus ei ole lahendus. Seepärast on Euroopa Liit kestliku arengu ja kliimamuutuste vastase võitluse üleilmne liider. Kõik EL-i 28 liikmesriiki rakendavad 2015. aasta Pariisi kokkulepet ning enamik soovib 2050. aastaks saada CO2-neutraalseks. Soome tahab selle eesmärgi saavutada juba 2035. aastaks.

Üleminek keskkonnasäästlikule majandusele ei ole aga vaikimisi sotsiaalselt kaasav. Paljud eurooplased tunnevad muret energiakulude eeldatava suurenemise ja selle mõju pärast nende rahalisele seisule kuu lõpus. Nende EL-i elanike arv, kellel on probleeme kommunaalmaksete tasumisega, on viimastel aastatel küll vähenenud, kuid neid on endiselt peaaegu 50 miljonit inimest. Seda on liiga palju.

On üha selgem, et meie kliimastrateegia edukus sõltub sellest, et need poliitikameetmed oleksid kaasavad. See tähendab sotsiaalse mõõtme lisamist meie kliimapoliitikasse algusest peale, mitte tagantjärele.

Prantsusmaal mootorikütuse hinnatõusule järgnenud hiljutised meeleavaldused näitavad, kui raske on saavutada riiklikus kliimapoliitikas õiget tasakaalu.

Kui soovime, et üleminek keskkonnasäästlikule majandusele oleks õiglane ja demokraatlik, peame võrdselt jagama CO2-heite vähendamise kulusid ja kasu ning pöörama erilist tähelepanu ühiskonna kõige haavatavamatele rühmadele. CO2-heite maksustamisest saadav tulu tuleb investeerida ümberjaotavasse sotsiaalpoliitikasse.

Tean, et üleminek digitehnoloogiale toob kaasa nii väljakutseid kui ka võimalusi. Vastupidiselt tehnofoobide ja tehnofiilide hoiatustele ei viita töö tulevik töö lõppemisele. Mõned töökohad kaovad, luuakse uusi töökohti ja paljud olemasolevad töökohad muutuvad. Sama kehtib ka keskkonnasäästlikule majandusele ülemineku kohta.

Aastatel 2000–2015 kasvas tööhõive keskkonnasektoris kiiremini kui majanduses üldiselt. Enamik rohelisi töökohti vajab keskmise sissetulekuga ja keskmise kvalifikatsiooniga töötajaid, mis on vastupidine digiteerimisest ja automatiseerimisest tulenevale tööturu polariseerumisele. Kui Euroopa jätkab rohelise tehnoloogia juhtpositsioonil, on kasu tööhõivele veelgi suurem.

Sellesse tulevikku investeerimine ei tähenda investeerimist üksnes innovatsiooni ja töökohtade loomisse, vaid ka inimestesse ja nende oskustesse.

See tähendab ka inimeste toetamist ja võimestamist, ajakohastades meie sotsiaalkindlustussüsteemid 21. sajandile sobivaks. Kui käivitasime 2017. aastal Rootsis Göteborgis Euroopa sotsiaalõiguste samba, võtsime kohustuse EL-i kodanike ees. Kedagi ei jäeta kõrvale.

Euroopa uus oskuste tegevuskava kannab juba vilja. Euroopa Komisjon teeb tihedat koostööd liikmesriikide valitsustega, et investeerida digioskustesse, kutseharidusse ja -koolitusse ning elukestvasse õppesse. EL-i struktuuri- ja investeerimisfondide, näiteks Euroopa Sotsiaalfondi kaudu saavad EL-i piirkonnad rahastada sotsiaalselt kaasavaid, rohelisi ja tulevikku suunatud reforme.

Me ei saa jätta tähelepanuta keskkonnasäästlikule majanduse ülemineku territoriaalset mõõdet. Seetõttu katsetatakse üleminekujärgus söekaevanduspiirkondade programmi raames projekte 14 EL-i piirkonnas.

Komisjon on teinud ka ettepaneku, et Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond võiks rahastada CO2-heite vähendamise tõttu oma töökoha kaotanud töötajate ümberõpet ja töövõimalusi.

Õiglane üleminek keskkonnasäästlikule majandusele on järgmise komisjoni keskne ülesanne. Et see üleminek oleks poliitiliselt legitiimne, on ülimalt oluline lõimida mõju inimestele poliitikakujunduse kõikidesse etappidesse. Me peame tegutsema kohe.