Jurist: seadus kaaskodanikke häirivat laste lärmi ei keela
Viimasel ajal on laste lärm ühiskonnas palju poleemikat tekitanud. Sel teemal jagas teisipäevases "Vikerhommiku" saates kommentaare jurist Helen Kranich.
Saatejuht Taavi Libe tõi välja juuli alguses aset leidnud juhtumi, kus korteriühistu pani maja uksele teate, et lapsed võiksid vaiksemalt mängida, sest müra segab korterielanikke ja see on omakorda seadusevastane.
"Kui ma lugesin ka seda ühistu kirja, siis oligi minu vaade hoopis see, et aga mida siis seadus ütleb. Seadus ütleb küll, et ei tohi kedagi häirida, aga kas laste mänguväljakul laste mäng, müra, võib-olla ka kõvahäälne vaidlus, mille tulemiks on võib-olla uus kogemus ja leppimine, et see on nüüd see miski, mida seadus keelab, siis ütlen ma küll suur "ei", kindlasti see nii ei ole," ütles Kranich ja lisas, et sama hästi võivad lapsed öelda, et see kiri häirib hoopis neid.
Ta rääkis, et mängimine on laste kasvamise ja arengu osa ning mänguväljakud just selleks tehtud ongi, et lapsed seal mängida saaks ja pidevalt arvuti taga ei istuks.
"Mäng on laste kasvamise ja arengu osa ja see peab nii olema. Ja kui mängu käigus läheb hääletoon valjuks, siis ka see on kasvamise osa ja lastel on lubatud ka eksida, lastel on lubatud mõnikord oma piire kaotada," ütles Kranich.
Ta lisas, et kui panna kuskile üles sildid, mis laste mängimist keelavad, siis liigub ühiskond suunas, kus normaalsusest on saamas ebanormaalsus.
Kranich rääkis ka laste suurtele üritustele kaasa võtmisest ning ütles, et seejuures tuleks leida kesktee, mille kohaselt on laste kaasa võtmine igati teretulnud, aga vanem peab ära tunnetama, millal laps enam ei jaksa.
Ta tõi näite enda hiljutisest kogemusest, kus üks laps kontserdil ülemeelikuks muutus. Seepeale võttis üks pealtvaataja lapse kaissu ja laps hakkas nutma. Nutule reageeris ka lapse ema, kes lapse kaasa võttis ja kontserdilt ära läks.
"Ta valis sellise sekkumisviisi, mis oli hästi selline armas, sõbralik ja tegelikult oli see tähelepanu sellele emale," rääkis Kranich.
Ta lisas, et probleemide lahendamisel ei saagi alati seadusest vastust otsida, vaid tuleb lähtuda ühiskonna normaalsusest ja enda kui täiskasvanu adekvaatsest reaktsioonist.
"Kuidas me lahendme perekonnas probleeme, tegelt me võiksime nii ka ühiskonnas lahendada," ütles Kranich.
Näpuga seaduse taga ajamine ja kellelegi nii-öelda kaebekirja kirjutamine on kohati kui kergema vastupanu teed minek, sest kellelegi midagi otse öelda on alati keerulisem, rääkis Kranich.
Toimetaja: Victoria Maripuu