Kui pisut valgustada väikeriikide positsiooni rahvusvahelistes suhetes, on ehk lihtsam mõista ärevust, mida on tekitanud küsimus Eesti välispoliitika muutumisest. Või üleüldse hinnata teadlikumalt väljaütlemisi Euroopa Liitu kuulumise vajadusest või kahtlustest selle liidu püsima jäämise kohta.

Eeldan, et lugeja peab Eestit väikeriigiks. Selguse huvides võib välja tuua, et enamasti peetakse väikesteks mingisuguste numbriliste näitajate poolest (nt SKT, sõjaväe suurus) teistele alla jäävaid riike.

Seepärast peetakse väikeriike enamasti ka nõrgaks osapooleks rahvusvahelistes suhetes. Enamasti ei ole olukord aga lootusetu, sest väikeriigid võivad õigeid strateegiaid valides kompenseerida ilmseid väiksusest tulenevaid puudujääke maailmapoliitika mõjutamisel.

Teise maailmasõja kestel arvati enamasti, et väikeriikide aeg on möödas ja neil ei ole tulevikku ka pärast sõjategevuse lõppu. Praegu on aga mitmed rahvusvaheliste suhete uurijad tõdenud, et maailmas ei ole kunagi olnud nii palju väikeriike kui nüüd. Tekibki küsimus, et millised on need strateegiad, mille läbi tagab väikeriik oma püsimajäämise?

Väikeriikidel ei ole üksikuna piisavalt mõju, et suruda läbi muutusi rahvusvahelises riikide süsteemis, neid on lihtne ignoreerida ning nad on selles süsteemis ebaolulised toimijad (vastupidiselt suurtele jõududele).

Peamine ja kõige olulisem suund on väikeriigile kollektiivne strateegia, mille puhul räägitakse partnerlusest mõne võimsa riigiga või liitumist grupi või gruppidega, millel on kollektiivne jõud ja/või mõju. Tegelikult on liitlassuhted alati olnud rahvusvahelistes suhetes kesksel kohal, ükskõik, kas läheneda teemale väikeriikide või suurte riikide vaatepunktist.

Liitlased on välispoliitikas peamised vahendid, mille abil suurendavad riigid oma julgeolekut ja üleüldist positsiooni. Liitlased mängivad otsustavat rolli näiteks sõdade puhkemises.

Vähest individuaalset mõju üritavad väikeriigid kompenseerida rahvusvaheliste organisatsioonide liikmeks olemise kaudu, mis aitavad neil suurendada majanduslikke ja poliitilisi sidemeid. Jah, see toob kaasa paradoksaalse olukorra, et säilitamaks oma suveräänsust, tuleb neil sellest osaliselt loobuda. Samal ajal peetakse just liitlasi väikeriikide julgeoleku garantiiks, sest head suhted suuremate liitlastega aitavad nende võimu rahvusvahelisel julgeolekumaastikul suurendada.

Väikeriigina võime rääkida eelmainitud numbrilisest võimekusest, kuid suurtele riikidele ei saa me selle mõõdupuu järgi vastu ka parima tahtmise korral. Aga meil on näiteks ideoloogilised ja diplomaatilised vahendid, mis aitavad positsiooni tugevdada ning säilitada häid suhteid valitud liitlastega.

Nüüd võib välispoliitikast huvitatud lugeja suunduda kaasa elama tulisele debatile ja kujundada oma arvamuse sellest, kui kergekäeliselt tasub loopida sõnu organisatsioonide suunas, kellega suhetest meie positsioon ja tulevik paljuski sõltub.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.