Väärtused - see ongi järgneva võtmesõna.

Eesti ühele säravamale ja sügavamale diplomaadile, välisministeeriumi asekantslerile Matti Maasikale sai päästikuks praeguse valitsuse siseministri Mart Helme võrdlus, et Euroopa Liit on sama, mis oli NSV Liit.

"Eesti inimesed mäletavad raskusi, mis tuli ületada, et lahkuda liidust, mille liikmed me ei tahtnud kunagi olla," kirjutas Mart Helme, EKRE esimees, 23. juuli õnnitluskirjas Briti konservatiivide juhiks valitud ja seega Suurbritannia peaministriks tõusnud Boris Johnsonile. Nii meenutas ta Eesti iseseisvuse taastamist 28 aastat tagasi, kui Balti riigid pääsesid ligi pool sajandit kestnud Nõukogude okupatsioonist.

Boris Johnson toetab brittide lahkumist Euroopa Liidust, olgu see kui keeruline tahes. Sestap kirjutas Mart Helme nüüd talle: "Oma tee valimine ei tule kunagi ilma hinda maksmata. /---/ Olen alati valmis jagama kogemusi, mida Ida-Euroopal on pakkuda oma suveräänsuse taastamisel."

Maasika tviidist läks möll lahti

Pole teada, kas Brexiti tuline eestkõneleja Boris Johnson vajab ja kasutab EKRE esimehe kogemusi Eesti väljumisest NSV Liidu haardest. Küll aga vajasid Mart Helme sõnade järel selgust Eesti riigi heaks rahvusvaheliselt töötavad diplomaadid ja ametnikud. Matti Maasikas, kes peagi läheb Euroopa Liidu esinduse juhiks Kiievisse, võttis kahe Twitteri-lausega kokku arusaamatuse, et millistele väärtustele toetub välissuhtlemises praegune valitsus.

"Vabariigi valitsuse liige võrdleb Euroopa Liitu Nõukogude Liiduga. Meie diplomaatidel on üha keerulisem rääkida, et poliitika pole muutunud," kirjutas Maasikas, suunates oma säutsu Ratase ja välisminister Urmas Reinsalu kontodele.

Maasikas ja paljud ta kolleegid on aastakümneid ehitanud Eestile turvist, mida hoiavad koos liitlassuhetega arvestamine, ühised väärtused, Euroopa Liidu ja NATO tugevamaks kujundamise soov. Nüüd on see kõik muutumas ähmaseks ja ebaselgeks. Eesti siseministrile on üks liit kõik, pole vahet, kas Eesti astus demokraatliku referendumi järel vabatahtlikult Euroopa Liitu või tiris okupatsioonivõim meid sõjaga ähvardades NSV Liitu.

Matti Maasikale ja paljudele teistele on selles suur erinevus.

Ja Maasika diplomaatilisest tviidist läks möll lahti.

Tegelikult polnud peaminister  Ratasel valikut, ta pidi siseminister Helmele vastu astuma. Alates novembrist 2016, kui sotsid koos Isamaaga lükkasid Reformierakonna opositsiooni ja tõid Keskerakonna valitsusse, oli Ratas tõestanud oma partei Euroopa-meelsust. Edukalt, olgem ausad.

Euroskeptiline, pagulastevastane ja homofoobne EKRE ladvik on seda kuvandit rikkumas. Näiteks valge mehe ülemvõimu käemärkidega parlamendisaalis või siis, kui nende rahandusminister Martin Helme kasutas Luksemburgis Euroopa Stabiilsusmehhanismi tugevdamise arutelul vetot, mille Ratas järgmisel päeval tagasi võttis või kui EKRE võõrustas Prantsusmaa äärmuspoliitikut Marine Le Peni, keda Tallinnas kaitsesid siseministri valitsemisalas töötavad riigi ametlike külaliste ihukaitsjad.

Lisaks püüab alla 10-protsendilise reitinguga Isamaa erakonnast pärit välisminister Urmas Reinsalu välispoliitika kaudu sisepoliitilist tulu lõigata. ÜRO ja Euroopa Liidu rändepoliitika vastane pakt koos Ungari ja Poolaga on selle viimane samm, esimene oli välisminister Reinsalu poliitiline juhis, et meie suursaadikud ei tohi ühineda seksuaalvähemuste õigusi kaitsvate avaldustega teistes riikides.

Seni oli see neile lubatud. Enam mitte. Isegi siis mitte, kui Briti ja Ameerika suursaadikud seda teevad ja Pride-paraadidel kõnnivad.

"Loomulikult – valimistel on tagajärjed, nagu [USA eelmine president] Barack Obama ütles. Mulle see ütlus meeldib. Välisministri vahetudes muutuvad ka teatud rõhuasetused. See ei oleks enam demokraatlik riik, kui sõltumata valimistulemustest toimuks kõik automaatselt edasi. Siis näeksime stagnaatilist, ametnikkonna põhist riiki," selgitas Reinsalu hiljutises intervjuus ERR-ile.

Kuhu Eesti üldse liigub?

Paljudele Eestisse uskuvatele ja Eestit truult teeninud ametnikele on see aga esimene kord, kui nad ei saa aru, kuhu valitsus Eesti välispoliitikat tüürib. Tegelikult pole nad kindlad, kuhu Eesti üldse liigub.

Loodame, et "Laul Põhjamaast" ei koli nüüd igaveseks Läti laulupeole, sest Eesti ei taha enam kuuluda põhjamaade hulka. Nii kirjutas Ratase valitsuse välispoliitilise pöörde kohta Eesti Ekspressi peatoimetaja Erik Moora.

Ratasel on selliseid väiteid valus lugeda. Valusam kui iroonilisi märkusi, kuidas tema valitsus ei leia 100 000 eurot, et takistada Narva Aleksandri kiriku laiali varisemist ja arutab asja uuesti sügisel. Kuid enda senise välispoliitika hoidmisel on Ratas kahe kõva kivi vahel – ühel pool Reinsalu ja teisel pool Helmed.

Nood viimased on avalikult öelnud, et keskerakondlased ei pea EKRE eest vabandama. Ratas ei vabandanudki ekrelaste võrdluse EL=NSVL eest. Aga vastu ta torkas, tema avalike ülesastumiste kohta päris otsekohaselt.

"Meil pole mitte mingit põhjust otsida Euroopa Liidule ajaloost võrdlusi. Need oleksid kunstlikud või lihtsalt valed," kirjutas peaminister Ratas Facebookis vastuseks enda valitsuse siseminister Helmele.

Ent sõnade klaarimine ei olnud sellega lõppenud. Ja poliitiku sõnad, nagu me teame, on poliitiku teod.

Rahandusminister Martin Helme, EKRE aseesimees, nähvas veidi pärast Ratase postitust sotsiaalmeedias: "Pole mitte midagi skandaalset selles, kui võrreldakse Nõukogude Liitu ja Euroopa Liitu – mõlemas kehtib ainult üks "õige" (selgelt vasakpoolne) ideoloogia ja selle ideoloogia vastaseid peetakse vaenlasteks, keda tuleb represseerida; mõlemast liidust lahkumine on kuulutatud mõeldamatuks…" Jne.

Ja siis personaalselt Matti Maasika vastu: "Küll aga on skandaalne see, kui üks riigiametnik esitab nõudlikus, lausa ähvardavas toonis ülemuse positsioonilt küsimusi ministritele. Kes sa selline enda arvates oled? Sellise riigivalitsemise lõpetamiseks me valitsuses olemegi!"

Hea teada, härra rahandusminister, et EKRE juhid soovivad riigiametnikud suukorvistada, vaigistada, poliitiliselt kuulekaks dresseerida ja võtta neilt julguse oma professionaalsele arvamusele.

Mis aga Euroopa Liitu puudutab, siis tõsi, üle 20 protsendi Eesti inimestest ei toeta meie riigi kuulumist sinna ühendusse. See tähendab, et üle 70 protsendi toetab Eesti kuulumist Euroopa Liitu. Vähemuse diktatuuri meil ei ole, või kuidas?

Möödus paar tundi ja peaminister Ratas võttis asekantsler Maasikat kaitsta.

"Eestil on oma selliste ametnikega vedanud," kirjutas ta vastuseks Martin Helmele, lisades oma Facebooki-postitusele fotouudise Matti Maasikast.

Nii oli peaminister kiirem seisma Eesti ametnike sõna-, arvamus- ja küsimisõiguse eest, kui seda tegid president Kersti Kaljulaid või välisminister Urmas Reinsalu. Ausalt öeldes – kolmapäeva, 24. juuli õhtuks nad polnudki seda teinud, Rataseta jäänuks Matti Maasikas piltlikult öeldes külma vihma ja vastiku tuule kätte.

Sest: "Kes sa selline enda arvates oled?" Mäletate?

Ratas proovis Maasikat toetades sõnastada ühe tähtsa põhimõtte. Ja nimelt – ametniku ausus tähendab ka seda, et "ametnikel peab olema võimalus viisakalt, erapooletult ning argumenteeritult meie riigielu küsimuste ja võimalike probleemide üle arutada. Ka avalikult, kui vaja. Ka poliitikutega, kui vaja. Seepärast olen mina tänulik kõigile meie rahva teenijatele, kes oma tööd pühendunult ja ausalt teevad ning meie riigi pärast oma südant valutavad."

Pole vaid teada, kas see jääb peaministri personaalseks positsiooniks või muutub see tema valitsuse poliitikaks ja ka EKRE juhid annavad ametnikele õiguse arutada avalikult poliitikutega meie riigielu küsimuste üle.

Kahtlane. Euroopa Inimõiguste Kohtu endine kohtunik Uno Lõhmus osundas paari päeva eest siinsamas ERR-i portaalis, kuidas EKRE juhtide mitmetel sõnavõttudel on vähe pistmist väljendusvabadusega, need tekitavad koostöö asemel pingeid nii institutsioonide vahel kui ka demokraatliku ühiskonna toimimises, valitsuse töös ning viimase suhetes valijatega.

Ent Helmed lubasidki viimaste parlamendivalimiste ajal, et Eesti poliitika ekrestub. Vähesed uskusid siis seda.

Sel nädalal külastas peaminister Ratas Abruka saart ja toksis sealt Facebooki päevapoliitilisi postitusi. Kui ta suuremale maale jõudis, olid telekaamerad ootel ja peaminister sai öelda Eesti välispoliitilises joones kahtlejatele, et valitsus lähtub koalitsioonilepingust. See on muidugi Euroopa Liitu toetav.

Aga kui üks valitsuserakond lähtub millestki muust, mis siis?

Ei tea. Nagu ei tea sedagi, millise liimiga see valitsus küll koos püsib.

Eesti välispoliitika on muutunud segasemaks – nii seest kui ka väljast on raske aru saada, kes ja millist välispoliitikat ajab, tegi Diplomaatia peatoimetaja Erkki Bahovski nn Maasika-loo keskel ERR-ile vahekokkuvõtte.

Võib oletada, et rahvusvaheliste küsimuste arutamisel on valitsuses ühel pool lauda peaminister Ratas ja kaitseminister Jüri Luik, mõlemad Euroopa-usku, ning teisel pool euroskeptiliste, et mitte öelda populistlikult valitsetud Visegradi riikide suunas hoidvad välisminister Reinsalu koos EKRE juhtidega.

"Kes siis on Eesti välispoliitika tüürimees?" küsis Bahovski.

Kes on üldse Eesti tüürimees?

Ei tea.