Neile, kes teemaga kursis pole, siis tööajatabel tähistab eelmisel nädalal avalikuks tulnud Tallinna Tehnikaülikooli juhtumit, kus tööajatabelite kaudu oma töö kohta aru andes kasutati ära võimalust märkida tabelisse ka inimesi, kes tegelikult teadustööd ei teinud ega teadnudki, et nad on selle projektiga seotud.

See lugu, mis oma mustrilt ei pruugi olla üksikjuhtum, poleks tulnud avalikuks, kui Postimehe uuriv toimetus poleks neile toodud materjalide põhjal mitu kuud põhjalikult tööd teinud.

Siinkohal tuleb tunnustada Postimehe ajakirjanikke, kelle andmeanalüüs, intervjueerimine ning lõpuks loo avaldamise vorm tekitavad kollegiaalset kadedust. Ajakirjandus tegi selle mitmetahulise loo puhul faktiliselt kontrollitud ja tasakaalustatud käsitluse, kus kõigile osapooltele anti võimalus teemat oma vaatenurgast avada.

Aga vaatame pisut ka selle juhtumi kommunikatsiooni teist külge ehk tehnikaülikooli ja teadlaste vaatepunkte.

Vahetult pärast Postimehe loo ilmumist kutsus tehnikaülikool ajakirjanikud pressikonverentsile. Pressikonverentsi alguses öeldi kohe ära, et aega on kokku pool tundi. Sellest poolest tunnist lõviosa sisustasid pressikonverentsil esinejad tehnikaülikooli edukusest rääkimisega ning puudutasid kõnealust juhtumit vaid riivamisi.

Ajakirjanike küsimustele vastates oli näha hoolikat sõnade valimist eriti küsimuste osas, mis hiljem osutusid määravaks, kas Aaviksoo valetas või mitte. Kui hoolikalt kuulata võib pressikonverentsil kuulda küsimust selle kohta, kas vilepuhuja esitas tõendid või mitte ning vastust, et ei esitanud. Tegelikult aga pakkus doktorant Aaviksooga toimunud kohtumisel dokumentide esitamise võimalust, kuid ei esitanud neid seal.

Tehnikaülikool suunas kogu skandaali taolistes olukordades tavapärasesse tasalülitusse: moodustatakse komisjon asja edasiseks uurimiseks. Mõistagi tähendab see, et lähiajal hoiab ajakirjandus selle komisjoni tulemustel silma peal ning vahepealsel ajal saab see teema ilmselt õige mitu jätkulugu. Täielikku tasalülitust sellest ei tule.

Vaatame aga ka teist tööajatabelite probleemi kommunikatsioonikülge. Teadlaskond. Mõistagi tekitas see skandaal teadlaskonnas avalikumalt ja vähem avalikumalt arutelusid, sest noh – tööajatabeleid täidavad paljud teadlased. Nüüd tõstatus ju küsimus, et kas üht süüdistades saavad märgi külge kõik ning kas äkki on teadlaste hulgas neidki, kes samasugust tegevust harrastanud.

Nenditi, et jah, nii tehaksegi, sest probleem on süsteemne ja tõukub teaduse alarahatusest. Oli neid, kes tõid välja, et kindlasti ei käi asjad nii, et tööajatabelis "teeb tööd" keegi, kes tegelikult üldse projektis ei osale.

Ja üks asi, millega vahest paljud tööajatabeleid täitnud teadlased kindlasti nõustuvad: need ei kajasta ega saagi kajastada tegelikku tööaega ega -mahtu. Seda väga lihtsal põhjusel: nende järgi tohib teha vaid tööajal ehk kellaajast kellaajani.

Aga teadlasele see ei sobi. Ta  töötab peaga ja mõnikord mõtleb öösel kell kolm välja midagi, mis laboris või kontorilaua taga mitte ei tulnud – või hoopis nädalavahetusel, kus tööajatabeli järgi samuti mõelda ei tohi. Tööajatabel on vahend raamatupidajale, et millegi alusel palka välja maksta ning ainult tabelite klappivust kontrollides ei saagi teha kontrolli sisuliselt tehtud tööle.

Tööajatabel on nüüd mõrumaiguline naljasõna, mis ilmselt hakkab omal moel lauale hiilima edasistes teadusrahastuse aruteludes.

Aga võib-olla sünnib sellest ka midagi head. Näiteks see, et vaadatakse üle, kuidas teadustööd kontrollida sisuliselt, mitte vaid tööajatabelisse märgitud fiktiivsete tagumikutundide järgi. 

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.