Lauri Laanisto: millest me üldse räägime, kui me räägime tööajatabelitest? ({{commentsTotal}})

Lauri Laanisto
Lauri Laanisto Autor/allikas: Erakogu

Mitte ainult TTÜ Nurkse instituudi skandaalist, vaid teadusbürokraatiast üldiselt. Mis saab siis, kui kirjutada tööajatabelisse lahtri tühjaks jätmise asemel ümmargune null, küsib Lauri Laanisto algselt Müürilehes ilmunud kommentaaris.

Eks teadlastelgi tule ette mõõnaperioode. Auto jukerdab, abikaasaga on pinged, sokis on auk, maks ja maksud annavad tunda, osaled europrojektis… Ja iga europrojektiga kaasneb üldjuhul kohustus täita tööajatabelit. Kord kvartalis pead meelde tuletama, mida sa eelmisel suvel tegid. Kolme kuu jooksul, tunniajase täpsusega.

Ajalised piirangud on õnneks kenasti paigas – töö on see, mida tehakse kaheksa tundi päevas kella poole üheksa ja viie vahel esmaspäevast reedeni. Nii nagu "Jah, härra peaministris", kus Jim Hacker loodab, et juhul kui venelased peaksid Suurbritanniat ründama, siis nad võiksid seda teha esmaspäeva ja reede vahel, sest enamiku riikide NATO kontingendid käivad nädalavahetuseti kodus. Küllap olid neilgi tööajatabelid…

Nulli paradoksid

Ma ise vajusin europrojektide sohu juba päris mitu aastat tagasi. Korraga oli plinder: rahastus tuli kolmest allikast ja aeg oli vaja koormuste kaupa üksusteks jupitada.

Alguses ma tõesti proovisin! Teha nii, nagu on õige, nikerdada tabeleid ümber vastavalt lähetustele. Sest asjad on nii, et kui oled ühe projektiga lähetuses (käid projektikoosolekul, konverentsil, välitöödel), siis lähetuse ajal saab märkida tööajatabelisse vaid töö seoses projektiga, mille alt lähetust rahastati.

Põhimõtteliselt ei tohi teiste projektidega lähetuses olles tegeleda, kuna tööajatabelis ei saa seda näidata. Nii et parem on näiteks vältida konverentsidel kolleege, kellega rääkides võid kogemata projektisingulaarsusest välja libiseda.

Pärast lähetust tegin niisiis tööajatabeli ümber: tegelesin vaid projektiga A, aga mitte projektidega B ja C. Viimastele panin lähetuse päevadele kirja nullid, kuna tegin komandeeringus olles nende kallal null tundi tööd. Seejärel käisin, nagu nõukaaegses följetonis kunagi, tähtsate onude uste taga tabelitele allkirju nõudlemas, sest tööajatabelid on siiani ikka ainult ja üksnes paberil.

Paari päeva pärast helises telefon. Administratsioonis on inimene, kes tegeleb 24/7, ptüi, s.t 8/5 tööajatabelitega. Ta oli nagu kuri lasteaiakasvataja. Hakkas mulle nullist seletama, mis on eksel. Kuidas üldse numbrid töötavad.

Tunnike hiljem jõudsime liitmiseni 40 piires – sest noh, üle 40 tunni ei saa ju kuidagi nädalas tööd teha.

Peapesu oli nii võimas, et minuga samas kabinetis istunud doktorant kurtis järgmine päev kõhulihastesse ladestunud liigse piimhappe üle. Pedagoogiline nahutamine oli lihtsalt nii valjuhäälne, et ta kuulis kenasti kõik ära. Isegi läbi oigava itsitamise. Õnneks ei pidanud ta selle kohta tööajatabelit täitma. Oeh, oleks võinud ka tudengiks jääda…

Järgmisel päeval administratsioon enam ei helistanud. Vaid kirjutas. Veel kurjemalt. Selgus, et nullist alustamine eelmisel päeval oli viga. Null tööajatabelis on sama vastuvõetamatu kui töötamine laupäeva öösel. Kas ma olen loll, et tööajatabelisse nullid kirjutasin. Nulle ei tohi kirjutada. Tühjaks tuleb jätta vastav lahter. Tehku ma jälle tööajatabel ümber. Nullitult! Ja uuesti allkirjad ja puha.

Järgmised paar päeva vaidlesin administratsiooniga peetud kirjavahetuses nullide olemuse üle. Kui mu töökoormus on kokku 1,0 ja see on jagatud päeva lõikes nii, et teen iga päev näiteks kümnendiku üht, neli kümnendikku teist ja viis kümnendikku kolmandat tööd, siis lähetuse ajal, kui tohib teha korraga vaid üht tööd, tuleb vastava rea koormus panna üheks.

Ja loomulikult tuleb siis selle arvelt teised nulliks teha, sest tööleping näeb ju ette, et ma teen vastavat tööd, ja kui ma mingil päeval seda ei tee, siis on ju loogiline, et tööajatabelis on selle koha peal null. Tühik nulli asemel aga eeldab, et kui ma mingit töölepinguga määratud tööd vastaval päeval ei tee, siis see tööülesanne justkui "haihtub".

Seega, kui nüüd bürokraatlikus vaimus näpuga järge ajada, peaksin ma iga kord, kui lähen lähetusse, oma töölepingu ümber tegema!

Administratsioon tunnistas lõpuks, et mul on õigus. Tühjade väljade asemel peaksid olema nullid. Aga nõudis siiski, et nullid tuleb eemaldada ja need väljad tühjaks jätta. Nojah. Ja mina omakorda loobusin aastateks kõiksugu lisatasudest, mis tähendanuks tööajatabelite ümbertegemist. Lisatöö tegin muidugi ära, lihtsalt ei jaksanud administratiivselt raha vastu võtta. "Kompromiss" missugune.

Nüüdseks on tööajatabeli täitmine muidugi olulisel määral arenenud – seda ei tee enam inimene, vaid algoritm. Aga füüsilise paberi ja tähtsate onude käsikirjalise allkirja nõue on säilinud.

Nullide ja tühjuse vaidlus vaibus, kuna suutsin välja mõelda nõksu, millega ei pea lähetusi tööajatabelis enam arvesse võtma. Kirjutan lihtsalt lähetusaruannetesse, et lisaks konverentsil või koosolekul osalemisele, välitööde elluviimisele jms tegelesin samal ajal ka teiste oma töölepingus mainitud projektidega. Niimoodi saab lähetuse singulaarsuse ära nullida. Või tühistada?

Viimased paar aastat on see nõks läbi läinud. Aga räägitakse, et tööajatabelite audit olevat kusagil kaks ja pool kuni kolm aastat reaalsusest maas. Nii et selgus selle nipi rakendatavuses peaks saabuma lähima aasta jooksul.

Igatahes, kui audit ütleb, et nii võib teha, siis ma tunnen küll, et olen alusteadlasena piisavalt tõhusalt oma teadmisi rakendusteadustesse üle kandnud! See nõks peaks üleeuroopalises skaalas igal aastal minimaalselt sadu tuhandeid doktorikraadiga töötajate töötunde kokku hoidma.

Bürokraatia (euro)koridorid

Kuhu siis tõmmata see punane joon, millest ei tohiks tööajatabelite täitmisel üle astuda? On selge, et parimagi tahtmise juures ei ole võimalik täita neid tabeleid tõele vastavalt. Keegi ei suuda iga päev oma aega nõnda jagada, et iga projekt saaks sellele ettenähtud proportsioonis tähelepanu.

Suutmatusest olulisem on asjaolu, et selline lähenemine suretaks teaduse edasimineku. Teadlane ei peta tööajatabelit täites kedagi peale iseenda, kuid see pettus ei jää kripeldama, kuna selle asjaga mitte petta on võimatu.

Siis aga loen lehest sarkasmist nõretavat teksti, kus tööajatabelite kasutuselevõtt omistatakse teadlastele endile, kes justkui tuhmakad Vanapaganad ise võtavad alguses tööajatabelid kasutusse ja siis jooksevad, silmad tina täis, ringi ja karjuvad, et Ise tegi, Ise tegi!

"Kummastav on lugeda, et kallid haritlased ei oska 21. sajandil oma ajakasutust mõõta ja juhtida." Kasutatagu parem time & material'i metoodikat ja "alati ei pea juuksekarva lõhki ajama". Loo autor võib küll olla doktorant, aga tal ei näi olevat õrna aimugi, kuidas teadusprojektida.

Tegelikult ülikoolid ise ei nõuagi teadlastelt tööajatabelite täitmist ja enamik rahastusmeetmeid (näiteks ETAgi grandid) samuti mitte. Aga kui sa peaksid juhtumisi osalema näiteks null koma ühese koormusega mõne tippkeskuse töös, mis jagab laiali ELi struktuurifondide raha, siis sul tekib kohustus täita tööajatabelit ka nende projektide ja rahastusallikate kohta, mis seda iseenesest ei nõua.

Kellele see vajalik on, millised on selle nähtuse mõjud ja kuidas selline kohustus üldse kujunes – selle kohta saaks kindlasti mõne avaliku halduse doktoritöö kokku panna…

TTÜ Nurkse instituudi skandaal on veel üsna algusjärgus. Kas sealne tööajatabelite valesti täitmine oli kuidagi põhimõtteliselt teistmoodi kui argine europrojekti bürokraatiaga maadlemine, mida sai eespool kirjeldatud?

Algse informatsiooni põhjal on võimalik järeldada, et jah. Peaasjalikult see, et ei petetud mitte (üksnes) iseennast, vaid eelkõige rahastajat. Tööajatabelite spetsiifiliselt valesti täitmisega peteti rahastajatelt välja rohkem raha, kui rahastatud projekti elluviimiseks vaja läks.

Tegin väikese ebapädeva sotsioloogilise uuringu kümnekonna koridoris vastu sattunud teadlase seas, kes on kõik europrojektides osalenud, ja keegi neist ei olnud isegi teadlik, et teatud tüüpi europrojektide puhul on võimalik "suurenenud töötunde" näidates lisaraha taotleda. Sedasorti skeemi jaoks oli tarvis programmi "Horizon 2020" rahastamise juhend ikka põhjalikult läbi töötada, et "augud" üles leida.

Akadeemilise vabaduse olemust on saksa nobelist Feodor Lynen (1911–1979) kirjeldanud kui vabadust töötada rohkem, kui politsei lubab. Küllap oli see omal ajal öeldud naljaga pooleks. Ent nüüdseks on prokuratuur käivitanud soodustuskelmuse paragrahvi võimaliku rikkumise alusel kriminaalmenetluse. Saab vaid loota, et juurdlust toimetavad asjatundjad… 

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: