Tõnis Kons: EKRE tulevik on suur küsimärk ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Tõnis Kons.
Tõnis Kons. Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Erakonna Res Publica asutaja, ettevõtja Tõnis Kons prognoosib populistlike erakondade kadumist, kuid tugevate ideoloogiatega erakondade alles jäämist. Eesti tänapäeva poliitika põhiprobleemiks peab Kons andekate inimeste mitteosalemist aktiivses poliitikas.

Ühendus Res Publica tähistab teisipäeval 30. aastapäeva. 2001. aastal sai ühendusest erakond Res Publica. Kuidas meenutate aega kui Res Publica ühendus hakkas erakonnastuma?

Jah, Res Publica ajalugu ulatub 30 aasta taha ja selles on mitmeid erinevaid perioode. Mina liitusin Res Publicaga 1993. aastal ja päris algusaegade tegevusi ei tea, kuna puudub isiklik vahetu kogemus. Kuid olen näinud organisatsiooni arengulugu ja Eesti poliitika kulgemist 1990. aastatel. Kui Res Publica alguses tegutses pigem noori inimesi koondava parempoolse mõttekojana, siis mida aeg edasi, seda rohkem ta sekkus aktiivsesse poliitikasse. Ja ühel hetkel viis see ka erakonna algatamiseni.

Miks?

Sellel oli rida põhjuseid. Kui me vaatame Eesti poliitikat ja kõrvutame seda mõnede teiste saatusekaaslastega vanas nõukogude blokis, siis kõikjal viidi 1990. aastate alguses läbi edukaid majandusreforme - erastati, tekkis omanike kiht, tekkis alus jõukuse kasvuks jne. Sellega kaasnesid tihti paljud sotsiaalsed probleemid, ühiskonna pingestumine ja nagu me täna näeme, siis mitte väga paljud endised idabloki riigid ei ole suutnud neid üleminekuvalusid seljatada.

Ma arvan, et Eestil on läinud teisiti. Meid kõrvutatakse tihti "igavate" Põhjamaadega ja tuleb tunnistada, et meie poliitiline süsteem, meie institutsioonid, riiklus, kodanikuühiskond on oluliselt tugevamad. Ma arvan, et Res Publica poliitikasse tulek oligi osa sellest hoovusest.

1990. aastate lõpul oli meil selge debatt, et kas me oleme rahul nende reformidega, mida tehti 1990. aastate alguses ja keskel või vajab Eesti edasist tugevnemist ja uusi reforme. Ma julgen väita, et Res Publica oli üheks nende reformide taganttõukajaks.

Need poliitilised muutused, mis tehti 2000. aastate aastate alguses ja mis olid just suunatud meie poliitilise süsteemi, institutsioonide, avatuse ja ka kodanikuühiskonna tugevdamiseks, on just need, mis teevad meist oluliselt tugevama ja paremal järjel oleva riigi võrreldes paljude teiste omaaegsete saatusekaaslastega.

Millist erakonda te praeguses Eestis näete sarnaste eesmärkide ja poliitilise julgusega?

Kui me räägime parempoolsetest erakondadest, siis Eesti ei ole kindlasti erand võrreldes ülejäänud Euroopa või ülejäänud läänemaailmaga. Kõik need mured, mida me näeme suurtes lääneriikides, kajavad vastu ka meil.

Kui kümmekond aastat tagasi oli poliitilise debati üheks küsimuseks see, et kaovad ära erisused parem- ja vasakpoolse poliitika vahel ja kõik hägustuvad kuskile keskele kokku, siis nüüd me oleme tegelikult viimastel aastatel olnud igalpool tunnistajaks äärte ja emotsionaalsete poliitiliste liikumiste taasärkamisele, tihti on ka äärmustest saamas ka uus peavool.

Ja kindlasti on parempoolsed erakonnad olnud selles mõttes paljuski löögi all, et nende poolt varem aetud selline mõistlik poliitika on viinud tegelikult jõukuse ja stabiilsuse kasvule. Aga millele ei ole suutnud parempoolsed erakonnad mujal maailmas ja ka Eestis piisavalt tähelepanu pöörata, on see, et mitte kõik inimesed ei suuda muutustega piisavalt kaasas käia. See on üks keskne mõttekoht ka parempoolsetele erakondadele Eestis, et kuidas piisavalt julgelt ja atraktiivselt neid tänapäeva probleeme ühiskonnale ja kodanikele selgeks teha.

Kuidas te seletaksite lahti EKRE olemuse ja eesmärgi Eesti poliitikas?

Ma arvan, et EKRE on selline selle sama ajastu protesti nähtus. EKRE ei ole ideoloogiline erakond. Ta kasutab oma nimes, jah, terminit konservatiivne, kuid kui te vaatate nende väljaütlemisi ja tegevusi, siis klassikalise konservatiivse ja klassikalise parempoolse poliitikaga ei ole seal väga palju pistmist.

EKRE on osavalt kasutanud ära selle teatava kindlustunde puudumise, mis ühiskonnas on viimasel kümnendil valitsenud ja sõidab selle sõiduvees.

Kui me vaatame pikemat perspektiivi, siis ajad muutuvad ja see hoog läheb üle. Minu veendumus on see, et poliitikas jäävad kestma need poliitilised jõud, kes rajanevad selgel ideoloogial ja kes suudavad seda ideoloogiat ka praktilisse poliitikasse tõlkida. Nii et EKRE tulevik minu jaoks on kindlasti suur küsimärk.

Aga üle maailma on viimastel aastatel andnud tooni erakonnad, kes on paistnud silma populismiga ja defineerinud end rahvuslikena. Mis laine tuleb järgmiseks?

See, mida meil meedias on harjutud viimasel ajal nimetama rahvusluseks, on tegelikult ju immigratsioonivastasus. Ja minu jaoks rahvuslus kindlasti ei ole taandatav nii kitsale probleemile nagu immigratsioon. Selliste erakondade esiletõus on tingitud suuresti sellest, et viimase 10-15 aasta jooksul oleme olnud tunnistajaks väga paljudele positiivsetele muutustele, innovatsiooni arengule ning progressile laiemas mõttes ühiskonnas. Sellega on kaasas käinud loomulikult ka informatsiooni vabam liikumine, informatsiooni kättesaadavus. Ja kus on kiireid muutusi, seal on ka mahajääjaid või neid, kes tunnevad, et nad ei oska kiirete muutustega kaasas käia.

Selline olukord loob alati pinnase populismi esiletõusuks, kuid populistidel Euroopas ja populistidel Eestis reeglina puudub reaalselt elluviidav programm. Nii et mõne aja pärast populistid, kas kaovad või peavad muutuma ja oma tuure maha keerama selleks, et sulanduda nii-öelda praktilise poliitika hoovustes.

Aga ikkagi, mis nende asemele tuleb?

Ma arvan, et nende asemele ei peagi keegi tekkima. Kui me vaatame pikemas perspektiivis Eesti poliitilist kaarti, siis meie erakondlik süsteem on olnud oluliselt stabiilsem kui teistes Balti riikides ja mujal Ida-Euroopas. Ja see on positiivne. Me näeme erakondi, kes kas sama nime all või läbi oma eelloo tegutsevad Eestis 1990. aastatest alates. Need erakonnad peavad loomulikult tegema tänasest populismi tõusust ja ärevusest ühiskonnas järeldusi. See on neile kindlasti äratuskell.

Aga meie erakondlik maastik on piisavalt lai selleks, et olemasolevad erakonnad - kui nende liikmeskond end kokku võtab - peaksid suutma selle spektri ära täita.

Milles näete põhilist probleemi või väljakutset Eesti poliitika jaoks?

Ma näen probleemi selles, et meil on palju võimekaid, end hästi teostanud inimesi erinevatelt elualadelt, keda me võiksime nimetada positiivses mõttes ühiskonna eliidiks, kuid väga vähesed neist osalevad aktiivselt nii erakondlikus tegevuses kui ka poliitilises debatis laiemalt. Ma arvan, et see on meie probleem.

See ühiskonna eliit peab ise hakkama tunnetama, et nende kohustus on kaasa rääkida. Ja me peaksime ka vähem erakondlikku poliitikat demoniseerima.

Erakonnad on kõikjal maailmas selleks kanaliks, mille kaudu vahetult poliitikat mõjutada. Pigem me vajame seda, et nende inimeste kõrval, kes igapäevaselt poliitikas leiba ei teeni, oleks erakondades teisi aktiivseid osalejaid, kes tegelevad positiivses mõttes ühiskonna mõjutamise, debatis osalemise ja oma ideede pakkumisega.

Viimased riigikogu valimised tõid Eesti poliitikasse kaasa raputuse ja ka EKRE kaasamise valitsusse. Kas sellel sammul oli ühiskonna jaoks pingete maha võtmise mõju?

Koalitsioonide moodustamine peale valimisi on suhteliselt praktiline teema. Sa pead esiteks saama kokku parlamendis töötava enamuse ja teiseks peab partnerite vahel, kes selle koalitsiooi moodustavad, tekkima piisav usaldus ja tahe see koalitsioon teha. Seetõttu teinekord tekivadki koalitsioonid, mis esmapilgul tunduvad väheusutavad, aga nad asuvad tööle.

Eks see pinge oli ühiskonnas olemas. Lühiajaliselt me oleme kindlasti näinud pinge teravnemist. Pikas perspektiivis selline vahetus on ühiskonnale isegi kasulik.

Tahaks loota, et ühiskonnas on rohkem neid inimesi, kes mitte ainult ei ütle, et mulle see ei meeldi, vaid mittemeeldimise korral ütlevad oma arvamuse välja ning löövad ka kaasa. Mina tahaks näha seda, et järgmistel valimistel on erakondade ridades üle spektri rohkem uusi tegusaid inimesi, kes on ennast mujal näidanud. Ja ma loodan, et tänane teravnenud poliitiline situatsioon pigem aitab sellele kaasa.

Populistlike jõudude leviku ja võimuga on mõnedes riikides kaasnenud nende katsed mõjutada õigusriigi põhimõtteid. Kas Eestis on seda ohtu näha?

Õnneks on õigusriik ja ka kodanikuühiskond meil Eestis piisavalt tugevalt juurdunud. Ma küll ei näe põhjust sel teemal väga muret tunda. Ka meie meedia ja avalikkus on siiski sedavõrd tubli, et kui keegi taoliste mõttevallatustega tahaks välja tulla, siis saab ta sellele kiiresti vastu näppe. Ma ei näe, et Eesti ühiskonnas oleks sellistele tendentsidele kandepinda. Ma arvan, et meie lähiajalugu on meil kõigil piisavalt värskelt meeles ja seetõttu kõikvõimalikud taolised püüded võetakse meil vastu olulisemalt teravamalt kui mõnes riigis, kes demokraatiat on saadud nautida aastasadu.

Kas väiksematale ja uutele erakondadele on iseloomulik just valimiseelsel ajal elavneda? Kuidas näete praegu näiteks Eesti 200 ja Vabaerakonna tegevuse jätkumist?

Väljaspool parlamentaarset poliitikat on loomulikult oluliselt raskem ennast ühiskonna pildil hoida ja kaasa rääkida, aga sugugi mitte võimatu. Erakonnad, keda te mainisite - nende probleem ei ole mitte niivõrd esindatuse puudumine parlamendis, kuivõrd selge maailmavaate puudumine. Kui te mäletate, siis Eesti 200 tuligi poliitikasse loosungiga, et nad on ideoloogiajärgne erakond, kes koondab endasse arvukalt erinevate valdkondade spetsialiste. See ei ole erakonna tegemise koht.

Erakond peab üritama koondada inimesi lähtuvalt maailmavaatest, tema ülesanne on maailmavaadet ühiskonnas selgitada ja sellele toetust leida. Spetsialiste kaasatakse konkreetsete küsimuste lahendamiseks. Iseenesest pole selles midagi halba, kui inimesed tahavad organiseeruda ja selleks poliitilist väljundit otsida, kuid Eestis on olemas piisav arv erakondi, mille kaudu seda teha.

Kuidas hindate Kersti Kaljulaidi tegutsemist ja väljaütlemisi presidendina? Presidendi sõnadel on suur kaal, kuid kas ta on oma väljaütlemistega liigselt sisepoliitikasse sekkunud?

Kui me vaatame Eesti põhiseadust ja riigikorraldust, siis presidendil ongi eeskätt sõna kaal ja erinevad presidendid on seda rolli Eesti ajaloos ka erinevalt täitnud. Tõenäoliselt on kõik varasemad presidendid omal moel piire kompinud, mistõttu ma arvan, et pigem on see positiivne, et meil on täna aktiivselt poliitilist debatti edendav ja seal osalev president. 

Toimetaja: Aleksander Krjukov

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: