Iseliikuvate sõjarobotite suurim nõrkus on vesi ({{commentsTotal}})

Foto: mil.ee

Tänasel lahinguväljal ise tulistavat ega ise sõitvat robotit ei kohta, samas käib pidevalt töö selle nimel, et seadmed iseseisvamaks ja intelligentsemaks muutuksid.

Eesti sõlmis hiljuti koostööleppe mitme Euroopa riigiga, et arendada välja autonoomsete ehk isejuhtivate maismaasõidukite uus standard. Need on sõidukid, mis peavad hakkama saama ka keerulistes, näiteks lahingutingimustes.

"Kui vaadata praeguste sõidukite arengutaset, siis need on kõik põhimõtteliselt puldiga juhitavad autod," selgitas tänast olukorda kaitseministeeriumi kaitseinvesteeringute osakonna innovatsioonivaldkonna juht Ivar Janson Vikerraadio saates Huvitaja.

Alanud projektiga soovitakse arendada olemasolevat süsteemi autonoomsemaks nii, et sõidukeid ei peaks pidevalt kaugelt juhtima, vaid et nad saaksid kahe punkti vahel sõites iseseisvalt hakkama. Samuti on soov asuda sääraseid sõidukeid integreerima olemasolevatesse sõjalistesse juhtimissüsteemidesse.

Selleks, et sõiduk end ise juhtida oskaks, on vaja ületada aga hulk tehnilisi takistusi. Nimelt on avatud maastikul, mis ei ole kindlate piiride ja reeglitega maantee, hulga rohkem takistusi ja erinevaid objekte , mille vahel arvuti peab vahet tegema, hinnates samas nende ohtlikkust ja läbivust ning seejärel marsruuti vastavalt vajadusele korrigeerima.

"Näiteks vee tuvastus on mehitamata süsteemidele väga keeruline. Erinevate teiste programmide raames tehtud katsetuste käigus on päris palju mehitamata sõidukeid vette sõitnud, kuna nad ei suutnud aru saada, et tegemist on veega," tõi Janson näiteks ning lisas, et sama probleem on jääga, kus süsteem ei suuda tuvastada, kui paks on jää ja kas see ka sõidukit kanda suudab.

Planeeritav tehnoloogia on mõeldud vaid transportimiseks, vaenlast automaatselt hävitavat lahendust praeguse projekti käigus välja ei arendata. Samas on iseliikuvatest sõidukitest lahinguväljal palju kasu, võimaldades kulutada vähem inimressurssi näiteks eesliinilt haavatute tagalasse transportimisel või tagalast varustuse eesliinile toomisel.

Täna ei ole lahinguväljal veel roboteid, mis iseseisvalt otsustaksid, kas tulistada või mitte.

"Ega tänapäeva tehnoloogia seda ka ei võimalda. Erinevad masinõppe algoritmid ehk võimaldavad sul ära kategoriseerida, missuguse sihtmärgiga on tegu, kas tegemist on soomukiga, inimesega või tankiga, aga masinõppealgoritmid ei suuda täna tuvastada, kas see on sinu oma võitleja, või on see vastase võitleja," selgitas Janson.

Seega on täna erinevates droonides ning maismaasõidukites kasutatud hulgaliselt nutikat tuvastustehnoloogiat, mis aitab inimestest sõduritel otsuseid teha. Päästikule vajutab sellegipoolest aga inimene.

Mida rohkem nutikat tehnoloogiat sõjaväljal liigub, seda suuremaks muutub ka võimalus seda virtuaalruumis rünnata. Jansoni sõnul on küberkaitse üks väga suur osa automaatsete süsteemide arendamisest, sest lisaks vaenlasele, kes näiteks ise liikuvat sõidukit häkkida üritab, tuleb masinal hakkama saada ka olukorras, kus puudub ühendus GPS satelliitidega ning seega tuleb kasutusele võtta alternatiivsed meetodid oma asukoha tuvastamiseks ja jälgimiseks.

Ehkki areng nutika ja ise liikuva tehnoloogia poole sõjanduses käib ning see on võetud isegi üheks NATO prioriteediks, ei ole tänased sõdurid veel tehnoloogiaga koormatud.

"Tehnoloogia mängib järjest olulisemat rolli ja seda me peame arvestama ka oma juhtide väljaõppes ehk nende tehnoloogilised pädevused peavad olema juba klass kõrgemal kui nad olid kümme aastat tagasi," rääkis Janson ning lisas, et kuigi ideid, tehnoloogiaid ja lahendusi on küll palju erinevaid, töötab suur osa neist hästi vaid teatud tingimustes ning universaalset lahendust on täna keeruline luua.

Toimetaja: Marko Tooming



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: