Eestis kasvab 65+ elanike osakaal praeguselt viiendikult kolmandikuni aastaks 2040 ja järjest suurem osa ühiskonnast avastab isikliku kogemuse kaudu, mida tähendab vananemine.

Eesti vananeb Lääne-Euroopa riikidega võrreldes vanamoodsalt - meil on eakate seas rohkem füüsilisi tervisehädasid, depressiooni, üksindust ning ühiskonnas esineb rohkem ealist diskrimineerimist. Ühiskondlik passiivsus ja üksildus kipub enam tabama just eakaid mehi.

"Suud puhtaks" küsis, kuidas aktiivselt ja väärikalt vananeda, miks on eakate seas nii palju üksildust, kuhu kaovad vanad mehed?

Valik saates kõlanud mõtteid:

Vanurite eneseabi- ja nõustamisühingu juht Heino Hankewitz tõdes saates, et aktiivne eluhoiak on elustiil ning kui inimene on juba noorest peale olnud aktiivne, siis on ta seda ka kõrgemas eas. Pensionieas aktiivseks hakata on tema hinnangul hilja.

MTÜ Jututaja asutaja, noorte koolitaja Anu Lepsi hinnangul võiks inimesed vanemas eas tegeleda samade huvidega nagu nooremas eas. Tema sõnul võiksid vanemad inimesed sama huvialaga tegelevaid noori näiteks juhendada.

Tartu ülikooli kliinikumi arst, geriaatria dotsent Kai Saks ütles, et meeste eluiga on lühem kui naistel ja Eestis on see vahe väga suur ja seetõttu on ka naisi rohkem eakatele mõeldud üritustel näha.

Kommenteerides seda, et meeste eluiga on lühem, ütles Tallinna ülikooli Eesti demograafia keskuse teadur Tiina Tambaum, et see tähendab, et ka siit ilmast läinud on olnud siiajäänute sõbrad ja seetõttu võib olla meestel vähem inimesi, kellega koos ühistegevustest osa võtta.

Tambaumi hinnangul ei aita Eestis loodud keskuste nimed kaasa sellele, et vanemaid inimesi sinna üritustele või huviringidesse meelitada. Ta tõi näiteks nime "sotsiaalkeskus", mis paljudele kangastub pigem mõttega sellest, et sealt saab abi mingitele muredele, mitte et seal saab võib-olla mängida malet ja võistelda teiste omavanustega.

Tambaum tõdes, et Eestis tuleks arendada põlvkondade vahelist koostööd. Kui probleemiga ei tegele, siis põlvkonnad eralduvad üksteisest ja ei saa üksteisest aru. See omakorda mõjutab turvatunnet ning kui seda pole, siis ei taha vanem inimene üldse kodust välja tulla.

Ta selgitas, et nii noori kui ka vanu tuleb põlvkondade vahelise koostöö juures näha ressursina. "Ei ole nii, et ühte abistame ja teine on abistaja, vaid mõlemad on ressursid ja võib-olla abistavad koos kedagi kolmandat."