Peeter Helme kimbatus teda Postimehe peatoimetaja kohalt tõuganud vastasseisu mõistmisel on tänuväärselt innustanud arutelu põhiväärtuste üle, millel Eesti areng on seisnud ja peaks seisma tulevikus.

Juhuse tahtel sattus see arutelu ajale, mil sotsiaalteadlased on esitanud oma analüüsi Eesti elanikkonna väärtusruumi kohta. Sellest analüüsist tuli välja, et üleüldisest ei liberaalsest ega konservatiivsest väärtuskonsensusest me rääkida ei saa, küll aga osutada, millistele elanikkonna rühmadele üks või teine on südamelähedasem (vt Marju Lauristin: Keskerakond kohaneb kui kameeleon, Reformierakond jääb endiselt kättesaadamatu eliidi hulka, Eesti Päevaleht 5.11).

Liberaalsele ehk avatud ja isikuvabadust väärtustavate ning ühiskonna muutumise suhtes optimistlike arusaamade poole kalduvad Reformierakonna, sotside ja Isamaa pooldajate sümpaatiad, konservatiivsele ehk suletust ning "omadele" kollektiivseid eriõigusi toetavale ja muutusi pelgavale poolele aga Keskerakonna ja EKRE pooldajate omad.

Ehk teisisõnu valitseks Eesti ühiskonnas justnagu tasakaal ühelt poolt muutumisvalmiduse ja valikuvabaduse, teisalt aga alalhoidlikkuse ja vabaduste piiramise eelistajate vahel.

Selgus ja konstruktiivsus on äärmiselt vajalikud

Lähemal vaatlusel sellist tasakaalu aga ei ole, sest lisaks väärtustele eristavad neid pooli ka sotsiaalsed lõhed: jõukus, iga, sugu ja rahvus.

Liberaalseid vaateid jagavad pigem haritumad, nooremad ja jõukamad, need, kes on oma võimalustega rahul, usaldavad Eesti riiki ja tahaksid Eesti edasiliikumist euroopalike väärtuste poole, konservatiivseid vaateid aga eeskätt need, kes tunnevad end praeguses ühiskonnas halvasti kas majanduslikel, rahvuslikel, tervislikel või ka poliitilistel põhjustel, kes ei usalda Eesti riiki ning näevad senist arengut kui põhimõtteliselt valet suunda ning eelistaksid tagasipööret "vanade heade aegade" juurde.

Seetõttu ei ole Eesti avalikus ruumis valitsemas mitte mõistuspärane dialoog erinevate maailmavaadete vahel (mille rahumeelseks lahendamiseks ongi välja kujunenud liberaalne parlamentaarne demokraatia, mis tagab erineva maailmavaatega erakondade võimu reeglipärase vaheldumise ), vaid emotsionaalne "ideoloogiline sõda", mille sihiks on vastaspoole sümboolne hävitamine ja poliitiliselt platsilt eemaldamine.

Demokraatia reeglite järgi rahumeelselt toimivas ühiskonnas tagab just vastakatele arvamustele avatud ajakirjandusväli igaühele võimaluse oma seisukohti välja öelda ning vabalt otsustada, milliseid poliitilisi valikuid ta toetab, kartmata seejuures ühegi vaate eelistamise tõttu saada rahvavaenlaseks, riigivastaseks või terroristiks tembeldatud.

Ideoloogilise sõja olukorras ei jäeta rahvale enam vaba valikut erinevate legitiimsete alternatiivide vahel, vaid talle sunnitakse peale ainult ühte, "ainuõiget" vaadet.

Ebademokraatlikud tendentsid ühiskonnas muudavad ka ajakirjanduse vaenuväljaks, jagades rahvast lepitamatutesse leeridesse. Üldises sõnasõjas on väga hõlpsaks muutunud selliste siltide kasutamine, mis kuulusid ühe hoopis teise ajastu propaganda arsenali.

Vastastikusele lahmimisele on kahetsusväärselt hoogu andnud nii koalitsiooni (mitte ainult EKRE) kui ka osa opositsiooni poliitikud ning meedia on seda klikijanuselt võimendanud.

Ühelt poolt lendavad märksõnad nagu "rahvusriigi vihkajad", "rahvuslikud reeturid", "äraandjad", "Lääne ees lömitajad". Teiselt poolt kõlavad vastu: "natsionalistid", "natsid", "fašistid", kusjuures sildistatakse juba ka terveid poliitikavaldkondi (perepoliitika, keelepoliitika, rändepoliitika, lõimumispoliitika), muutes nende käsitlemise ideoloogiliselt ja poliitiliselt ülesköetuks.

Mida kuumemaks see sõnaline konflikt muutub, seda raskem on rahulikult arutada nii Eesti tõsiste sotsiaalsete ja regionaalsete probleemide lahendamise kui ka globaalsete kriisidega kaasnevate väljakutsetele vastamise üle. Aga just siin on selgus ja konstruktiivsus äärmiselt vajalikud nii Eesti kui väikeriigi tuleviku kui ka eesti ühiskonna sisemise rahu ja enesekindluse taastamise jaoks.

Eesti vajab rahvusliberaalset konsensust

Propagandistlikus võtmes on hakatud jäigalt vastandama liberaalsust ja rahvuslikkust, vabadusearmastust ja isamaalikkust. Seda tendentsi on tugevasti süvendanud Eesti demokraatliku ajakirjanduse ajaloolise lipulaeva Postimehe kaldumine rahvuspopulismi (kasvõi algatus muuta põhiseaduse preambula tsitaat oma "brändisloganiks").

Peaaegu tabuks on muutunud maailmavaateline debatt rahvuslikel teemadel, kusjuures liberaalseid vaateid sildistatakse a priori kui ohtu rahvuslikule kestlikkusele, eesti keele tulevikule.

Tegelikult peaks tõsiselt läbi vaidlema, kas eesti kultuuri tulevikku ohustavad rohkem vabadus oma identiteeti valida ja aktiivne dialoog teiste kultuuridega või hoopiski vastupidi: konservatiivne jäikus a la üks isik, üks isamaa, üks identiteet ning sulgumine kultuurilisse teokarpi hirmus, et teiste kultuuridega suhtlemine meid kohe jätab ilma oma keelest ja rahvuslikust eripärast.

EKRE-eelset Eestit on mujal maailmas peetud innustavaks tõendiks just vastupidise, rahvusliku ja liberaalse lähenemise eduka lõimimise kohta. Nii näiteks, analüüsides viimase majanduskriisi ajal erinevate riikide toimetulekut, tõstsid mõnedki välisvaatlejad esile Eesti "säilenõtkust", võimekust kriisidega hakkama saada. Soome poliitikateadlane Henri Vogt nägi selles Eestile omast liberaalse isikukesksuse ja rahvusliku ühishuvi sünteesi, nimetades sellist hoiakut "rahvusliberalismiks".

Tasakaalukaks ja stabiilseks arenguks vajab Eesti ka edaspidi rahvusliberaalset konsensust, mis välistaks nii destruktiivse rahvusnihilismi kui ka agressiivse rahvusliku populismi ning aitaks positiivselt suhestada demokraatiat ja rahvuslikke väärtusi, eestlaseks ja eurooplaseks olemist, kohalikku ja globaalset.

On kasulik meelde tuletada, et stalinliku terrori ajal oli tüüpiline süüdistus haritlaste vastu, et nad on korraga nii "kodanlikud natsionalistid" kui ka "läänelikud kosmopoliidid". Oleks mõistlik tänapäeva Eestis selliste siltidega vehkimisest hoiduda.

Avaliku huvi ja demokraatlike vabaduste eest seismine

Peeter Helme ebaõnnestumine peatoimetajana näibki olevat põhjustatud just sellest, et ta ei püüdnud või ei osanud töötada selle nimel, et neid keerukaid konflikte Postimehe veergudel kriitiliselt mõtestada ning nende olemust igast vaatevinklist arutada, vaid hakkas ise omast tahtest või väljaandja sunnil toimetust suunama ebademokraatlikule rajale, mida ta ise nimetas "Eesti ühiskonna EKRE-stumiseks".

Postimees hakkas muutuma erinevate maailmavaateliste eelistustega lugejaid kõnetavast kogu rahva lehest vaid teatud "õigeid vaateid" eelistavaks väljaandeks.

Ja ehkki kaugeltki mitte suurem osa Postimehe - nagu ka kõigi teiste Eesti meediakanalite - ajakirjanikest pole saanud akadeemilist ajakirjandusharidust, on nende professionaalse identiteedi nurgakiviks siiski läänelikud arusaamad ajakirjandusest kui vabaduse ja demokraatia valvekoerast.

Nendele arusaamadele toetub ka Eesti ajakirjanike eetikakoodeks, mis seab ajakirjanikutöös esiplaanile avaliku huvi ja demokraatlike vabaduste eest seismise. Selline ajakirjanduseetika ning sellele toetuv professionaalne solidaarsus ongi see müütiline "vasakliberaalne konsensus", millele Peeter Helme vastandus.