Keskerakond, kes oponentidele ja paljudele toetajatelegi üllatuslikult sõlmis kevadel koalitsiooni EKRE ja Isamaaga, on valitsuses ohjad enda kätte haaranud. Peaminister Jüri Ratas ei vabanda enam EKRE juhtide äärmuspopulistlike sõnade eest, jättes need tähelepanuta. Tema enesekindlust toidab ka lootus, et avalikkus väsib ärritumast EKRE liidrite ütlemiste peale ja nii kujunebki uus normaalsus. Pealegi on maapiirkondades tuntav osa Keskerakonna toetajatest EKRE suhtes tolerantsed.

Samas on Ratas end näidanud osava kriisilahendajana nagu see oli siis, kui rahandus- ja siseminister Helmed püüdsid ebaõnnestunult kangutada ametist politseijuht Elmar Vaherit ning koalitsioon tundus kohe lagunevat. Aga Ratas on olnud ka kiire rahustaja, kui ta näiteks tegi keerulistest eelarvekõnelustest vahekokkuvõtte, et pension tõuseb järgmisel aastal kaheksa protsenti, jättes tagaplaanile, et tegu on pensionite kohustusliku indekseerimisega, aga mitte millegi erakorralisega. Veel on Ratas püüdnud tähelepanu siduda uute algatustega, olgu selleks üleskutse maksudebatiks, mis tähendaks ka arutelu näiteks suurema sissetulekuga inimeste tulumaksu tõstmisest. Keskerakonna tuumtoetajad peaksid selle plaani igati heaks kiitma ja see, kas Ratas vastab riigikogus opositsiooni küsimustele üleolevalt, ei kõiguta tema toetajaid.

Opositsioonis alles oma kohta otsiv Reformierakond on hoopis vastupidises olukorras. Nendel ei ole viimastest kuudest näidata ette midagi, mida saaks rääkida edulooks. Aga – just nemad on oma valijatele ja paljudele toetajatele kõige tugevam alternatiiv, mis võiks välja vahetada praeguse koalitsiooni.

EKRE pooldajad pole pidanud pettuma. Nende erakond, küll avaliku arvamuse küsitlustes kõige ebapopulaarsem, on kindlalt Jüri Ratase valitsuses ning vähemalt kaks nende ministrit – Helmed – toimetavad nähtavalt, püüavad jätkuvalt ohjeldada süvariiki ja kõnelevad ikka euroskeptiliselt. Viimasel ajal on pildile jõudmas ka maaeluminister Järvik. Ettevõtluse ja infotehnoloogiaministrist Kingost või keskkonnaministrist Kokast teame vähem, aga see polegi oluline. Nagu pole ka tähtis näpuga kõigi valimislubaduste otsimine, et kuidas selle või tollega on. Siseminister teatab sisekaitsereservi loomisest ja see on hea. Kui ta lubab sotsiaalministeeriumi eelarvest välja rookida vähemuste toetused ja seda ei juhtu, siis... mis parata. Ja kui rahandusminister ütleb, et suvel langetasime alkoholi aktsiisi, nüüd on järg sigarettide käes ning teatab plaanist kärpida tulevaks aastaks kavandatud 10-protsendilist tubaka aktsiisitõusu viiele protsendile, rõõmustavad kõik suitsetajad. See, et tervisekaitsjad kurvastavad, siis... mis parata.

Parlamendivalimiste suurimad kaotajad sotsiaaldemokraadid peavad sarnaselt Reformierakonnaga leidma enda koha ja tugevuse opositsioonis. Kümme inimest riigikogu fraktsioonis võiks olla selle vundament.

Kõige väiksema toetusega parlamendierakonnal Isamaal seda muret ei ole, küll aga on probleemiks enda liberaalsete toetajate kaotamine koalitsioonivaliku järel ja muutumine ühe teema ehk pensioni teise samba erakonnaks.

Üllatav võib tunduda parlamendivälise Eesti 200 pildil püsimine, kusjuures nende toetus on kohati kõrgem kui Isamaal. Võib-olla on see avaliku arvamuse küsitlejatele vastanute unistus millestki ilusast, nagu Pätsi-aegsest Eestist, mida me ise küll näinud ei ole, sest Eesti 200 pole veel valitsuses olnud, kuid mis on nii armas ja nii ihaldusväärne. Kui neil jätkuks ideid, inimesi, võhma, raha ja nähtavust, siis võiks Eesti 200 veelgi kasvatada toetust nende seas, kes mõtetes vastanduvad praegusele koalitsioonile.

Kas aga opositsiooni jääjad on alustanud valitsusega totaalset vastandust ja totaalset maailmavaatesõda? Jah, aga selles pole midagi enneolematut. Kas te mäletate, kui EKRE oli opositsioonis ja korraldas näiteks ÜRO ränderaamistiku vastase raju meeleavalduse Toompeal, kus üheks dekoratsiooniks oli võllapuu ja selle külge riputatud köögimikser? (Välisministri nimi oli siis Sven Mikser.) Või veel varem, kui Keskerakond oli pikalt opositsioonis, millised valitsusevastaseid ülesastumisi siis korraldati? "Maha Ansipi valitsus! Elagu Savisaare enamus!" oli septembris 2009 päris leebe loosung.

Valitsusliidu ja vastasrinna vastandus on alati olnud. Kuid see on jäänud erakondade vahele ja meediasse, nüüd aga – Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsiooni sünni järel – jõudnud teravalt ühiskonda lõhestama. Siin on tõesti erinevus võrreldes olnuga. Ja see võib olla kauaks, näitavad parteide toetust mõõtvad avaliku arvamuse küsitlused.