Aimar Ventsel: kes kardab Greta Thunbergi ehk Foucault'l oli õigus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Aimar Ventsel
Aimar Ventsel Autor/allikas: Erakogu

Laps, kes kutsub teisi lapsi kooli mitte minema, mässab enam-vähem jumalast antud elukorralduse vastu, mis on eksisteerinud aastasadu, alates kohustusliku koolihariduse sisseseadmisest, kirjutab Aimar Ventsel.

Kirjutan neid ridu Moskvas. Kui maailmas on üks linn, mis võiks olla tšempion vandenõuteooriate armastajatelt ruutmeetri kohta, siis see on Moskva.

Moskvalased on tihti elavad entsüklopeediad hetkel olulistest vandenõudest Venemaa ja inimkonna vastu üldse. Kusjuures need vandenõud eksisteerivad väga ilusasti paralleelselt aga ka läbisegi, teineteisega põimudes. Ning uusi mahub alati juurde.

Näiteks vihkavad nüüd kõik lojaalsed Venemaa patrioodid Greta Thunbergi. Eriti just nüüd, kui president Vladimir Putin rootsi kliimaaktivisti paika pani. Ja kui juba president ütleb, et Thunberg on hämarate jõudude manipulatsiooni ohver ja tulemus, siis tema juba teab.

Kui ma ei eksi, siis on ka üks teine president – Donald Trump – Thunbergi suhtes negatiivselt väljendunud. Ning kui üks vaalasid armastav rootsi teismeline juba nii vägevad mehed endast välja viib, siis pole ime et ka Thunbergi sarjamine on väga levinud vähem vägevate seas.

Samamoodi on saanud uueks žanriks Greta Thunbergi kriitikutest kirjutamine ja agressiivsete rünnakute põhjuste lahkamine. Nii näiteks olla Putini kriitika põhjustatud sellest, et Venemaa sisuliselt elabki nafta ja gaasi müügist ning Thunbergi ideede jõustumine tähendaks Venemaale korralikku majanduslikku matsu.

Siis räägitakse veel misogüüniast, et kuidas üks noor tüdruk üldse julgeb midagi arvata. Ka süüdistatakse gretafoobe patrialhaalsuses.

Kui nüüd vaadata Greta Thunbergi kriitikuid, siis on neil tihti hambus üks asi – see, et Thunberg kutsub üles koolistreikidele. Näiteks Maarja Vainolt ilmus Postimehes väga tüüpiline gretafoobne artikkel, milles ta võrdles Greta Thunbergi laste ristisõja juhiga ja soovitas tal ning tema järgijatel siiski koolis edasi õppida, aga mitte mässata.

Kool kui ühtede võim teiste üle

Elas kunagi Prantsusmaal filosoof, ajaloolane ja marksistlik mõtleja Michel Foucault. Foucault oli paras grafomaan, ta kirjanduslik pärand on vägagi mahukas.

Üks asi, mille üle Michel Foucault armastas arutleda, olid võimusuhted ühiskonnas. Millegipärast ärritas ta sellega konservatiive, näiteks Roger Scruton nahutab teda päris korralikult nüüdseks ka eesti keeles ilmunud raamatus vasakpoolsetest valepühakutest.

Samas, juba enne Scrutoni eestindamist oli Foucault ka kodumaiste (pseudo)konservatiividel hambus.

Milles kõiges teda ei süüdistatud! Mõned Foucault' võtmeteosed on ka nüüdseks eesti keelde tõlgitud, aga paari raamatut, mis analüüsivad tervishoiu- ja haridussüsteemi läbi võimustruktuuride prisma, veel ei ole.

Nendes raamatutes räägitakse muu seas sellest, et haridussüsteemi üks oluline osa on teatud inimeste (enamikus siis õpilased) allutamine teistele (õpetajatele). Ja see on nähtavasti ka põhjus, miks koolistreik ajab nii ametlikus kui ka sotsiaalmeedias hulgaliselt täiskasvanuid närvi. Asi on selles, et kõige muu kõrval on kool ka võimusümbol – kool sümboliseerib täiskasvanute peaaegu täielikku võimu noorte ja laste üle.

Kogu koolikorraldus on tegelikult süsteem, mis on loodud täiskasvanute poolt, lähtudes sellest, et just täiskasvanud teavad kõige paremini, mis lastele hea on ja kuidas seda head lastele edasi anda.

Kool on minu meelest väga vajalik institutsioon ja ma ei väida et seal midagi fundamentaalselt valesti oleks, ent just see sümboolne aspekt – ühtede võim teiste üle – jääb koolist rääkides või kirjutades tihti tähelepanu alt välja.

Laps, kes kutsub teisi lapsi kooli mitte minema, mässab enam-vähem jumalast antud elukorralduse vastu, mis on eksisteerinud aastasadu, alates kohustusliku koolihariduse sisseseadmisest.

Kuna kool on just selle sümbol, kuidas täiskasvanud teavad kõige paremini, mida noorel inimesel on vaja teada ning osata ja kuidas ta seda saavutama peaks, siis tähendab koolistreik ka üleskutset murda seesama enam-vähem jumalast antud elukorraldus et laps räägib siis, kui kana pissib.

Naeruväärne gretafoobia

Huvitav oleks muidugi teada, kas Maarja Vaino ise selle peale tuleb, et soovitades Thunbergi-sarnastel protesteerimise asemel õppida, soovitab ta noortel mitte lõhkuda meie harjumuspärase ilmakorralduse sümboolseid aluseid.

Iseenesest on Greta Thunberg täiesti tavaline loodusaktivist, selliseid leidub Lääne-Euroopas vähemasti alates 1960. aastatest. Lihtsalt kuidagi on nüüd juhtunud, et üks selline aktivist on saanud meediastaariks ja "võitnud" endale miljoneid vaenlasi üle terve maailma.

Tegelikult on gretafoobia väga naeruväärne nähtus – suur hulk pealtnäha tarku täiskasvanud inimesi hakkasid ühel hetkel kirglikult sotsiaalmeedias postitama ühte 16-aastat tüdrukut mõnitavaid pilte ja videoid. Millest kogu see paanika, võiks küsida. Aga ju siis on hulgaliselt inimesi, kes tunnevad Thunbergi tegevuses endale eksistentsiaalset ohtu.

Michel Foucault'd on tihti konservatiivide poolt kritiseeritud selle eest, et ta kujutab koole ja haiglaid karistus- ja sunniasutusena. Vaadates nüüd aga seda, et täiskasvanutele läheb vägagi korda koolistreik, võib öelda et prantsuse mõtleja tabas siiski ära väga olulise tahu koolikorralduse juures.

Kool on meile harjumuspärase ilmakorralduse oluline sümbol, võimuvertikaali kehastus. Ju siis on koolis mittekäimise politiseerimine midagi, mis tekitab paljudes meis instinktiivset hirmu, mida ise endale lahti seletada alati ei suudagi.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: