Politsei loovutaks "plekimõlkimiste" fikseerimise kindlustusandjatele ({{commentsTotal}})

{{1505771460000 | amCalendar}}
Õnnetuses, kus inimesed viga ei saa ning juhid kokkuleppele ei jõua, tuleb keegi kohale kutsuda. Kes, selles on politsei ja kindlustusseltsid eri meelt.
Õnnetuses, kus inimesed viga ei saa ning juhid kokkuleppele ei jõua, tuleb keegi kohale kutsuda. Kes, selles on politsei ja kindlustusseltsid eri meelt. Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Politsei hindab "plekimõlkimiste" fikseerimist enda jaoks tühjaks tööks, mis sööb nende eelarvest hulga raha, mistõttu tahaks riik selle teenuse kindlustusseltsidele üle anda, ent liikluskindlustuse fond peab ideed läbimõtlematuks ning kokkuvõttes ühiskonnale mitmeti kulukamaks.

Hommikune tipptund. Ummik. Üks närviliselt gaasi ja piduriga žongleeriv hommikune tööleruttaja on oma eessõitjale, kes on ootamatult pidurdanud, korraga tagant sisse sõitnud. Mõlemad juhid on närvis ja sõimavad teineteist, kumbki end süüdi ei tunnista.

Lõpuks otsustatakse kohale kutsuda politsei, kes peab fikseerima olukorra ja leidma süüdlase. Ainult et politseil võtab tipptunniummikus ja mitteprioriteetsele väljakutsele kohalejõudmine aega terve igaviku, ülejäänud töölesõitjad aga kiruvad häiritult signaalitades õnnetusse sattunuid, kes ei suuda omavahel kokkuleppele jõuda ning paisutavad tee peal seistes ja liiklust takistades ummikuid veelgi.

Just niisugused "plekimõlkimise" situatsioonid, kus kellegi elu ohtu sattunud ei ole, ent juhtunus kokkuleppele jõudmata korrakaitsjad kohale kutsutakse, lähevad politseile aastas maksma umbes neli miljonit eurot.

Möödunud aastal toimus eestis 35 000 liiklusõnnetust, millest inimvigastusega liiklusõnnetusi oli alla 1500. See tähendab, et "plekimõlkimisi" oli suurusjärgus 33 500. Lõviosa puhul jõuavad õnnetusse sattunud isekeskis süüdlases kokkuleppele, ent selliseid õnnetusi, kus kumbki ajab oma õigust taga ning seda peab minema välja selgitama politsei, on siiski umbes 10 000.

Vahel kutsutakse politsei sellistel juhtudel kohale üksnes selleks, et küsida liiklusõnnetuse teate vormi või pastapliiatsit, mõnedel juhtudel on vaja olnud ka tõlkeabi.

Politsei annaks hea meelega selliste olukordade lahendamise üle kindlustusseltsidele, et kulusid kokku hoida ja oma ressurssi olulisematele olukordadele säästa.

Neli miljonit kokkuhoidu

"Neli miljonit eurot aastas on hinnatud suurusjärguks, mis kulub politsei- ja piirivalveametil (PPA) tööle nende liiklusõnnetustega, kus ükski inimene ei ole viga saanud. Selle summa sisse mahuvad hulga politseinike palgaraha ja muud otsesed kulud. Avariidega, kus ükski inimene kannatada ei saa, tegelevad mitmed ennetuse ja süüteomenetluse büroo ametnikud, kümned avariipolitseinikud ja osa tööajast ka patrullpolitseinikud, lisaks häirekeskuse kõnekeskuse töötajad," loetleb PPA juhtivkorrakaitseametnik Sirle Loigo.

"Liiklusõnnetuste puhul, kus keegi vigastada ei saa, kutsutakse politsei siis, kui õnnetuse osalised ei saa omavahel kokkuleppele ja nad vajavad liiklusseaduse asjatundjat. PPA on juba aastaid tagasi teinud ettepaneku, et need ülesanded võiks anda kindlustusseltsidele, nii nagu on näiteks turvakontroll lennujaamas usaldatud turvafirmadele," põhjendab Loigo.

Riigiülesannete delegeerimise uuringust tehtud järeldused PPA kohta on töösse võtnud siseministeerium, kellelt PPA ootab täiendavat analüüsi, kuidas oleks mõistlik seda tööosa ümber korraldada.

Eestimaa Liikluskindlustuse Fond (LKF) on teemasse olnud kaasatud sama kaua kui teema arutluse all on olnud. LKF-i juht Mart Jesse peab teemapüstitust - leida viis, kuidas liikluspolitsei ülesanded era- või kolmandale sektorile üle anda - läbimõtlematuks ning toob selle seisukoha illustreerimiseks mitu põhjust.

"Esmaspilgul võib see ettepanek tõesti asjakohane tunduda, kuid natukene sügavamale vaadates on selgelt näha, et saadav kasu on tekkivast kahjust märkimisväärselt väiksem," ütleb Jesse.

"Kui pooled vaidlevad liilusõnnetuse asjaolude üle, kutsutakse praegu kohale politsei. Paar aastat tagasi käidi riigi poolt välja mõte, et tegelikult ei peaks politsei enam koha peale minema, kui isikukahju ei ole, kindlustusandjad tegelgu asjaga ise – tegemist olla tsiviilvaidlusega, mille lahendamisega politsei ei pea tegelema. Võtku kindlustusandjad siis tööle vastavad inimesed, koolitagu need välja ja tegelgu oma plekimõlkimistega ise. Paistab loogiline, sest politseis justkui vabaneb ressurss ja nad võiksid seeläbi edaspidi tegeleda rohkem “oluliste” asjadega," kirjeldab Jesse.

Kulud ei vähene

LKF-i juhi sõnul ei vähenda ühe funktsiooni tõstmine politseist erastruktuuri ühiskonna kulusid mitte ühelgi moel.

"See kulu tekib mujal ja selle peavad tarbijad ikka kinni maksma, sest kindlustusandjad tõstavad ju kulude katmiseks kindlustusmakseid. Arvesse võttes, et see võrk peaks katma kogu Eestit, oleks kogu Eesti katmine väga kulukas. Kuivõrd selle tulemusel kaob ära mastaabiefekt ja tekib kaks paralleelstruktuuri, suurenevad ühiskonna kulud kindlasti rohkem, kui vähenevad," ütleb Jesse.

Ta toob näiteks Hiiumaa: kui seal toimuks vaidlusi tekitav "plekimõlkimine", peaks kindlustuseinimene spetsiaalselt Haapsalust selleks saare peale kohale sõitma.

Lisaks peaks kaks paralleelstruktuuri oma tööd ka koordineerima ning liiklejad peaksid aru saama, millises olukorras kelle poole pöörduda.

"Millest ei paista politsei ja siseministeeriumi juhtkond ka täiendavalt aru saavat, on see, et tekitatav erastruktuur ei võtaks ilmselt inimesi tööle tänavalt ja ei hakka neid seejärel koolitama, vaid võtaks ära pigem head politseitöötajad, sest neil on kogemus juba olemas. Seega lõhutaks muudatusega ära ka riigi monopolina eksisteeriv kompetentsikeskus," lisab Jesse veel ühe aspekti.

LKF-i juht leiab, et liiklusõnnetuse asjaolude fikseerimine ja selgitamine ei ole mitte tsiviilvaidluse lahendamine, vaid ennekõike tõendite kogumine ja hindamine haldusmenetluses, mis eeldab erivolituste olemasolu, mis on aga olemas vaid politseil. Nii saab tunnistajaid üle kuulata, valvekaamerate videosalvestusi välja nõuda ja mitmeid muid menetlustoiminguid teha üksnes politsei, erastruktuuril selleks õigused puuduvad.

"Nii saab kannatada kogu liikluskahjude hüvitamise süsteem ja seeläbi ka inimeste õiguskindlus – riik sunnib neid oma sõidukeid kindlustama, kuid raskuste tekkimisel ütleb, et saage nüüd ise hakkama," viitab Jesse kohustuslikule liikluskindlustusele.

"Läbi selle jõuame ka küsimuseni, et mis siis ikkagi on riigi ja politsei tegelik funktsioon liikluses? Karistada liiklejaid? Teenida riigile trahvitulu?" küsib Jesse, tuues näiteks, et kui politsei ka varguste puhul tegeleks üksnes ennetusega, ent varguse toimumisel jätaks asjaolud kannatanutele välja selgitada, jõuaksime absurdi.

Alternatiivina pakub Jesse välja, et PPA võiks õnnetusse sattunuid paremini nõustada, alates sellest, et fikseerida sõidukite asendid fotode ja jooniste abil ning seejärel vabastada sõidutee ülejäänud liiklejatele, kuni politsei kohale tuleb, kui selleks jätkuvalt vajadust nähakse.

Seetõttu peab LKF-i juht oluliseks teha enne põhjalikke strukturaalseid ümberkorraldusi mõjuanalüüsid ning suhelda institutsionaalselt oma partneritega, et leida lahendus, mis arvestaks enim kannatanute vajadusi ja ootusi sellises situatsioonis.

Toimetaja: Merilin Pärli



Reformierakonna kontor.

Kaja Kallase teekonda erakonna juhiks kergeks ei prognoosita

Reformierakond on jälle juhi otsingul. Nõusoleku kandideerida erakonna esimeheks on andnud Reformierakonna aseesimees ja Euroopa Parlamendi saadik Kaja Kallas. Kui kergeks või raskeks võib kujuneda see teekond, analüüsis "Aktuaalne kaamera. Nädal."

kultuur.err.ee autahvel
Kendrick Lamar

Aasta albumid 2017, tipp-50

ERRi kultuuriportaal valis aasta albumiks Kendrick Lamari albumi "DAMN.". Album on pälvinud rängalt kiidunooli igal pool üle ilma. Teise koha sai sügisel Eestis Rock Cafed väisanud briti popgrupp The xx plaadiga "I See You". Kolmandaks aga tänavune Mercury auhinna võitja Sampha samuti Suurbritanniast.

Indrek Hargla

Rahva Raamat: miks tohib kirjastaja olla jaemüüja, vastupidi aga mitte?

Eile teatas Eesti Kirjastuste Liit, et Liidu liikmed hakkavad võitlema Rahva Raamatu väidetava ebavõrdse positsiooni vastu hulgi- ja jaemüüja ning kirjastajana. See, et raamatute jaemüüja alustas kirjastamisega, on nende hinnangul pretsedenditu ning ebaõiglane. ERR kultuuriportaal palus olukorda omalt poolt kommenteerida Rahva Raamatu arendusjuhil Toomas Aasmäel.

arvamus
Raamatud

Tauno Vahter. Kimalase lend – olukorrast kirjastamises

Jälle raamat! Aasta kaks viimast kuud on peamine raamatumüügiaeg, mille jooksul paljud kirjastused teevad veerandi või isegi suurema osa oma aasta käibest. Milline on praegu seis Eesti ja võrdluseks teiste Balti riikide kirjastamises?

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: