Karin Paulus: haigekassatu hüpik ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Karin Paulus
Karin Paulus Autor/allikas: Viktor Burkivski

Kas tõesti poleks võimalik ravikindlustada kõik inimesed? Nõnda oleks meie ühiskond oluliselt siduvam ja hoolivam, aga ka tänapäevasem, leiab Karin Paulus.

Moodne aeg soosib moodsaid töötamisviise. "Täna siin, homme seal oodatakse mind," pühib hüpiktöötaja palgelt rõõmsalt higi. Tööd rahmatakse teha ka kodus arvutiga diivanil lesides või rattaga ringi pendeldades.

Tööampse saab teha ka erinevaid platvorme kasutades, näiteks GoWorkaBiti kaudu mõnda ettevõttesse kedagi asendama minnes või mõnd pakilist tööd tehes.

"Emma on üksikema, kes soovis aeg-ajalt teenida lisa väga paindliku graafiku alusel. Ta on teinud ampse ettekandja, koristaja, andmekoguja ja nõudepesijana," kõlab inspireerivalt. Nagu ka see: "Jaan võttis oma põhitöölt pikema puhkuse ja teeb aeg-ajalt tööampse, et oma sääste mitte liiga kiirelt läbi põletada. Ta on teinud ampse ladudes, kolijana ja autojuhina."

"Kui oled kohusetundlik, täpne, korrektse välimusega ja sulle meeldib inimestega suhelda, siis oled oodatud küsitlustööle Ülemiste keskusesse. 1 ankeet = 50 eurosenti (bruto)," pakutakse GoWorkaBiti koduleheküljel. Edumeelselt toimub töö tahvelarvutitega. Pole enam haruldus, et tegevuse eest võib palka saada PayPal kontole.

Terve rea fondide (nagu Heateo haridusfond ja mõjufond ja kodanikuühiskonna kapital) toel tegutsevas portaalis pakutakse asendusõpetajana tegutsemise võimalust, mille puhul rõhutatakse paindlikku graafikut, võimalust ise valida, kui suur on isu tööd teha ning lisaraha teenimist – ühe 45-minutilise asendustunni eest saad töötasu 12€/bruto. Lust ja lillepidu!

Nii ongi sageli perelistel-, tervislikel- ja ealistel põhjustel või ka erialase kindla töökoha puudumisel paljud rähklemas rööbiti erinevates firmades. Sageli on sissetulek väga ebaühtlane – kohati napp ja siis päris kopsakas. Koormus on aastat vaadates üsna suur, kuigi näiliselt paistab eelkõige vabadust kõvasti olevat.

Taolised töökohtade vahel pendeldajad võivad olla ehitajad ja ülikoolide õppejõud, kullerid, klienditeenindajad, kaubaladujad, vabakutselised loomeinimesed ja žurnalistid.

Kui aga meiesugustel puudub väike laps, puue (eufemistlikult osaline või puuduv töövõime), rasedus, paljude laste puhul üks alla 8-aastane, töötav abikaasa ja vähemalt kolm alla 16-aastast last, siis pole ka ravikindlustust.

Kõik või mitte midagi

Praegune süsteem soosib pigem "kõik või mitte midagi" lähenemist – ole ametlikult töötu ja siis oled kenasti kohe ravikindlustatud. Seega on sotsiaalkaitse mõttes kasulikum käia töötuna tööpraktikal ja tööharjutuses treeningul kui päriselt tööl.

Ühe soovitusena pakutakse välja hakata füüsilisest isikust ettevõtjaks, mis tähendab samuti ravikindlustuse olemasolu. Kuid, vabandage väga, kas siltide kleepimine ja matemaatikatunni andmine on siis eriline äri? Ilmselt pole luterliku või uusvaimse maailmapildiga persoonidel kasu ka teadmisest, et ravikindlustuse saab ka kloostrisse minnes.

Ka stabiilsem osaajaga töö tähendab ebaühtlusi ja tillukese tunnitasu ning graafiku alusel töötav valvur võib sattuda kehva seisu näiteks riigipühade ja asutuse puhkuse tõttu. Makse tema pealt makstakse, aga ometi pruugi see töötundide arvu tõttu katta ära sotsiaalmaksu miinimumsumma 165 eurot kuus, mis on tänavu vajalik ravikindlustuse tekkimiseks. Päris küüniline, kas pole?

Alternatiiviks on muidugi vabatahtlik kindlustus, aga kui töötasu laekub ebakorrapäraselt ja on kohati ka üsna tilluke, siis on olukord sant. Probleemne on ka, et kindlustusmakseid saab tasuda kvartali (510,90 eurot) ja või aasta kaupa, mitte aga ühe kuu kaupa ning kahel aastal peab inimene olnud vähemalt 12 kuud kindlustatud. See tähendab, et pikemalt veninud tööotsimisega jäädakse jänni.

Muidugi võiks alati ka "päriselt" tööle minna. Siiski pole enamikel meie seast selliseid võimalusi nagu näiteks tavainimese silmis kelmidena tunduvatel sadama eksjuhtidel ja ametlikult süüdi tunnistatud keskerakondlastel (nagu Alar Nääme), kel on edukalt võimalus nüüd meie spordiasutustes figureerida.

Ravikindlustada kogu ühiskond

Loomulikult pole ravikindluseta olemine nii õudne, kui on teada, et erakorralises meditsiinis võetakse meil õnneks ikka kõik hädalised vastu. Eriarstidega on samuti lihtne – kuna järjekorrad on tohutult pikad, on kasumlikum minna nii ehk naa tasulisele vastuvõtule.

Teavet koondaval tööelu leheküljel pakutakse enese kehutamiseks ka teisi sobilikke alternatiive, näiteks virgutusvõimlemist ja soovitust tervislikult toituda. Küüslauk on tõesti hea abimees, sest ravikindlustuseta inimesel tuleb maksta väljakirjutatud ravimi eest täishinda ja sõeluuringule pole ka asja.

Praegu on püsiva ravikindlustuseta hinnanguliselt 100 000 tööealist inimest, mis on võrreldes Euroopa teiste riikidega protsentuaalselt väga suur number. Kui üldiselt on euroliidu komberuumile omane arusaam, et juurdepääs tervishoiu põhiteenustele peaks olema tagatud enam kui 99 protsendil elanikest, siis Eesti kuulub kehvemate sekka.

Ometi näeme, et tegelikult vajabki ühiskond paindlikkust, ümberõpet, hübriidsust, vajadusel olla renditav ja vähenõudlik.

Ka pole ju halb, et emad, isad ja vanavanemad eelistavad suurele sissetulekule ja töönarkomaaniale (kohati ongi pärisnarkomaanid ja alkohoolikud oma laste jaoks füüsiliselt enam olemas) oma laste kasvatamist. Pole ju lapsepõlv adekvaatse inimese puhul periood, mida on võimalik mitu korda läbida.

Kas sellises olukorras poleks tõesti võimalik ravikindlustada kogu ühiskond? Nõnda oleks meie ühiskond oluliselt siduvam ja hoolivam, aga ka tänapäevasem, arvestades teravat vajadust mobiilsete töötajate järele, aga vaesust ja tervena elanud aastate vähesust.

Haigekassa kõigile! 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: