Päkapiku ja sipelga puhul töötingimuste raskustest me ei räägi. Las aga kõõluvad pimedas üheksakorruselise maja akna taga.

Samad on lood ukrainlastega. Perekonda ootamas pole – väga hea, saabki töötada vähemalt kaheksast kaheksani. Väga palju hiljem pole enam viisakas, hakkab askeldamisega meie tubast elu segama. Ülejäänud olmega saab ka odavamalt hakkama. Virinat ebamugavuse pärast kaugelt tulnutel pole. Tore on, kui nurga taga soristamas käima ei pea ja kast üles seatakse.

Ehitusi imetledes saab üldse nalja palju. Kiivrid, rakmed ja piirded on nõrkadele, köite otsas veetakse ohtliku metallikola, klõpsitakse tellingutel telefoni nagu teismeline suitsiidi õhtutavas mängus. Ka minul vajus müts kuklasse, kui nägin teletorni ehitusele sattudes majanaabrist narkomaani. Äkki paigaldas just tema 170 meetri kõrgusel põrandas olevate vaateavade klaase?

Olgu hommik, keskpäev või õhtu, ikka ostavad minu prostas kodupoes tööpükstes ja kombekates onklid õllepunsusid ja kangemaid notte. "Näitleja haigestumise tõttu" ehitamine juba pooleli ei jää.

Kassasabas härraste selgadel tähti kokku veerides või õues firmaautosid uurides võib muidugi hämmastusega tuvastada mitte ainult seguämbrit vedavaid abitöölisi, vaid ka elektrikuid ja muid vahvaid ametimehi. Häda ei anna häbeneda.

Olen mõelnud, milline on töödejuhataja, alltöövõtja palganu ja arendaja vastutus, kui kraavi kaevatakse toestust tegemata, paneele tõstetakse paigale vines, kasutatakse kemikaale kaitsevarustuseta.

Surmaga lõppenud tööõnnetusi oli mullu kümme, tänavu on neid olnud olnud novembrikuise seisuga 12 (neist viis ehituses). Tööõnnetusi oli mullu kokku 5167. Eelpool nimetatud ehitusplatsidel ongi kõrgelt kukkumine üks peamisi õnnetusi ja need hüüavad tulles, sest nagu tööinspektsiooni ühel viimasel suuremal kontrollil tuvastati - 148 ehitusplatsist oli korras vaid kümme.

Põhiliselt on tegemist ikka kergemate vigastustega, kuid neile lisanduvad tööga seotud haigused (mured kopsude, kuulmise, liigeste, nägemisega). Tihti ei hakata "tühjast tüli tegema". Näiteks nii mõnelgi maskuliinselt lehepuhuriga rassijal on vibratsiooni pärast surisevate käte pärast piinlik õiendama hakata. Ja veel hullem, äkki pistavad näppu hoopis reha või viivad üle kergemale tööle?

Töövaidlusi on küll tuhandeid, kuid oletuslikult on enamgi neid, mille puhul tuntakse, et tööinspektsioonist on abi vähe. Või mõeldes kasvõi tööandjate ideest sisse viia kõiki andmeid kuvav töötajakaart, siis võiks oletada, et tänu sellele dokustaadile võib vaidlus tähendada hilisemaid komplikatsioone uue töö leidmisel.

Omavahel rahumeelselt kokkuleppimine ja hoolivuse näitamine on hoopis teine asi. Meenub lifti asemel tühjusesse astunu, kelle eest vastutav firma kenasti hoolt kandis ja kes on ise peale luude kokkukasvamist lojaalselt samas kohas aastaid edasi rühkinud…

Siiski on pika sammu teinud töötervishoiuvaldkond ning auditeid inimeste konditsiooni kohta tehakse päris kenasti.

Ometi trööpab meie inimesi sageli läbi kehv töökorraldus. Tööd tehakse liiga pikalt, vastikutel kellaaegadel, mis kuidagi ei soosi töö- ja pereelu ühildamist ehk siis õnnelik olemist ja tervislikku päevakava.

Paljud naersid ilmselt proteesid kurku, kui kuulsid, et Soome uus peaminister on sarnaselt prantslastele rääkinud neljapäevasest töönädalast.

Meie oludes on kaheksatunnine tööpäev mõnes sektoris lausa haruldane erand. Näiteks kaubanduses tehakse tööd imepikkades vahetustes väga tihti ning muidugi täiesti ebavajalikul viisil ka öösiti ja pühade ajal.

Selle kohta öeldakse eufemistlikult, et tööandja majandustegevus ei võimalda tööpäeva lühendada. Ametlikult siiski rõhutatakse, et isegi pühade-eelsel päeval ei tohi sundida täistööpäeva tegema. Arusaam sellest, et töötajal on lisaks kohustustele ka õigustatud ootus jõuluõhtul kuumleti asemel kodus laua taga istuda, ei ole jätkuvalt meil Harju keskmine.

Jah, muidugi töötatakse ka edukates saekaatrites ja mööblivabrikutes mitmes vahetuses, kuid võrreldes peomüüjaga on moodsa saeoperaatori tegemised meisterlikult organiseeritud ja töötasu väärikas.

Me ei ole Euroopas ainsad punased laternad. Ka Kreekas elav sõbranna teab rääkida, et seal tegutsevad Skandinaavia ettevõtjad maksavad ümbrikupalku ja sunnivad nädalavahetuseti rügama. Ei mingit hoolivust, vaid ikka tegutsetakse komberuumiga arvestavalt robustselt.

Kui ei ole tegemist just päästja, kaevuri või bussijuhiga, siis laiapõhjaline ametiühingusse kuulumine ja üheskoos töökeskkonna üle arupidamine on meil harv. Nii pole kuulsal Maxima kassapidajal ja ukraina ehitajal tööandjaga dialoogiks tegelikult võimekust. Mida teha pröökava vahetusevanema või ketipoe juhatajaga ning pidevalt muutuva graafikuga? Hetkel on valikuks kannatus ja lahkumine.

Siiski oleks firmade omanikele on ainuüksi kasumlik edutada juhte, kes põlga ära õmbleja ja kärulükkaja muresid. Ettevõtja Tiit Pruuli on kenasti öelnud, et empaatiavõime on igale juhile sama tähtis kui oskus lugeda bilanssi. Parema tööõhustik tähendab väiksemat kaadrivoolavust, mis omakorda aitab tõsta teenuse või toodete kvaliteeti.

Tööõnnelikku uut aastat meile kõigile!