Valitsus on viimasel ajal jätnud mulje, et Eesti tuleviku suurim probleem on see, kuidas moodustada kvartett moosekantidest, kes kuidagi normaalselt mängida ei suuda.

Samal ajal lähenevad Eestile seitsmepenikoormasaabastega demograafia- ja kliimakriisid. Ehk riigi üha kahanev võimekus Eesti kasvavate pensionide ja tervishoiukulude rahastamiseks ning oht kaotada Eesti inimeste praegusedki töökohad ja sissetulekud riikidele, kes teevad loodusvarade kurnamise järjekordsete skeemide leiutamise asemel kliimasõbraliku tehnoloogiahüppe meist kiiremini.

Probleem on valitsuse poliitikas, mitte poliitikutes

Olen seda öelnud varem ja kordan veel: selle valitsuse probleem ei ole mitte poliitikutes, vaid poliitikas.

Meil on vaja poliitikasse põhjalikku mõtteviisi muutust. Kogu Eesti poliitika peab hakkama lähtuma sellest, et seda sajandit vormivad demograafilised ja keskkonnamuutused on nagu loodusseadused - nende eiramine teeb meist parimal juhul narrid. Halvimal juhul lõpeb see eiramine aga meie järgmise põlvkonna jaoks fataalselt.

Aga valitsus ju nõustus lõpuks toetama Euroopa Liidu eesmärki sajandi keskpaigaks kliimaneutraalseks saada?

Nõustus. Aga käitus sekund hiljem nii, nagu oleks seda ise ka häbenenud. Tehnoloogiahüpe, süsinikusaastest vabaks saav majandus on kõige inspireerivam eesmärk, mis peaks käivitama põhimõtteliselt kõik sektorid.

See tähendab tehnoloogiahüpet energeetikas. Uusi tehnoloogiaid energiasäästus. Kogu ühistranspordi viimist süsinikusaaste vabaks ja uusi, uuenduslikke lahendusi autotranspordis. See tähendab teadusesse investeerimist. Ja see tähendab, et riik loob omalt poolt raamistiku kõige selle uuendusliku toetuseks ning eemaldab tõkked sealt, kus need tehnoloogiahüpet takistada võiksid.

Tulevikutehnoloogiatele tugi

Andsime koos Kalle Pallinguga juba riigikogu eelmises koosseisus üle ettepaneku Eesti Tulevikufondi loomiseks, mis koondaks keskkonnatasud ja nende igapäevasteks kulutusteks laialijagamise asemel investeeriks selle raha tulevikutehnoloogiatesse.

Tollane Jüri Ratase valitsus põlgas mõtte ära. Vast oleks aeg uuesti järgi mõelda? Arvan, et Eesti peaks kogu oma CO2 kvoodimüügist tuleva raha suunama vähemalt järgmisel kümnel aastal kliimamõju vähendavate investeeringute ja teaduse toetuseks. Mitte 50 protsenti, mis on minimaalne lubatud summa ja nagu praegu, vaid kogu CO2 kvooditulu.

Samasuguse pilguga tuleb üle vaadata järgmise seitsme aasta Euroopa Liidu eelarvest Eestile tulev raha. Kui me järgmine suur eesmärk on tehnoloogiahüpe, peab see väljenduma ka Euroopa Liidu rahade suunamises. Nii nagu kunagi keskendusime digiriigi arendamisele, nii peaks järgmisel kümnel aastal põhitähelepanu minema keskkonnakoormat kahandavale tehnoloogiahüppele.

Uus õlitehas pikendaks minevikku

Selle asemel kuulen praeguse valitsusliidu esindajatelt uskumatuid etteasteid, milles ääri-veeri püütakse esitada uue põlevkiviõli tehase riigi toetusega rajamise plaani kliimasõbraliku teona.

No kuulge, see on ju absurd! Tervikuna 600 miljonit nõudev investeering fossiilkütustesse jätaks Eesti veel aastakümneteks süsinikusaaste lõksu. Seda olukorras, kus kõik prognoosid näitavad CO2 hinna kasvu, mis hakkab otseselt mõjutama süsinikumahuka fossiilkütuse konkurentsivõimet. Lühinägelik plaan. See süsinikusaaste sees püherdamine lihtsalt ei kesta.

Oleks rumal, kui me praegust kliimakriisi ei kasutaks nendeks otsusteks, mis loovad meile tulevikuks tohutu eelise. Ka majandusliku eelis. Selle asemel räägib valitsus tõsimeeli otsustest, mis ankurdavad meid veel pikaks ajaks mineviku külge.

Selles võidujooksus viimaste hulka jäämine muudab meid Eesti uuele tasemele viimise asemel nendeks, kes digiajastu saabumisel ikka järjekindlalt postkontoris telegrammi saata proovivad "POELEVKIVIGA ON KOEIK". Võib-olla tundub korraks armsalt nostalgiline, aga ei aita Eestit tuleviku mõttes grammivõrdki.