Mihkel Kangur: kliimateemalised arutelud on omandanud pöörased mõõtmed ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Mihkel Kangur
Mihkel Kangur Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Viimaste kuude jooksul on kliimateemalised arutelud omandanud täiesti pöörased mõõtmed. On hea, kui sel teemal toimuvad arutelud, kuid kohati jääb nendes ratsionaalsusest puudu, leiab oma kommentaaris Mihkel Kangur.

On selge, et keskkond on muutuv ja koos fossiilsete kütuste kasutuselevõtuga on inimene seda globaalses mastaabis mõjutamas. Sarnaseid olukordi, kus inimesed mõjutavad oma elukeskkonda sellisel määral, et muutunud keskkond ei suuda enam seda ühiskonda kanda, on olnud inimkonna ajaloo jooksul varemgi, kuid piiratumal alal.

Mõningatel juhtudel on üksikud ühiskonnad suutnud oma käitumist muuta, kuid me teame rohkem neid juhtumeid, kus rikkad ja pulbitsevad impeeriumid on kiirelt kadunud. Mõistlik oleks keskenduda neile ühiskondadele, mis on ellu jäänud, püüda neilt õppida.

Ainus lahendus on kooskõla loodusega

Senine kogemus on näidanud, et ellujäämise ainus lahendus on kooskõla loodusega. Kõik tegevused, mis lähevad vastuollu kehtivate loodusseadustega, on toonud ainult pahandust ja asjatut segadust. Looduse rütmis toimetavad ühiskonnad on suutnud aga toime tulla oma vigade tagajärgedega ja tegevuse korrigeerimise läbi edukamalt edasi toimetada.

Me ei saa eitada tõsiasja, et praegu on inimkond sattunud oma tegevuse läbi olukorda, et sajandi lõpuks ei pruugi maakeral sugugi nii palju inimesi alles olla. See on prognoos, mille realiseerumise tõenäosus on ülimalt kõrge.

Sellele prognoosile võib vastu vaielda, pakkudes alternatiivse prognoosi, kuid esialgu pole diskussioonides ühtegi adekvaatset välja ilmunud. Võime jäädagi arutama selle üle, kas inimese poolt õhku paisatud kasvuhoonegaasid ja muudetud ökosüsteemid on piisavad, et prognoositu realiseeruks. Riskid on liiga suured.

Analoogsed vaidlused toimusid 1980. aastate lõpus enne Eesti taasiseseisvumist. Ka siis oli neid, kes olid veendunud, et meil pole Nõukogude Liidus toimetamisele alternatiivi. Nüüd nad muidugi ei mäleta neid seisukohti. Vaevalt keegi aga tahaks, et me oleks oma eluoluga midagi Valgevene ja Moldova laadset, sügavalt korrumpeerunud lootusetu riik.

Meil õnnestusid need murrangud, sest suur hulk inimesi nägi selles võimalust arenguhüppeks. Alati on neid, kellele isiklikult on kasulikum jääda vanasse süsteemi. Oli kolhoosiesimehi ja varustusbaaside juhte, kellel isiklikult kadus hea teenistus käest koos Nõukogude Liidu lagunemisega. Aga ühiskond tervikuna tegi läbi muutuse, mis on üldiselt meie kõigi elatustaset tõstnud.

Lihtsam ja mugavam on rahvast rahustada

Pärast Euroopa Liidu ja NATO-ga liitumist on meie areng aga seisma jäänud. Meil pole enam valitsuses karismaatilisi ja haritud juhte, kes suudaksid öelda, et keskkonnahoidlikkus ja ökosüsteeme taastav innovatsioon on meie eesmärk. Peenhäälestus ja teadlaste petmine on meie valitsuste viimaste aastate tase.

Valitsuse poolt heaks kiidetud kliimaneutraalsuse kavaga liitumine on toimunud poolpiduselt ja pika hambaga. Aasta 2050 on nii kauges tulevikus, et ükski praegustest ministritest ei pea selle järel vastust andma ning nii pikalt pole Eestile, Euroopale ja maailmale muudatuste tegemiseks ka aega antud.

Lihtsam ja mugavam on rahvast rahustada, et mitte millegi pärast ei pea muretsema, kõik jääb samamoodi ja kogu see kliimatemaatika on üks tohutu vandenõu. Vastasseis muutustele on ajastu märk.

Üleminekut võib ja tulekski näha aga võimalusena. See on uus viis äri teha. Kiviaeg ei lõppenud seetõttu, et kivid otsa said. Inimestel oli vajadus muutuda, sest keskkond muutus. Evolutsioon looduses ja innovatsioon ühiskonnas on toimunud alati mingisuguse välise surve tagajärjel.

Eesti rahval on valida: kas me jääme sabassörkijaiks või saame suunanäitajaiks. Kas me klammerdume vanadesse tehnoloogiatesse, nagu näiteks põlevkivitehnoloogiad, kuigi räpase energia tootjate toodete ja teenustega puhtam rahvas tegemist ei taha teha? Või oleme nende hulgas, kes arendavad uusi lahendus, mis võimestavad ökosüsteeme ja loovad küllust läbi ökoloogiliste looduselt õpitud tehnoloogiate?

Me saame olla eestvedajad, milline kogemus on meil samuti olemas. Eesti riigi ja ettevõtete juhid suutsid väga hästi ära tabada IT-tehnoloogia revolutsioonihetke. Praegu on maailmas toimumas rohetehnoloogiate hüpe.

Esialgu on konkurents veel madal, esimesed innovaatilised riigid saavad võtta madalal rippuvad viljad ja haarata parema lähtepositsiooni. Meie otsustest sõltub, kas jääme äraootavale seisukohale või võtame juhtrolli.

Näeme, et riigikogu ja valitsus sellist otsust teha ei suuda. Nõnda on ettevõtjad, loomeinimesed, teadlased ja teised eestvedajad need, kelle õlgadele jääb uue arengumudeli sünnitamine.

Võib-olla me eksime ja looduskeskkonda ei tabagi kollaps. See eksimus on suhteliselt väikese mõjuga, võrreldes olukorraga, kui me ei eksi. Praegu on püütud välja arvutada üleminekukulud, aga keegi ei suuda kokku lüüa kulusid, kui me muutust läbi ei tee. Meil on võimalik võtta olukorrast oma võidupunktid, kui teeme investeeringuid uute, ökosüsteeme taastavate tehnoloogiate, uute ärimudelite loomiseks. Vanasse kinni jäämisega on meil oht kaotada heaolu praegune tase.

Evolutsioon ja innovatsioon on pidev kohastumine muutuvate keskkonnatingimustega. Kui keskkond ei muutuks, ei tekiks uusi liike. Samamoodi on innovatsiooniga inimühiskonnas.

Senine käitumismudel viib väga kannatusterohkele rajale, seda on võimalik vältida, muutes radikaalselt meie majanduse suunda, andes hoogu uuele innovatsioonile. Siin on Eestil võimalus olla eestvedaja, innovatsiooni looja ja eeskuju. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: