Mind on hakanud väga häirima EKRE ja selle erinevate hääletorude kallaletungid Greta Thunbergile, noorele naisele, kes - nagu omal ajal Samantha Smith - esitas väljakutse selle maailma vägevatele. Ta veenab meid, et olukord planeedi kliimas pole sugugi nii roosiline nagu me arvame. Olen ise pedagoog ja mul on hea meel lugeda enda õpilase kirjandist: "Olen Greta üle väga uhke."

Thunbergi sõnum ei ole aga midagi uut siin maailmas, müüt valge hobuse laudjal ootamatult ilmuvast printsessist on alati olnud, ja korralik konservatiiv leiab sellest kindlasti õppust võetavat.

Ükski korralik konservatiiv ei pea eitama seda, mis maailmas on täiesti loomulik. Greta Thunbergi tulek oli ammugi ette aimatav. Teda ennustas juba muinasjutuloogika: kõik lapsed on kord lugenud laevaga üle mere saabuvast printsessist, kes paneb pahasid häbenema, kes kannab kleiti, mis pole tehtud fiiberkiust (võluvahend).

Ta on vaga ja aatele truu, paharetid esinevad tema nime all (kurjamid on Greta nime all kõnetanud kuulsusi ja teinud muid tempe). Samalaadselt, pühade nägemustega, tuli kord Jeanne d´Arc, samasugune ja isegi ratsionaalsem sõnum kannustas tegutsema Anne Franki.

Kultuurisemiootika õpetab meile, et tegelikult midagi uut maailmas ei ole. Vanad lood elustuvad üha uuesti ja uuesti: mis kord on alanud, lõppu sel pole – kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

Greta Thunbergi loo algus on juba vanaegiptuse kirjanduses, kus on lood mööda Niilust pargasega tulevast printsessist, pargas on aga kaunistatud lillede ja maonahkadega. Muinasjuttudes saadetakse kõrged, kuid vahepeal kuhugi kaduvad isikud üle mere, lõpuks aga selgub, et tegu on mõne saladusliku dünastia printsessiga.

See motiiv, et erilist informatsiooni valdav naine on vaid korraks silme alt ära saadetud, kuid siis naaseb ta triumfaalselt, on sama vana kui maailm. Siit ka lapsik legend, et Greta on tegelikult ajarändur, kes püüdis midagi ära teha juba 1911. aastal Alaska kullakaevanduses.

Rüütliromaanides tuleb üle merede rändava saladusliku naisisiku teema veidi teistmoodi esile. Arthuri-tsükli arvukates teisendustes võivad julged naised rännata Neetute lossist Armastuse lossini. Nad teevad seda paaridena, või siis rändavad vend ja õde.

Ka see etteheide, et Greta Thunberg loobus formaalsest haridusest, ei päde. Thunberg saab 3. jaanuaril 2020. aastal 17-aastaseks. See on aeg, kui seitsmel vabal kunstil põhinev kooliharidus jääb kõrvale ja algabki just spetsialiseerumine.

Sel noorukil on missioon. Kas me kujutame ette Domremy kooliõpetajat, kes ajab Jeanne d´Arci mööda külatänavat taga ja karjub: "Miks sa ei tulnud mulle korrutustabelit vastama?" Ja Jeanne kilkab vastu: "Ei tulnud, sest Püha Katariina ja peaingel ütlesid mulle, et ma pean asuma armee etteotsa, Reimsis kuninga kroonima ja inglased merre kihutama!"

Naeruväärt! Missiooniga inimene on juba spetsialiseerunud, ta on oma hariduse kätte saanud.

Greta isiksus ühendab endas naist ja last, see on isik, keda ühiskond tavaliselt marginaliseerib, kellelt eeldatakse pigem moe ja tantsu tundmist. Vaevalt teda keegi ära kasutab. Kes maksis tema eakaaslasele Anne Frankile?

Nii et konservatiiv peaks austama Gretas leiduvaid puhtaid arhetüüpe, mis tulenevad muinasjutuloogikast. Korralik konservatiiv on koos selle tüdrukuga.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.​