1950. aastatel oli üsna tavapärane, et arstid esinesid sigaretireklaamides. Arstide hulgas enimkasutet sigarimark oli Camel. Haiglavoodite juurde lasti sigaretimüüjaid. Valu tahtis leevendamist ja närv krussist lahtikerimist.¹ Ilmselt oli tegelikult ju aimata ammu, et suitsetamine on suuremate tervist kahjustavate tagajärgedeta sõltuvus.

1976. aastaks olid sõltuvused suitsetamise ja tõbede vahel sedavõrd selged, et tubakatööstus asus kavandama suhtekorralduslikku ajupesu. Loomulikult oli nikotiini sõltuvust tekitav asjaolu ja tubakasuitsu laastav mõju tubakatööstusele teada.

Kasumihuvi loob muinasjutte ja valesid

Tubakapropaganda, aga õigemini koordineeritud tegevus tubakakriitiliste organisatsioonide ja nende selgituste vastu, toimus hästi koordineeritud võrgustikus. Ühe nimeks neist sai "Operatsioon Berkshire"².

Alles 1999. aastal algatas Ameerika Ühendriikide justiitsministeerium seitsme tubakaettevõtte vastu kohtuasja, milles süüdistati neid ca 50 aasta pikkuses pettuses ning valetamises, et tubakas ei ohusta inimesi.³

2006. aasta kohtuotsus ka seda kinnitas. Nüüdseks, nagu isegi teate ja näete, on tubakatooted paljudes kohtades silma alt ära pandud ning pakid on varustatud terviseohte ennustavate siltidega.

Poleks ehk sugugi halb mõte, kui tubakatooteid müüdaks apteekides ja nende kasutus oleks soovitavalt personaalne. Loomulikult võib perearst küsimuse peale suitsetamise kohta vastata, et "mõõdukalt võib". Inimesel paraku on komme oma pahesid tagasihoidlikumas mahus eksponeerida.

Sama puudutab ka Maa kliimat. Tubakatööstus tegi kindlaks, et sigaretid on päriselt kahjulikud ja selle kindla teadmise peale ehitati üles ka propagandamudel. Enda kaitsmiseks on arusaadavalt väga vaja teada kõiki nõrku kohti.

Nafta-, söe-, gaasi- ja muidugi põlevkiviäriga on lood üsna samasugused. Juba 19. sajandi lõpul kirjeldatud süsihappegaasi mõju Maa temperatuurile muutus aktuaalseks aastatel 1960-1970 ja sellest ajast pärinevad ka esimesed ennustused selle kohta, et fossiilenergial tööstuse ja majanduse jätkumine võib viia ebameeldivate tagajärgedeni.

Mõistagi uurisid sama teemat ju ka kõik fossiilenergeetika ettevõtted. 1982. aastaks oli näitex Exxoni uurimisrühmades kasvuhooneefekti olemuses, ulatuses ja - mis peamine – inimtekkelisuses veendumusele jõutud. 12. novembril 1982 firma 15 tippjuhile laiali saadetud uurimuses osutati ka asjaolule, et kui fossiilsete kütuste kasutamine kasvavalt jätkub, siis võib 2019. aastaks (vaadatav aruandele lisatud graafikust) CO2 tase atmosfääris tõusta tasemele 415 ppm. 46-leheküljeline aruanne oli valminud 1. aprillil. See ei olnud aprillinali.⁴

Asja tõsiduse tõttu otsustas Exxon selle raporti ja sellega seonduvad tööd salastada ning algas sama, mis tubakatööstuseski – organiseeritud vastupropaganda.

Nüüdseks välja toodult on hulgaliselt asutusi ja isikuid saanud ühtekokku üle 30 miljoni dollari hüvesid (see on siis ühel või teisel moel tõestamist leidnud) selle eest, et nad rääkisid, et mingit inimtekkelist kliimamuutust pole olemas.

Ajakirjanduses on kõnealuseid küsimusi lahatud juba viimased neli-viis aastat, ajast, kui need salastatud dokumendid avalikkuse ette sattusid. 2018. aastal algatati New Yorgi kohtus aga Exxoni vastu kohtuasi, sest ettevõte oli petnud oma aktsionäre. Üsna sarnane lugu tubakatööstusega.⁵

Ettevõtluse asi aga ongi kaitsta ennekõike ju oma kasumit, mitte maailma. Majandusaruandes oleva kulupoole katmine maailmale ja kliimale tehtud heaga pole hetkel meie teada üheski riigis võimalik.

Kahjuks ei aita ka erinevad kasvuhoonegaaside kvoodimudeleid kaasa muule, kui rohepesutrikkide arengule. Harjumine sellega, et kõrgetest keskkonnamaksudest ja fossiilkütuse aktsiisidest tekitatakse ühiskonnale tulusid, ei võimaldagi ju neist ökoloogilistest pahedest piisavalt lihtsalt loobuda.

Mis tegelikult toimus ja kuidas selline propaganda toimivaks osutus?

Maailmas elas tookord (1980. aastatel) 4,4 miljardit inimest. Süsihappegaasi sisaldus atmosfääris 343 miljondikku osa (ppm).

Aastatest 1960-1970 suudeti mõõta üsna usaldusväärselt Antarktika jäässe suletud gaaside koostist. See näitas, et süsihappegaasi sisaldus on neis iidsetes õhumullides kõikunud 160 ja 320 ppmi vahel. Madala CO2 sisaldusega on kaasas käinud jääaeg ja kõrgemaga siis ei muud, kui midagi sellist, mida me tänapäeval enda ümber näeme.

Lisaks suhtekorralduslikult detailideni lihvitud teadmisele selle kohta, kui väike on inimene ja kuidas üldse keegi ette kujutab, et inimene võiks muuta midagi Maa kliimas, lisati hõlplevivatele valedele ka muid osi.

Näiteks said esmased jääaegade ja jäävaheaegade perioodid hinnatud sel moel, et levitatavaks blufiks sai väide, et muretseda ei maksa, sest kohe-kohe saabub järgmine jääaeg.

Nüüd teame, et Antarktika jääs olev 800 000 aasta pikkune kliimamälu sisaldab märke kaheksast jääajast ja neile järgnenud soojenemistest. Jääaegade vaheldumine tõesti on toimunud 100 ja 40 tuhande aastaste perioodidega, aga selle saabumise eelselt hakkab CO2 tase langema veel enne seda, kui CO2 tase ei küüni üle 350 ppmi.⁶

Eestis, nagu mujalgi maailmas, oli õpetlasi ja insenere, kes kohe saabuva jääaja lugudega aitasid kaude fossiilenergeetikat oma kasumireal hoida.

Oleme "oodanud" ja CO2 tase on kerkinud 410-415 ppmini ning mingit imetabast süsihappegaasi sidumisprotsessi kusagil käivitumas pole näha.⁷

Olukord on mõneski piirkonnas üsna kurblooline. Hiljutine Nature artikkel kirjeldab, et Aafrikas, Kongo aladel ja sealt põhja pool on toimumas ulatuslik CO2 õhkupaiskumine.⁸ Kuni 1,5 miljardit tonni aastas.

Mullad lagunevad. Koos sellega ka mõistagi mikroorganismid ja mulla ökosüsteem, mis võiks mulda taas toota. Kõrbestumine toimub me endi silme all. See 1,5 miljardit tonni süsihappegaasi aastas on üsna lähedal sellele, kui palju paiskub õhku süsihappegaasi kõigist Euroopa ca 270 miljonist sisepõlemismootoriga autost.

Me ei näe käivitumas fotosünteesi mahus, mis oleks suuteline tekitama siis orgaanilist ainet sest süsihappegaasist. Seda võime arvata asjaolust, et hapnikusisaldus on samuti langemas (1990. aastast on CO2 sisaldus kasvanud ca 60 ppmi ja hapnikusisaldus langenud 50 ppmi).

Maismaal hävivad mullad, metsi võetakse kasutusse, et saada "taastuvenergiat" või rajatakse nende asemele põlde. Ookeanides, kust pärineb pool Maa hapnikust, pole fotosünteesivad organismid samuti vohama hakanud – neilgi on vaja soodsaid tingimusi.

Samal ajal, mida kõrgem ookeanivee temperatuur, seda vähem on vees lahustunud süsihappegaasi ja seda visamalt kulgeb ka fotosüntees. Neid nüansirohkeid seoseid on palju, aga maagilist iseparanemist läheneva jääaja ootuses, pole märgata.

Metsadest räägitakse, kui taastuvast puidulaost. Metsaraiete planeerimisel lähtutakse kahjuks arusaamast, et olulisim argument on see, kui kiiresti puud tooraineks kasvavad. Paraku jääb hindamata see, milline on metsa roll liigirikkuse tagajana. Lisaks salvestatud ja siduvale süsinikule tuleb silmas pidada ka seda, et loomupärane puidu lagunemine on saadud erinevate liikide jaoks elupaikade tekitamisega.

Metsas olevate puude ja taimede lagunemine ja CO2 teke on hind, mida makstakse selle eest, et saaksid elada samblad, samblikud, seened. taimed, putukad jne jne... Me ei saa hakata neid tehislikult ülal pidama. Me peaksime väga lootma, et robotmesilased ja –kimalased ei ole ainsad, kelle peale taimede tolmeldamisel loota. See võibki vaid lootuseks jääda.

Inimtekkelist kliimamuutust on jäänud valjuhäälselt eitama veel vähenev kogum poliitikkonnast ja ehk mõni õpetlanegi, kes ei pole veel aru saanud, et ta on tüssata saanud.

Võib ju küsida, et kuidas nii targad inimesed end sel labasel moel alt vedada lasevad. Eks seda küsisid tagantjärgi ka suurpettur Madoffi juhtumi puhul nii suured finantsgeeniused kui ka ta enda pojadki. Kümneid miljardeid dollareid püramiidskeemi kokku petnud Bernie Madoff kannab nüüd 150 aastast vanglakaristust. 4800-lt kliendilt pettis ta välja pea 69 miljardit dollarit. Inimene on loomult usaldav.

Paljukuuldud lause "inimtekkeline kliimasoojenemine ja sellest rääkimine on suur roheline pettus ja meeletu äri!" on samuti väga hea kandepinnaga levitatud valeväide. Arusaadavalt on meeletu äri sellega seotud olnudki - selle lause taustal on aetud edasi fossiilkütuste äri. Põlevkiviinvesteeringudki on jätkuvalt õnnestunud just sellise blufi tõe pähe võtmise tõttu.

Maa on elus – Gaia hüpotees!

Naftafirmade blufi alla neelanute dissonantne olukord on mõistetav. Sageli võtavad nad viimases hädas välja Milankovići tsüklite kontseptsiooni, millest nähtub, et ka päikeseenergia hulk Maal kõigub, sest Maa kulgemise mehaanika Päikese ümber muudab perioodiliselt nii Maa telje kaldenurka kui orbiidi elliptilisustki. Seetõttu päikesevalguse hulk Maale tuiklebki.

Kui võrrelda seda tuiklemist aga tagantjärele arvutatud Maa temperatuuridega, nagu ka süsihappegaasi hulkadega atmosfääris, ilmneb veidi muud. Kõrge süsihappegaasi sisaldus, nagu Maa temperatuurgi, on Milankovići tsükli kõrg- ja madalseisudki.⁹

Miks? Vastus on ju imelihtne - Maal on elu. Elu püüab oma mehhanismidega luua pidevalt seda tasakaalu, kus konkreetsetel liikide ja hõimkondade kombinatsioonidel on hea olla. Elu kompenseerib muutusi.

Jah õige – see on täpselt see Gaia hüpotees Maa kohta, mille James Lovelock ja Lynn Margulis 1970. aastal sõnastasid. Selle aasta suvel 100. sünnipäeva tähistanud Lovelocki roll on oluline ka freoonidest osooniõgijate avastamisel. Nimelt ehitas ta detektorid, millega kasvavale freoonihulgale Maa atmosfääris jaole saadi. Evolutsioonibioloog Margulis aga suutis märkimisväärselt avardada meie arusaama evolutsioonist, näidates just sümbioosi üliolulist rollis selles protsessis.

Ehk kui te ei imesta selle üle, miks teie kehatemperatuur on suusatades ja isegi jääauku hüpates või saunaski olles või lahtise akna alla magades reeglina ikka sama, ei peaks imestama ka selle üle, et Milankovići tsüklitel on tegelikkuses pigem mõõdukalt hea korrelatsioon jääaegade ja kuumenemistega Maal. Inimese mõju kliimale avaldub siin eriti selgelt. Nimelt ei põleta inimkond ju kütuseid lihtsalt niisama. Ilulõketena.

Süsinikupõhiste kütuste põletamisel saadav energia suunab homo sapiens Maa ümberkorraldamisse. Rajatakse põlde, raiutakse metsi, muudetakse terveid ökosüsteeme tavatult teistsuguseks. Sellega häiritakse ka Maa homöostaasi. Inimkonna kütuste kasutamise võimsus on umbes 15 TW. Maa tuumas olevate protsesside koguvõimsus ca 50 TW. Sellest piisab, et kurrutada mägesid, väristada maad, tekitada tsunaamisid, lasta pursata vulkaanidel ja geisritel.

Inimese energeetiline võimekus on nähtavalt samas suurusjärgus. Ei mingit inimkübet, kellele Maa muutmine üle jõu käiks. Võimekas tegelane ju. Käimasoleva geolooglise ajastu – antropotseeni või psühhosoikumi – liikumapanevaks jõuks on just inimese aju.

Lisaks mõõdetud muldade lagunemisele on nüüdseks märke ka igikeltsade ulatuslikust sulamisest. Leena jõgi Siberis on igikeltsatoiteline. Praegu on Jakutski kesklinnas suured jõelaevad kuivanud jõesängis. Jõevee tase on langenud mitmeid meetreid, sest igikelts on sulanud jõepõhja tasemele või sügavamalegi. Leena on maailma suuremaid jõgesid.¹⁰

Kuidas ja mida muutma asuda?

Räägime kõigepealt tehnoloogiliste muutuste sisust, mida on vaja.

Vajame, et süsinikupõhine energeetika oleks asendatud süsinikuvabaga. Olgu siin nende rahustamiseks öeldud, kes oma metsast oma ahju või kamina jaoks küttepuid teevad, et nende eluolus muutust ei tule. Jutt on tööstuslikus mahus tegevusest.

Samal ajal tuleb siiski silmas pidada, et metsad ja ökosüsteemid suurenergeetika jaoks kütuste saamise kohana ei pruugi osutuda jätkusuutlikeks. Need ei ole seda juba ilmselt praegugi.

Ökosüsteemide nüüdne seisund on nähtavalt selline, et mõistel "taastuvkütused" pole enam lihtsalt sisu. Peame silmas just seda asjaolu, et nii maiste kui meriste elusate koosluste võime fotosünteesida väheneb ja mullad on mõõdetult hävinemas.

Lahenduseks on arusaadavalt puhas energia – päike, tuul ja ehk mingil hetkel ka riskivaba tuumaenergia või hoopis tuumasünteesi energia. Viimane on praegu pigem hüpoteetilise iseloomuga. 10-20 aastat on see aeg, mis võiks kuluda uue ja ohutuma tuumatehnoloogia loomiseks. Me kahjuks ei saa nii kaua oodata ega peaks seda ka tegema.

Tuulest ja päikesest saadav elekter tuleks tavapäraselt justkui tarbida samal hetkel, kui see tekib. Salvestada saaksime seda akudesse või teise võimalusena millessegi vesinikupõhisesse, mille kasutamine ökosüsteemide toimimisega nii otseselt ei haaku. See oleks siis vesinik, ammoniaak või veel mõni vesinikuühend.

Sisepõlemismootoritega tuleb hüvasti jätta ja õnneks saavad sellest aru ka maailma autotootjad. Eesti kohta on olemas plaan, mille kohaselt on meil 100 000 vesinikusõidukit ja 500 000 akusõidukit aastal 2050. Täielik suunamuutus. Tallinnas on 2030. aastaks prognoositud elektri- ja vesinikusõidukite koguarv 50 000.

Just vesiniku- ja akutoitel elektrisõidukid on need, mille osakaalu kasv annab meile peamise CO2 vähenemise. Muutuv kliima esitab aga eluks ka Eesti oludes, rääkimata muudest piirkondadest Maal, suuri väljakutseid. Suvine jahutamine ja muu eluoluga kaasnev hüppeline energiakulutuste kasv, on need, mis meid ees ootaks niikuinii. Selle saabumisel on oluline seda energiavajadust katta just puhta energia voogudest.

Elu meie laiuskraadil muutub süsinikufarmeri omast vesinikufarmeri omaks. Kütused tuleb toota juba lähitulevikus näiteks vee elektrolüüsil kohapealsest energiavoost ja salvestatakse talve üleelamiseks siis rõhu alla või keemiliselt mingitesse ühenditesse.

Olgu öeldud, et sel tegevusel on globaliseerumise mõju vähendamisel oma pisike rollgi. Suurimate kasumitega tegevuste hulka kuuluvad jätkuvalt spekuleerimine, kaubandus ja logistika. Nii on see ka tulevikus. Mõelge, millist kohalikku majandusedu võiks anda kütus, mille spekulatsioonide tee ei alga mitte Pärsia lahe äärest või Siberi soodest vaid siitsamast. Elektrolüüseri väljundist, mille vool tuleb kohapealsest päikese- või tuulejõujaamast.

Et ettevõtliku mõttega inimesi ergutada, siis olgu öeldud, et praegu, kui vesinikuenergeetikal on veel üsna mikroskoopiline roll maailmamajanduses, on elektrolüüsil toodetud vesiniku omahinnaks ca 4 eurot 1 kg eest ja müüakse seda Saksamaa poolesajas vesinikutanklas hinnaga 9 eurot kg. Mida saab teha 1 kg vesinikuga? Kütuselemendiga elektrit tootvasse autosse tangitult maha sõita 100-130 kilomeetrit näiteks.

10 aastat tagasi tehtud ennustuse kohaselt pidanuks täna 1 W võimsusega päikesepaneeli hind olema ca 1,5 eurot. Seda peeti optimistlikuks ennustuseks. Reaalsus on see, et 1 W päikesejõujaama ehitamine maksab 60-80 eurosenti – raha on läinud 10 aastaga ka inflatsiooni tõttu odavamaks.

Sama muutus ootab ees ka vesinikutehnoloogiaid, nagu mistahes muid tehnoloogiaid, mis masskasutusse lähevad. Paljud neist materjalidest, mida on vaja, et ehitada akusid või kütuseelemente, on Maal haruldased ja ikka koondunud piirkondadesse, mis on poliitiliselt problemaatilised. See on samamoodi nagu nafta ja gaasi puhul.

Ehk on käivitatavad muutused ka võimaluseks neid probleeme lahendada? Ehk on tegemist väljakutsega leida olemasolevatele tehnoloogiatele samaväärsed või paremad asendused? Et kohale jõuda, tuleb astuma hakata. Sama kehtib ka juhul, kui me peame eemalduma kliimamõjukast majandusest.

Selles valguses paistab Eestitki tabanud kütuste biolisandite kasutussevõtt üsna arutu ummikteena. Ehk 30 aastat tagasi, kui inimkond oli väiksemgi, oleks andnud fotosünteesist saadud aine kasutamine põletamiseks mingitki efekti. Nüüd kindlasti enam mitte.

Ökosüsteemid on piiriliselt koormatud. Muldade häving ulatuslikult kinnitust leidnud. Enim kasutet diiselkütuse lisaaine üks komponentidest– palmiõli – pärineb istandustest, mis on joonlauaga rajatud vihmametsade asemele. Orangutanid on sealse elu nähtavaim osa, kes kaovad.

Õlipalm on tinglikult vägagi tõhus energiaallikas – hektarilt saab 4-5 tonni palmiõli. 44-55 MWh siis ühelt hektarilt. Raps õlikultuurina annab saagiks vaid 750-1000 kg iga hektari kohta. Olgu öeldud, et kütuse biolisandi puhul ei esita keegi küsimusi selle kohta, millise kütuse ja kui suure ökoloogilise jalajäljega väetiste ning kemikaalidega on see põld haritud ja saak koristatud.

Uus amet - vesinikufarmer

Lisame võrdluseks arvutuse, millest järeldub, et vesinikufarmeriks olek teeb isegi meie laiuskraadil silmad ette süsinikufarmerile, kes kütuselisandeid palmipõllul toodab.

Hektarile põllupinnale mahub 1,9 MW võimsusega päikesejõujaam. See ei pea olema maadligi. Selle all saab elurikkus edasi kesta. Varjuliselt, nagu metsa all. Selle jõujaama puhta elektri voost saab aastas toota vett elektrolüüsides peaaegu 19 tonni surve all olevat vesinikku. Survestatuna võib see ka talve ootama jääda, kui päikest vähem ja energiat rohkem vaja.

Vesiniku energiasisaldus on aga pea neli korda suurem kui taimeõlil. Kokkuvõttes oleks Eesti päikesepõllu ühelt hektarilt korjatava vesiniku energiasisaldus 12 korda suurem, kui parimast Borneo palmiistandusest saadav. Mida see 19 tonni vesinikku tähendab? Enam kui tuhandele autole aastase kütuse või pealt sajale kodule kogu aastase energia. Vaid hektarilt!

Hektarisuuruselt palmipõllult saadava õliga ja vaid sellega sõites, saab toime tulla vaid 6 autot!

Kliimamuutustega kaasneb ka ilmastiku etteennustamatus. See lööb jalad alt tavapärasel põllupidamisel. Põld ei saa enam olla pikaajaliseks usaldusväärseks toiduallikaks, põhjuseks ennustamatult saabuvad põuad või vihmad ning aastaegade nihkedki. Põld ei anna enam tagatult saaki.

Nii ootab meid ees Hollandi-laadne elu: toitu hakkab tulema aastaringsetest led-valgustatud kasvuhoonetest, kus sees saab hoida sobilikku kasvukliimat ja valgust ning lasta robotitel taimi kasida.

Robotite kasutamine vähendab muide ka kemikaalide vajadust, sest pilditöötluslahendused on sedavõrd heal tasemel, et soovimatu putukas või esimese haigustunnusega taimeleht või juur on mehaaniliselt eemaldatav. Miljardeid ja miljardeid selliseid vaatlusi saab teha just andmetöötluse pildianalüüsi abil. Võime öelda, et astuksime sel moel digitaalagrotehnika järgmise sammu.

Kasvatatava toidu mõttes tuleb ilmselt hüvasti jätta ka nende tohutute tapale minevate loomakrjadega. Enamik Maa põllumaadest on kasutuses loomadele toidu kasvatamiseks. Tulevikuvõimalusi silmas pidades on see üsna arutu olukord. Nii eetiliselt, aga veel enne seda energeetiliselt.

Kui kogu maismaast on põldude all 40 protsenti, siis 30 protsenti maismaast ehk kolmveerand põldudest on taimekasvatuseks, millega toidetakse söögiks tapetavaid ja lüpstavaid loomi. Sel inimtegevusel on ulatuslik mõju nii kliimale kui ka liigirikkusele, nii veele kui ka muldade seisundile.

Kui nüüd lähiajal ökosüsteem mingit erilist fotosünteesimise tahet üles ei näita, pole muud teha, kui päikesest ja tuulest muundatud energia abil tuleb käima tõmmata ka metsastamise ja mulla taastamise kavad. Mõistagi ei ole võimalik siis enam taastuva toormena pidada palmiisistandusi ega tegeleda vihmametsade põldudeks raiumisega.

Selline tehnoloogiavalik on võimalik langetada vaid kogu vana n-ö päevapealt keelustades.

Lähedaselt sellega, kuidas hirm ultravioletthävingu ees pani keelustama freoonide masskasutust. Ja sellest oli abi.

Kõik tegevused, mille sisuks on inimeste pisitasa ümber õpetamine ja erinevate majanduslikult pehmete võtete loomine – nagu kasvuhoonegaaside kvoodid ja tasud ja muu selline – pikendab vaid fossiilsüsiniku-majanduse ajastut.

Arutelu selle üle, et küll maailm muutuma hakkab, kui vaid kvoot kasvab 200-300 euroni ühe tonni kasvuhoonegaaside eest, on sügavamal vaatamisel pigem kui lootus, et järgmise hasartmängupanusega võidetakse möödunud aastate kaotused kohe-kohe tagasi.

Et parun Münchausen end ise parukapatsist sikutades lausa koos hobusega soost kuivale aitas, on siiski muinasjutt. Sama puudutab ka lootust, et kvoodikaubandus või siis karmid keskkonnamaksud maailma päästavad. Maksumeetmed muudavad olukorda asümptootiliselt, kuid eesmärk jääb saavutamata – tehnoloogiliseks revolutsiooniks on vaja märkimisväärset jõumomenti.

Järsk keeld ja ainult!

Keeld, see kostub kui diktatuur, see kostub üsna ebaliberaalne, majanduse põhimõtetega vastuolus olev!? Esmapilgul ehk. Oluline on, kuidas see keeld ellu viiakse.

Marshalli plaan Euroopa ülesehitamiseks tähendas 12 miljardi omaaegse dollari (100 miljardit tänases vääringus) panustamist Euroopa ülesehitamisse, millega käis kaasas ka Saksamaa ja muude teljeriikide majanduse ümberkorraldamine ja seda oluliselt just keeldude abil.

Messerschmitt ei tohtinud sõjajärgselt lennukeid toota ja selle asemel leidsid ettevõtte omanikud esialgu oma tagasihoidliku tegevusniši miniautode tootmisest kümnekonna aasta vältel. Ei mingit erilist hiilgust, aga ka mitte täielikku põhjaminekut.

Firma omanikule Willy Messerschmittile tähendas denatsifitseerimisprogramm kahte vangla-aastat ning keeldu kuni 1955. aastani lennundustehnikaga tegeleda. Nii läkski. Lisaks kolmerattalistele mikroautodele panustas ta tehastoodetud majadesse ning ehitas õmblusmasinaidki. Pärast 1955. aastat oli ta lennunduses tagasi. Muuhulgas hakkas ta Euroopa jaoks tootma Lockheedi Starfighter hävitajaid.

Miks me sellest räägime?

Ennekõike selle tõttu, et näidata, et keelupõhised muutused majanduses on võimalikud ja ka tulemuslikud. Need 12 miljardit omaaegset dollarit (praeguses vääringus 100 miljardit) olid ju pigem nii-öelda juurde trükitud raha. Selleks, et muutusi esile kutsuda.

Praegu on olukord üsna samasugune. Päevapealt muutuste tegemine on vaieldamatult võimalik ja ka vajalik. Keeld kasutada süsinikupõhist toorainet energia muundamiseks ning keeld müüa edasi seda võimaldavaid tehnoloogiaid kohustusega need esialgu konserveerida ning hiljem utiliseerida, on ju väga mõistlikud.

Kuidas aga leevendada muutusega kaasnevat ettevõtte ja selle aktsionäride ja juhtide trotsi ja valu? See, muide, pole üldse vähetähtis. Kasum ja mõjuvõim on olulisimad põhjused, mille nimel valetatakse, blufitakse, ostetakse ära poliitikuid ja arvamusliidreid ning näiliselt sõltumatuid asutusi ja isikuid nagu see toimus Exxoni 1982. aastal alanud valekampaaniagi puhulgi.

Leevendus on mõistagi raha – psühholoogiliselt mõjuvõimsaim substants inimeste jaoks, et muutusi esile kutsuda. Omalaadne narkootikum ja psühhedeelikum. Kindlasti mitte globaalsete muutuste korraldamiseks vahetusväärtus või majandusliku tegevuse mahu mõõt.

Kuidas raha käitumist muudaks?

Suuremate nafta- ja energiafirmade varade koguväärtus umbes kolm triljonit dollarit. Paneme väiksemaid juurde... nagu näiteks Eesti Energiagi... ja ehk saame kokku 4-5 triljonit.

Nüüd on kokkuleppe taseme küsimus, kas see on globaalne või lokaalne, aga igatahes saab näiteks Euroopa Liit, keelates süsinikupõhise energeetika täielikult, öelda, et nende ettevõtete varad korvatakse.

Kas selleks peaksid keskpangad emiteerima kuni 5 triljonit dollarit? Ilmselt isegi seda mitte, sest maailma rahandussüsteem on omapäraselt kihiline. Keskpankade asi on reeglina tekitada n-ö baasraha. Selleks ongi siis nii mündid kui sedelid. Ülejäänu, raha hulga korrutamine, on juba kommertspankade töö.

Arukaks peetakse baasraha ja muu raha mõõdus substantside suhet 1:10. Ehk 4-5 triljoni suuruse rahahoova tekitamine võiks keskpankadele maksma minna vaid 400-500 miljardit ja ei enam.

Maailmamajanduse aastane maht on ca 80 triljonit dollarit ja paberraha ning müntide koguhulk maailmas on mitte üle 8 triljoni dollari.

See vana tehnika kapitalikulu korvamiseks vajalik raha (seda enam, et vaid kümnendik sellest oleks see päris sularaha) kuluks arusaadavalt uue ettevõtluse loomiseks, uute tehnoloogiate loomiseks ja kasutussevõtuks.

Majanduslike probleemide korral on rahaloome see, millega reguleeritakse ummikusse jooksnud majandusprotsesse. Selles ju nn fiat-raha olemus ongi. Sel puudub kate ning seda on käibes nii palju kui parasjagu vajalikuks peetakse. Oluline seejuures on see, et see "vajalikuks pidamine" pärineks erinevate tegelaste otsustest ja aruteludesse kätketud tasakaalupunktidest.

Jah, see ainus raskelt talutav osa saab olema see, et sellise muutuse kontekstis Exxon ja British Petroleum ja Esso ja Eesti Energiagi ning isegi Rosneft, kui see juhtub olema ka selle plaani osa, ei saa ühelgi moel "karistada" oma süsinikurassistliku käitumise eest.

Dekarboniseerimiskava saab olema kindlasti leebem, kui denatsifitseerimine – ei mingit Nürnbergi ega vangistusi. Ei Sandor Liivet ega Hando Sutterit või Gerhard Scröderitki (endist Rosnefti direktorit) ei taba ilmselt Willy Messerschmitti saatus.

Neile arvukatele kliimakonverentsidele ja muudele aruteludele, kus arukalt esitatud riskid ja vajadus muutusteks taandub lõpuks pehmeteks poliitilisteks deklaratsioonideks, peab andma täpsema sisu. Enamgi – nende konverentside osalisteks peavad aktiivselt muutuma pangad. Ennekõike keskpangad.

Näiteks on Põhjamaade peaministrid juba kohtunud ja deklareerinud küllaltki selgelt kliimasse puutuvaid prioriteete. Võimalik ulatuslik tehnoloogiate ning ettevõtluse ümberkorraldus võiks olla nii ahvatlev, et selle raames juurutada muidki ühiskonda edasi viivaid lahendusi. Negatiivset tulumaksu, näiteks?

On ju selline vajaduspõhine rahaloome paljuski Milton Friedmani rahafilosoofia osa. Kuidagi on läinud aga nii, et osa Friedmani kontseptsioonidest ja arusaamadest on unarusse jäetud.

Ehk tähendaks keskpankasid kaasavate kliimakonverentside pidamine ka seda, et ühiskonnad laiemaltki võiksid õiglasemaks muutuda. Kasvõi selle negatiivse tulumaksu abil. Või see on teatud maani sama, mis mõnedki baas-sissetuleku (kodanikupalga) ideed. Ei maksa alahinnata asjaolu, et valmidus ja soov uuel tasemel kliima- ja tehnoloogiakonverentse pidada, võib viia suuremategi uuendusteni kui vaid tehnoloogiliselt majandust puudutavad. See on proovimist väärt!

Kas muutused saaksid tõesti sündida päevapealt?

Vaevalt. Selleks kulub vähemalt kümme aastat ja see on optimistlik hinnang. Olemasoleva süsinikukasutuse keeld rakendub ikka sel määral, kuivõrd saab uusi tehnoloogiaid kasutusse võtta. Sedavõrd, kui lisandub puhta energia voogusid, tuleb neid kasutusse võtta ja kasutusest välja viia süsinikupõhist energeetikat.

Ilmselt on otstarbekas üle vaadata ka muu süsinikupõhine materjalikasutus. Pole midagi mõistlikku nafta ja gaasi muundamises plastikuks, mille reaalne eluiga materjalina on üsna lühike, kuid mille jäägid looduses kestavad ülikaua.

Kyoto leppest (1997) on möödumas kolmas aastakümme. Muutused maailma energiavoogude iseloomus on üsn tagasihoidlikud. Tegelikult ei oska me ju öelda sedagi, kas aastate vältel ilmsiks tulnud fossiilenergeetiliste ettevõtete korraldatud bluff mõjutab inimeste edasisi otsuseid rohkem, kui senine kahtlus, et selline bluff eksisteerida võib.

Võimalikke arenguteid ja ka küsimusi on väga-väga palju.

Kas alumiiniumist võiks saada uutes puhta energiaga toimivas maailmas plastikute aseaine? Seda materjali on kulukas mineraalidest kätte saada, kuid suhteliselt madal sulamistemperatuur on taaskasutuse jaoks igati huvipakkuv.

Aga puit? Kui suurel määral kasutada seda mitmesuguste materjalide valmistamiseks? Kui suurel määral on mõtet puidus olevat süsinikku salvestada kestvatesse ehitusmaterjalidesse – komposiidid muude materjalidega jne?

Olles ju püüdnud ka selliseid pisitasa uuele ülemineku plaane ühel ja teisel moel ette kujutada, oleme ikka omakeskis imestanud selle üle, kuidas küll arukad asjad erinevatesse veidrustesse sumbuvad.

Millegi tõttu ses uues kontekstis, milles inimkond on, pole uue teadmise rakendamine õnnestunud. Meie meelevald, mõtlemisvõime ja pea kõike kirjeldav keel pole inimkonna jaoks tänaseni andnud ohutu ökoloogilise käitumise reeglistikku.

Jah me arvame teadvat, kuidas asjad on, kuid käitumine toimib siiski ülilihtsate reeglite alusel. Ikoonilise keele reeglite järgi, ütleksid semiootikud. Inimese enda välja mõeldud ikooniline substants – raha – tõmbab enda poole enamuse majandusest ning selle gravitatsioon sikutab kaasa ka poliitika.

Meie märgisüsteem, inimkonna biosemiootiline muster, ei istu just väga heal moel kokku selle maailmaga, elusloodusega, millel on hoopis pikem evolutsiooniline ajalugu.

Kuna aeg on otsa saamas, pole hetkel ka paslik loota selle peale, et üleöö inimkonda evolutsiooniline kirgastumine ja tarkus tabavad. Seetõttu on raha hetkel ainumõeldav hoob, mille kaudu inimkond endale suunamuutuse esile saab kutsuda.

Kas me teame ikka täpselt ette, mis sellise rahandus ning majanduskliima muutusega kaasneb? Loomulikult ei tea. See on visioon.

Teatud mõttes on see Rockefellerlik mudel (kõik ühes – samadesse kätesse koondunud rahandus, tööstus, toorained ja kaubandus) majanduse ümberkorraldamiseks, kus luuakse rahatekke kaudu sisuliselt piiramatud võimalused edasiseks arenguks.

See aga nõuab, et sellise juurde tekitatud raha (sisuliselt piiramatu võimu) kasutus kulgeks kokku lepitud radu ja tingimusi pidi. Võib ju ühtpidi öelda, et sel moel põlistataks justkui nende õigused, kes on juba kapitali akumuleerinud. Teisalt saab seda vaadata ka nii, et kõigil on vastavalt nende kapitalihulgale ka võimalus luua uus ja inimest säästev tehnoloogiliselt arenenum lahendus.

Kas kogu see asendatud kapital energeetika valdkonnas läheb siis päikese-, tuule- ja vesiniku- ning hüdroenergia akumuleerimisplaanide peale? Loodetavalt mitte.

Eeldatavalt näeme erakapitali panuseid ka termotuumasünteesi ning ohutute tuumareaktorite valdkondadesse. Võimalik, et veel midagi.

Suurimaks väljakutseks neil uut tüüpi kliimakonverentsidel saab aga arusaama kujundamise selle kohta, milleks muundatud puhta energia voogu kindlasti kasutada ei tohiks. Kõiksvõimsus toob endaga paratamatult kaasa ka uue tabude süsteemi ja vaid süsinikuvaba energeetika ei taga, et inimkond on iseendale ohutu.

Ilmselt näeme lähema sajandi jooksul, kuidas inimkonna muundatava energiavoo võimsus kasvab kordades ,kui mitte terve suurusjärgu. Samal ajal ei võimalda ka selline energiavoog meil endile Maal sobilikku tehismaailma luua – ilma eluta.

Dekarboniseerimiskava, mille sisuks on seniste kliimat häirivate tegevuste keelustamine ning tulevikuvalikute selge paikapanek, on ainumõeldav. Ainumõeldav muidugi siis, kui ahnust ja varalist kaotust kompenseeritaks piisava hulga rahaga.

On vana tõde – kõik, mis on raha eest saadud, on odavalt saadud.

Marek Stranberg ja Katrin Idla tutvustavad artiklis kirjeldatud kava ka 24. oktoobril Põhjamaade Ministrite Nõukogu energiakonverentsil.