Siseminister on Eesti riigi üks informeeritumaid inimesi. Paljud nõupidamised, kus ta osaleb, toimuvad turvaalal ja mobiiltelefonid jäetakse ukse taha, sest need on sedavõrd salajased jutud. Siseminister teab asju ja loomulikult me eeldame, et oma ülesastumistes ta ei lahmi ega viska sõnadega tühjalt. Siseminister ei ole ju opositsioonipoliitik, kes lubab valimiskampaania ajal vihjeid ja süüdistusi poliitilisest õigusemõistmisest või muust sellisest, kandmata oma lausete eest vastutust.

Siseminister Mart Helme sõnad poliitiliselt motiveeritud kriminaalasja algatamisest panevad kahtluse alla õiglase kohtu-eelse uurimise. Kahtlustus on ränk. Eesti vajab nüüd kiiresti selgust, kes ja kuidas saab poliitiliselt mõjutada prokuratuuri tegevust. Me vajame kiiresti vastust, kas ja miks prokuratuur nõustub sellise mõjutamisega. Ja kui vastus on käes, siis tsiteerides EKRE aseesimeest, rahandusminister Martin Helmet, kui ta oli veel opositsioonipoliitik: pead peavad veerema.

See on väga tõsine lugu. Loodan, et riigikogu moodustab võimalikult kiiresti erikomisjoni, kuhu kuuluvad kõigi parlamendierakondade esindajad, sest on keeruline arvata, et mõni erakond tahab end õigusriiki kaitsvast teemast kõrvale jätta. Tõest on  kindlasti huvitatud võrdselt nii koalitsioon kui ka opositsioon. Just sellele erikomisjonile saab siseminister Helme anda kõik enda väidet kinnitavad tõendid.

Loodan ka, et peaminister Jüri Ratas, kes homme jõuab tagasi USA-st, palub siseministril esitada kõik talle teada olevad andmed, mis näitavad, kuidas Eestis algatatakse poliitiliselt motiveeritud kriminaalasi. Valitsusjuht peab teadma, mis tema riigis toimub ja vastavalt teadmisele reageerima.

Veelkord: Eestis kui demokraatlikus riigis ei saa olla kohta poliitiliselt motiveeritud kriminaalmenetlustele, millest siseminister Mart Helme meile teada andis.

Samamoodi tuleb selgust saada loos, kus maaeluminister Järvik ja tema nõunikud on tõstnud kantsleri Illar Lemetti vastu valetamissüüdistuse. Endine ajakirjanik Toomas Mattson pakkus Facebookis mõtte, et riigisekretäri juhtimisel tuleks moodustada sõltumatu komisjon, kes vaataks läbi kõik materjalid ja ütleks siis, kas kantsler Lemetti valetas või mitte, sest kahtlemata ei saa valetav kantsler ametis olla. See on riigiameti usaldusväärsuse, puhtuse ja maine küsimus.

Süüdistused on kõlanud. Nüüd ootame ka kinnitusi, et süüdistustel on alust.

Aga kui ei ole ja meile on valetatud või meid on eksitatud?

Paar päeva tagasi intervjueerisin uut väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministrit Kaimar Karu, kelle EKRE tõi valitsusse. Kuna hariduselt on ta keelefilosoof, küsisin alustuseks, kas sõna on Eestis vaba. Jah, inimesed võivad öelda peaaegu kõike, mida nad tahaksid ja mis ei ole ametlikult vihakõne, vastas ta. Ent jätkas, et loomulikult ei tähenda sõna vabadus õigust öelda peaaegu mida iganes, ilma, et selle eest midagi järgneks. Aga siin pole Eesti erand, sõnade eest tuleb vastutust kanda ka mujal, teab minister Karu.

Sõnadel on tähendus. Ministrite sõnadel on topelttugev tähendus.