Peatoimetajate kiire vahetus paneb alati tähelepanu teritama, nii ka nüüd. Seda enam, et mitte väga ammu püstitas Hardo Pajula ühe päevaga samal kohal lühiduse absoluutse rekordi.

Ajakirjanike olukorrast ja tasemest

Esmalt üldiselt meie ajakirjanike olukorrast ja tasemest. Kahtlemata on ajakirjanikepere kirju, muuhulgas tõmbab see elukutse alati ligi ka n-ö vaimset rannavara ja ujuvrisu.

Aga nii nagu eesti õpilased ja inimesed üldse on suhteliselt laia silmaringiga ja intelligentsed, nii on küllap seda ka meie ajakirjanikud. Ajakirjandus on enamasti oma ühiskonna ja rahva nägu.

Helme mainib ajakirjanike kehva tasustamist. Muidugi, väike maa ja vaesed olud. Ajakirjanike enamik on selles mõttes vaimuproletariaat ("leheneeger" tähendaski vaevase tänamatu kirjatöö tegijat). Ja 1990. aastatel olid palgad kõrgemad.

Aga kõik on suhteline. Sest kellega tasuks ajakirjanikul end võrrelda? Eks ikka teiste loovharitlasega, kelle kõrval tema elab veel hästi.

Vahemärkusena: kultuuriministeerium peaks kultuuriametnike palkade tõstmise kõrval, mis kindlasti ka vajalik, pöörama tähelepanu kultuuri praktiliste loojate toimetulekule. Ma tean, et mu jutu peale tõuseb kommentaatorite kisakoor a la "kunstnik, kelle teoseid ei osteta, vahetagu eriala".

Võiksin sellega isegi nõustuda, tingimusel, et me ei räägi rohkem Eesti rahvusriigist ja paneme poe kohe kinni. Sest ilma oma laiapõhjalise kunsti ja kirjanduseluta on meie lahustumine mõne põlvkonna küsimus. Väikeses rahvusriigis on süvakultuuri isemajandamine sama absurdne kui Võhma lennukitööstuse püsimine rahvusvahelises konkurentsis ilma riigipoolse abita.

Mis puutub ajakirjaniku mainesse, siis pole see liiga madal. Kindlasti tahab rohkem noori saada ajakirjanikuks kui näiteks luuletajaks. Mõnel pool tajutakse ajakirjanike tänini kui võimumaiaid, eneseimetlejaid ja karjeriste.

Tõsi, hüppelaud on see ala ka nüüd. Postimees peatoimetajatestki on Urmas Klaas Tartu bürgermeister, Marko Mihkelson meie välispoliitika alustala. Merit Kopli eesti kultuuriatašee Saksamaal, poliitikaajakirjanik Urmas Paet eurosaadik jne. Üldse, kui paljud meie ajakirjanikud on istunud Toompeal ja mujal volikogudes! Muidugi ei jätku seal ruumi kõikidele, ent proportsionaalselt on neid seal kõvasti.

Vasakliberaalne baaskonsensus

Peeter Helme mainib toimetus(t)e vasakliberaalset baaskonsensust. Seda tuleks eritleda. (Kõik säärased mõisted on muidugi mugavusterminid, aga ilma sääraste "lühenditeta" oleks raske üldse millestki rääkida). Paistab, et seoses ajakirjanikega on siin koos igavene ja ajalik.

Ajakirjanik kuulub külgepidi loovharitlaste hulka. Viimaste ridades on alati olnud mõnevõrra rohkem n-ö vasak- kui parempoolseid. Siinkohal tähendab see opositsioonis olemist igasuguse võimuga ja empaatiat väiksemate, vaesemate ning nõrgemate vastu.

Ajastuülest ajakirjanikutüüpi iseloomustab aktiivne hoiak ja sekkumisvajadus. Ma ei kujuta hästi ette introspektiivsete melanhoolikute invasiooni ajakirjandusse. Ning järjekindel konservatiivne reporter oleks too, kes tuleb õhtul toimetusse ja ohkab õnnelikult: "Täna oli mul hea päev, mitte midagi ei juhtunudi!" (Muide, konservatiivi aktiivsus on sageli lihtsalt reaktsioon liberaali üliaktiivsusele, mis riivab konservatiivile nii armast tasakaalumeelt)

Ajakirjanik ei taha mitte üksnes "head lugu", vaid ka paljastada, nurjatust päevavalgele tirida. Tema kutselõks on see, et kui pärisnurjatust ei leia, siis ta "tekitab" selle jne

Aga kõik eelöeldu kokku ei tarvitse tingimata olla sama, mis tõeline vasakliberaalne ilmavaade. Ajakirjanikud on ilmavaateliselt enamasti küllalt nö kohanemisvõimelised.

Ajakirjaniku püsiv terjerihoiak võib olla väärtus - näiteks siis, kui meil peaks tõepoolest tekkima tsensuurioht.

Siinkohal ei suuda ma hoiduda patusest kujutlusest, kuidas käituksid meie teada-tuntud ajakirjanikud, kui Eesti peaks mingil kombel libisema võõrvõimu mõjusfääri (mittesõjaliselt, muidugi mõista). Kes neist säilitaks oma kriitikameele ja sõltumatuse, kes vaikiks, kellest saab kollaboratsionist?

Neid meelisklusi kehutab praegune pentsik olukord, mis valitseb Eestis ajakirjanike ja võimu suhetes. Nimelt on teiste kõrval võimul ka sisuliselt opositsioonierakond. Seevastu opositsioonis mängib esimest viiulit kauaaegne võimuerakond, mis ei ole sellest rollist lahti saanud ega kavatsegi seda.

See, et see erakond valitsuse iga sammu kallal norib, on poliitilise käitumisena vähemasti loogiline. Küll aga on hämmastav, et selles kähmluses osaleb objektiivselt võttes tema poolel ja vabatahtlikult ka suur osa Eesti ajakirjandusest. Kasulikud idioodid, ütleks küünik.

Koolituse mõju

Koolituse – täpsemini Tartu žurnalistika – mõju meie ajakirjandusele ei saa eitada, kuigi ma ei oleks nii resoluutne kui Helme. Vähemasti tuleks igat asja võtta omas ajas.

Kui mina ajakirjandust õppisin, oli sotsiaaldemokraatlik ilmavaade (muidugi ei tohtinud seda nõnda nimetada) viimane piir, kuhu avalik opositsioon sai minna. Selles valguses oli Lauristini-Vihalemma pedagoogitöö ja vaimse hoiaku ergastav-hariv mõju tudengitele väljaspool kahtlust.

Praegu mõjutab ajakirjanikke rohkem elu ise, mitte kool. Igatahes on pilt kirju. Näiteks Krister Paris on õppinud Tartus ajakirjandust, aga Ahto Lobjakas ei ole ning Vilja Kiisler on eesti ja soome-ugri filoloog. Teiselt poolt on näiteks Priit Pullerits "žurnalist", aga Toomas Kümmel bioloog-geograaf ja Maarja Vaino hoopis Tallinna ülikoolist.

Helme märkus on aga kõnekas ühes teises kontekstis. Tartu ülikooli humanitaaria on laiem kui Tallinna ülikoolis ja seal on esindatud mitmesugused suundumused. Aga kindlasti on ka Tartus vasakliberaalne mõttelaad ja sellest toituvad uurimissuunad ja lähenemisviisid täiesti olemas. Nii et kaks õppeasutust ei ole selles suhtes siiski nagu öö ja päev.

Mõtlemisvõimelise lugeja jaoks jaguneb päevaleht enamvähem kaheks: arvamusküljed ja ülejäänu. Esimesed on Postimehes suhteliselt tasakaalus, mida tuleks võtta õndsa Neeme Korvi pärandusena. Mis puutub uudiste valikut ja lähenemisnurka, siis siin on teatav tendents olemas, kuigi mitte nii selge kui näiteks Eesti Päevalehes.

Selle tendentsi olemasolu mainib ka Helme ise ja see tekitab kõrvalseisjas iseenesest küsimuse, kas ta seda enne peatoimetaja toolile istumist ei tajunud? Töötas ta ju varem samas toimetuses (kuigi ainult paar kuud). Lootis ta seda tendentsi muuta, üritada kompromissi, kaadrivahetust vms?

Peatoimetajate väljavilistamine ei mõju lehe mainele hästi

Kirjutasin kevadel, et peatoimetaja ning ajakirjanike suhetes ei tohiks tulla altpoolt diktaati. Viitasin Sulev Valneri võrdlusele peatoimetaja ja pealavastaja vahel. Teatrijuht ei sekku üksikute lavastajate, saati veel näitlejate töösse, küll aga suunab teatri repertuaaripoliitikat ja palkab (külalis)lavastajad – vastavalt sellele, kuidas nad kehastavad tema üldisemat ettekujutust teatrist.

Teiselt poolt on ootuspärane, et näiteks psühholoogilise realismi ja läbielamisteatri veendunud pooldaja ei kandideerigi eksperimentaaltrupi juhiks.

Streigi- ja väljamarsiähvarduste romantikat pole põhjust salata, aga peatoimetajate pidev väljavilistamine ei mõju lehe mainele hästi. Seda peaks järjekordse ülemuse määramisel arvestama ja laskma tal vähemasti paar aastat töötada. Muidu kaob tõsidus.

Aga viimast on vaja, sest ühiskond vajab kohta, platvormi, millest on teada, et seal võetakse sõna vastutustundlikult ja täiskasvanulikult. Mitte edevusest, ekshibitsionismist ega muude komplekside ajel, vaid tõsiselt, st kodanikena. Ja mille puhul oleks autoril lootust, et teda loeb teatav osa antud sootsiumi mõtlevatest inimestest, mis praegusel info pihustumise ajajärgul eriti oluline.

Ilma sellise platvormita, kus keskendutakse "ühisele asjale" nõnda, et kõik osapooled selle asja olemasolu enam-vähem ühtemoodi tajuvad (kuigi seda tingimata ühtemoodi ei väärtusta), pole spetsiifiliselt inimeselik (mis ei ole tingimata sama mis inimlik) maailm võimalik.

Meie elu muutuks möödarääkimiste ja sebimiste ahelaks, muutuks üksnes oma mitmesuguste vajaduste rahuldamiseks ja nende vajaduste juurde tekitamise konveieriks.

Eesti (trüki)ajakirjanduses on säärasele foorumile (et mitte öelda institutsioonile) pikka aega olnud kõige lähemal just Postimees. Oleks kurb, kui see kaoks.

Kommentaar põhineb Mihkel Muti Facebooki-postitusel ja on avaldatud autori loal.