Paari nädala eest ilmus artikkel, milles Postimees Grupi omaniku Margus Linnamäe jagas oma mõtteid Postimehe rolli kohta ühiskonnas.

Ühelt poolt oli tegu sellega, mida Margus Linnamäelt oli ammu oodatud: läbipaistvat seisukohavõttu, kuidas Postimees ja Postimehe ajakirjanikud peaksid end maailmavaateliselt määratlema. Teiselt poolt peegeldus sellest artiklist rida ärimehe arusaamu ajakirjanduse ülesannete kohta.

See innustas mind mõtisklema selle üle, mida ajakirjandus kui institutsioon, kui neljas võim, tegelikult neljas seisus ühiskonnas tähendab.

Tosina aasta eest avaldasid endistest ajakirjanikest meediauurijad Bill Kovach ja Tom Rosenstiel raamatu "Elements of Journalism", mis võtab kokku ideaalse ajakirjanduse põhialused.

Mõistagi on tegu ideaalkujuga, millest päriselu võib mõnes detailis lahkneda, kuid üldjoontes peetakse seda lääne ajakirjandusruumis üheks parimaks kokkuvõtteks ajakirjanduse põhiolemusest ning seda kasutatakse laialdaselt ka toimetuste juhendmaterjalina.

Aga milleks siis on demokraatlikus riigis vaja ajakirjandust? Kümnest põhipunktist toon välja need, mis on praegu päevakajalisemad.

Esimene ja vahest olulisim: ajakirjandus vastutab ühiskonnas tõese informatsiooni eest. See tähendab, et info on kontrollitud ja kodanikud saavad seda usaldada. See tähendab ühtlasi seda, et ajakirjanik teeb oma tööd läbipaistvalt. Lugeja, raadiokuulaja või televaataja peab saama aru, kust ajakirjanik on oma info saanud, et seda pole talle ette kirjutanud või peale sundinud keegi teine oma huvidest lähtuvalt.

Teine ajakirjanduse põhimõte on, et esmalt on ajakirjanik ja ajakirjandusväljaanne olemas avalikkuse ehk selle ühiskonna kodanike jaoks. Ajakirjanik valib teemad lähtudes sellest, mida on avalikkusel vaja teada ning et kajastatav oleks mitmekülgne – kõigile oleks midagi ja kõigist oleks midagi.

Selle punkti juures on oluline just see, et esimesena teenitakse avalikkust. Mitte omanikku, äriettevõtet, reklaamiostjat või poliitikut. Avalikkust.

Järgmine põhimõte: ajakirjanik peab jääma kajastatavast sõltumatuks. See tähendab, et oma majanduslikust, hariduslikust, poliitilisest või muust taustast peab ajakirjanik oma kajastused selgelt lahus hoidma.

See läheb oma olemuselt vastuollu Margus Linnamäe mõttega, et "tekstis on kirge, kui on olemas autoripositsioon, kui on seisukoht, kui on väärtushinnangud, kui on veendumused, mille eest seistakse." Vahest just selles küsimuses võis tekkida nii mõnelgi Postimehe ajakirjanikul tõrksus omaniku ja uue peatoimetaja suhtes – kas ajakirjanikku saab survestada oma isiklikke seisukohti väljendama tööalases elus?

Ühe põhimõttena peab ajakirjandus toimima sõltumatu võimuseirajana. See tähendab, et neljas võim hoiab silma peal esimesel kolmel – seadusandjal, valitsusel ja õigussüsteemil, aga ka ettevõtjatel ja ametnikel. Mõistagi peab ajakirjandus selle jaoks olema kõigist neist sõltumatu, eraldiseisev.

Kui meediaettevõtte omanikul on ärilised ja poliitilised huvid ning ta on väljendanud selgelt seisukohta ajakirjandusväljaande maailmavaate osas, siis kas ajakirjanik saab täiesti sõltumatult võimu seirata? Vahest saab, aga kahtlus jääb.

Ajakirjandus pakub avalikku aruteluplatsi erinevatele häältele, erinevale kriitikale ja on valmis konstruktiivseks aruteluks. Selle põhimõtte osas peab Margus Linnamäe väljendatud seisukoht väga paika. Ta kutsub üles vestlustele Postimehe veergudel, kus võiksid kohtuda erinevad seisukohad ja arvamused.

Ajakirjanduse üks põhimõte on proportsionaalsus. See tähendab, et nii teemade kui ka nende kajastamise mahul peetakse silmas, mis on oluline ja mis mitte. Kui mõni labane meelelahutus- või sensatsiooniteema kogub veebiväljaandes palju klõpse ning meediaväljaanne rõhub teadlikult selle teema paisutamisele, siis on asi proportsioonist väljas.

Väljaanne peab vastutama, et kajastatud saaksid needki teemad, mis tunduvad vahest igavad – näiteks seadusemuudatused, kommunaalprobleemid, riigi strateegilised valikud. Aga neidki on inimesel vaja teada ja neid tuleb kajastada asjatundlikult ning huvitavalt. Seda ka juhul, kui meediaorganisatsioonis on suur osa näiteks sisuturundus- ja meelelahutuslehtedel.

Nagu öeldud innustas Margus Linnamäe maailmavaateliste seisukohtade avaldamine ajakirjanduse põhimõtetele mõtlema. Võib-olla peaksime seda üldse sagedamini tegema – mõtlema, miks meil demokraatlikus ühiskonnas on üht või teist institutsiooni vaja.

Eriti võiks selle peale mõelda lugedes sel nädalal Eesti Ekspressis ilmunud artiklit, milles ajakirjanik Inga Springe kirjeldab, kuidas Lätis kadusid ajalehed. Nende järk-järgulise kadumise taga oli kolm Läti oligarhi. Nad võtsid eesmärgiks osta lehed üle, asendada nende juhid endale sobivate lojaalsete tegelastega ning eemaldada kriitilised ajakirjanikud. Vahest on siin mõtteainet Eestilegi.

Kui ajakirjandus kaob ühiskonnast, kaob see osa ühiskonna toimealusest, mille ülesanne on varustada kodanikku sõltumatu, kvaliteetse ja usaldusväärse infoga.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.