Nils Niitra: Postimees. Diagnoosiga tõde ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Nils Niitra
Nils Niitra Autor/allikas: Powerhouse

Minu mäletamist mööda ei ole Postimehe ajakirjanikud mingid peost suhu elavad kibestunud vasakliberaalid, vaid inimesed, keda on aastaid halvasti juhitud, kirjutab Nils Niitra ajendatuna Peeter Helme arvamusloost "Eesti ajakirjanduse vabadusest".

Sa võid püüda mõjutada Postimehe ilmavaadet läbi sobimatute inimeste minemasaatmise ning uute juurdetoomise, ent siis avastad sa, et nemadki muutuvad osaks hüäänikarjast, kes löövad hambad juhi kõrri. Postimees ei ole maailmavaade, vaid diagnoos.

Ja kui ma lugesin Postimehe nüüd juba endise peatoimetaja Peeter Helme sotsiaalmeediapostitust ning selle kehastust ERR-i portaalis, mõistsin kohe, et maailmavaade võib ju olla, aga kui sa ikka ei oska hulle kantseldada, siis on valitud ilmselgelt vale amet.

Sa lähed sinna enda arvates heade kavatsustega, et edendada eesti rahvust ja kultuuri aegade lõpuni, paned veel päisessegi, et kõik näeks, aga siis avastad end keset tigedat vasakliberaalide jõuku, kes on juba käia noa teritamiseks tööle pannud!

Oh, kui palju mässe olen näinud Postimehes töötatud rohkem kui 20 aasta jooksul ja pigem on nappinud selliseid peatoimetajaid, kes suutsid selle seltskonnaga toime tulla. Lahkusin ise vabatahtlikult kaks aastat tagasi, tajudes, et nüüd hakkab kõik väga kiiresti palju halvemaks minema.

Ja hakkaski, eriti pean silmas sisekliimat. Valdav osa Postimehe toonastest tippajakirjanikest on praeguseks välja vahetatud, enamik neist koondati või lasti lahti. Kui läheksin praegu toimetusse, siis küllap võtaks tükk aega, enne kui leian üles mõne tuttava näo.

Vasakliberaalne baaskonsensus

Oma kirjutises teatab Helme, et just raha- ja ka väikesele ühiskonnale omaselt vaheldusrikka töö puudus välistab aastakümnete pikkuse kogemusega reporterite olemasolu. Allesjäänud seltskonnal polegi midagi muud peale uhkuse ja autunde.

Postimehe töötajate poolt umbusaldatud endine peatoimetaja leiab, et see on kehv kombinatsioon, milles segunevad korraga ülbus ja üleolevus ning hirm ja alaväärsus. Milleski üsna sarnases kahtlustaksin pärast Helme arvamuse lugemist pigem teda ennast.

Tegelikult on ajakirjanikutöö väga vaheldusrikas ja huvitav, aga kui me vaatame, mismoodi on Postimehe juhid oma kõige staažikamate töötajatega käitunud, kaob küll igasugune illusioon, et mind hinnatakse selles ettevõttes ka siis, kui olen 50+.

Kogemustega inimesi võiks osata vähemalt väärikalt pensionile saata ja kuni seda ei osata, ärge lootkegi, et keegi tahab teie juures töötada kauem kui pere loomisele eelnevad mõned aastad. Pere jaoks on vaja ka natuke raha ja kui sul on vähegi annet, lähed sa lihtsalt minema.

Me elame lumehelbekeste ajastul, mil töölepingu juurde kuulub kohustus mitte üksnes noorajakirjanikku mõista, vaid vajadusel ka tema kätt hoida ja servjetiga pisaraid pühkida.

Helme jõudis olla Postimehe peatoimetaja vaid veidi üle seitsme kuu. Paraku jääb mulle selgusetuks, miks ta ei kasutanud seda aega toimetuses töötavate inimeste tundmaõppimiseks ja mõistmiseks, tegeledes selle asemel inimeste eluvõõra konstrueerimise ja sildistamisega lähtudes mingitest ideoloogilistest mõistetest?

Ta leiab, et Postimehes talutakse arvamuste paljusust vaid eeldusel, et muudes küsimustes valitseb mingi "toimetuse" baaskonsensus, mis selgelt mõjutab näiteks uudisajakirjandust, alates sellest, mida peetakse uudiseks kuni selleni, millise nurga alt ja mis hoiakuga käsitletakse uudises esinevaid inimesi, teemasid, probleeme. Seda baaskonsensust iseloomustab Helme kui tuumalt vasakliberaalset.

Halvasti juhitud inimesed

Minu mäletamist mööda ei ole Postimehe ajakirjanikud mingid peost suhu elavad kibestunud vasakliberaalid, vaid inimesed, keda on aastaid halvasti juhitud; kellega pole kaks viimast peatoimetajat osanud rahuldaval moel suhelda; kes on pidanud jälgima, kuidas ülejäänud meedia on teinud toimuvast jantliku etenduse, olles seejuures võimetud end kaitsma ning ka ettevõtte juhid pole maine säästmisega toime tulnud.

Vasakliberaalsuse sildi saab ajakirjanikele ehk külge kleepida siis, kui neil tekib teatav vastureaktsioon seoses kõigi eelnimetatud asjaoludega ning sellega, et Postimehele üritatakse teisal külge kleepida konservatismi plakatit, olgu need siis peatoimetaja enda vaated või ka konkurentide rünnakud.

Postimehe peatoimetajal võivad olla vaated, aga mina eelistaksin, kui ta jätaks nende esitamise koduste ja lähedaste sõprade privileegiks. Juhtkonna ülesanne on toimetuse juhtimine, ettevõtte arendamine ja selle lõpuks ometi kasumisse viimine, sest praegune mudel on jätkusuutmatu.

Millal ütleb mõni Postimehe juht: sõbrad, me peaks kasumisse ka kunagi jõudma? Kasumisse jõudmise üks eeldusi on see, et Postimees teenindab tervet Eesti elanikkonda sõltumata nende vaadetest ja loob tasakaalustatud ajakirjandust. Pole äriliselt võimalik ära majandada ei vasakliberaalse ega konservatiivse Postimehega. Ja edasi oleks vaja julget, innovatiivset mõtlemist, kuidas teenida raha nii, et ettevõte on kasumis ja lugejad rahul.

Kunagi ammu üritas Postimeest juhtida Reformierakond ja minus ning kõigis teistes Postimehe ajakirjanikes tekitas see sama tugeva vastureaktsiooni. Me ei tahtnud kunagi olla erakondade ega ideoloogiate pasunad.

Kui hakata ajakirjanikku survestama ja talle ette kirjutama, kuidas ta peaks mõtlema, võib tulemus olla risti vastupidine. Samamoodi käituvad nad nüüd, kui neile üha enam tundub, et keegi üritab liialt ette kirjutada, milline peab Postimees tema maailmavaatest lähtuvalt olema.

Seejuures on täiesti absurdne süüdistada ajakirjanike väidetava vasakliberaalsuse taastootmises ülikoolide ajakirjandusõpet, nagu Helme muide minu suureks hämmelduseks teeb. Kas ta peab oma endisi alluvaid tõesti nii rumalateks, et nad ei suuda ise enda maailmavaadet ehitada?

Milline on omaniku kasu?

Olen väga kaugel sellest, et pidada Postimehe omanikku Margus Linnamäed küünikuks, kelle eesmärgiks on kasutada Eesti väärikaimat meediaväljaannet valuvaigistite ja koeratoitude müümiseks.

Linnamäel on selge missioon, ta on toetanud seto kultuuri ja eesti kirjandust ning palju muudki meie jaoks olulist, eelistades sellest mitte avalikkusele pasundada. Tema suurimaks probleemiks ongi võib-olla see, et ta ei käsitle Postimeest rahalise kasu projektina, ehkki peaks.

Ma ei ole veel näinud ühtki edukat ettevõtjat, kes ei sooviks teenida oma investeeringult kasu, ja kui see ei ole rahaline, siis soovib ta teenida mingit muud tulu. Linnamäe puhul ei ole selleks kindlasti tablettide ja kassikrõbuskite müük, vaid nähtavasti siiras soov suunata rahvast mingis tema arvates õigemas suunas.

Olen tegelikult Helmega südamest nõus, et meil on (vasak)liberaalseid ajakirjanikke, kes on unustanud ära oma peamise ülesande, milleks on informatsiooni vahendamine, ja kelle võitlus konservatiivse süvariigi vastu on võtnud kohati hüsteerilisi ja paranoilisi vorme.

Eesti ajakirjandus vajab jõulist tagasikäiku sellesse tasakaalustatusse, mis tegi selle veel läinud kümnendil tervet riiki edasiviivaks jõuks. Siin pole ruumi mingile vasakliberaalsele ega konservatiivsele baaskonsensusele, vaid üksnes lakkamatule tõeotsingule, mille juurde käib erinevate osapoolte ärakuulamine.

Postimehe diagnoos on tõde ja kui peatoimetajaks saaks pärast kahte järjestikust ebaõnnestumist inimene, kes suudab oma hulle lugeda, siis küllap loetakse ka Postimeest.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: