Eesti ajakirjandus on vaba. Kuid vabadusel on eri vorme.

Muidugi ei tähenda see mingi "aga" või lisaklausli asetamist sõna "vabadus" ette – siis juhtuks sama nagu demokraatia mõistega, kus kõik lisad ja "selgitused" loovad hoopis eufemisme. Olgu selleks parteilis-sõjalise diktatuuri tegeliku olemuse varjamiseks leiutatud "rahvademokraatia", kleptokraatiat õigustav "juhitav demokraatia" või, eelnevatega võrreldes hiilivamaid vahendeid kasutav, kuid samuti vaba mõttevahetust likvideerida püüdev "liberaalne demokraatia".

Demokraatiaga sarnaselt ka vabadus on või teda pole. Ometi on vabadusel palju eri vorme. Või kasutusvõimalusi. Seksuaalsest äriliseni ja poliitilisest loominguliseni. Niisiis võib kinnitada: jah, sõna ja ajakirjandus Eestis on vabad, aga kuidas ja kellele?

*

Tuleb paraku tõdeda, et vabad on nad siiski vaid kaugelt vaadates, defineerimata seejuures ei ajakirjandust ega vabadust.

Esmalt ajakirjandusest. Mis see üldse on? Muidugi osa laiemast, meedia nime kandvast nähtusest. Kuid on mõneti lahtine, kas Eesti puhul tähendab ajakirjandus ainult Eesti Meediaettevõtete Liitu (EMEL) kuuluvaid väljaandeid või peaks siiski mõtlema mingi avarama definitsiooni peale.

Liiati ei ole kõik väljaanded EMEL-i liikmed: nii ei kuulu sinna näiteks kultuurileht Sirp või nüüd juba ka paberile jõudnud Edasi.org. Rääkimata muidugi raadio- ja telejaamadest.

Niisiis tuleb definitsioonis lähtuda vist ikka mõnest avaramast selgitusest. Üllataval kombel ei olegi sellist lihtne leida. Eesti Ajakirjanduseetika Koodeks näiteks viitab sellele, mida ajakirjandus teeb, miks ta on oluline, kuidas peaks toimima.

Sama kohtab ka erinevates artiklites ja mõtteavaldustes, kus autorid arutlevad ajakirjanduse rolli üle. Ikka kordub see, mida ajakirjandus teeb, mitte see, mis ta on.

Nõnda tulebki vast entsüklopeedilise nappusega tõdeda: ajakirjandus on teabelevi institutsioon ("Väike Entsüklopeedia", Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2006).

Selle definitsiooni kohaselt võib ajakirjanduse hulka liigitada ka nähtused, mida tänapäeva Eesti ajakirjanikud ise ajakirjanduseks ei pea, kuid mis vaieldamatult mõjutavad meedia- ja ajakirjanduspilti. Olgu siinkohal nimetatud parteiline ajakirjandus või suunamudijad.

Need on uued nähtused, mille olemasolu on nii-öelda vana kooli ajakirjandusele probleem, mida vähemalt juhtkonna tasemel tunnistatakse – isegi kui ei teata lahendusi nende mõju kammitsemiseks.

*

Kui ajakirjanduse defineerimine ja piiritlemine on vaatamata nähtuse pidevale muutumisele siiski jõukohane, siis vabadusega – seda just Eesti ajakirjanduse kontekstis – on lood keerulisemad.

Alustuseks võib ju tõdeda, et vabadus on tagatud ja olemas, Eesti ajakirjanduses võib ükskõik kes öelda ükskõik mida ning mis selle üle ikka arutleda. Kuid, nagu eespool tõdetud, saab vabadusest rääkida vaid eeldusel, et vaatleme ajakirjandust ülilaialt, haarates sinna ka blogid, parteilised väljaanded või muud ajakirjanduse vormi, kuid sageli teistsugust sihti ja töövõtteid kasutavad ning teistsugusest enesetunnetusest lähtuvad nähtused.

Lähenedes ajakirjandusele suurendusklaasiga, hakkab pilt vabadusest murenema. Lähem vaatlus näitab teatud mõtete ja hoiakute diktatuuri, mille varjamiseks kasutatakse viigilehti, millest vast markantseim on Eesti Päevalehe konservatiivist spordiajakirjaniku poliitiliste purtsatuste avaldamine vaid selleks, et etendada arvamuste paljusust.

Tõsi, teistes Eesti ajalehtedes või ka Eesti Rahvusringhäälingu portaalis on pilt kirjum. Kuid näiteks Postimeheski talutakse arvamuste paljusust vaid eeldusel, et muudes küsimustes valitseb mingi "toimetuse" baaskonsensus, mis selgelt mõjutab näiteks uudisajakirjandust alates sellest, mida peetakse uudiseks kuni selleni, millise nurga alt ja mis hoiakuga käsitletakse uudises esinevaid inimesi, teemasid, probleeme.

Seda, kes selle tuumalt vasakliberaalse "baaskonsensuse" lõi, ei tea ega tunnista keegi. Papa Jannsen see vast polnud, vaevalt Mart Kadastikki.

*

Nõnda jõuamegi Eesti ajakirjanduse keskse probleemini. Selleks on ajakirjanikud.

Tihti alamakstud ja ületöötanud, sageli pooliku haridusega, kergesti väljavahetatavad, üldjuhul erilise karjääriperspektiivita (kuigi, hea ajakirjanik ei peakski tegema kitsas mõttes "karjääri" n-ö uksepoisist direktoriks vaid arenema ise professionaalselt; samal ajal välistab üldjuhul just raha- ja ka väikesele ühiskonnale omaselt vaheldusrikka töö puudus aastakümnetepikkuse kogemustega reporterite olemasolu, aga see selleks) seltskonnal polegi muud peale oma uhkuse ja au, mis loob tugeva tsunfitunde.

See on kehv kombinatsioon, milles segunevad korraga ülbus ja üleolevus ning hirm ja alaväärsus – sisimas ju tunnetatakse oma ajalikkust-ajutisust ja madalat hinda. Edasi aitab elada eelkõige tugev küünarnukitunne. Et mitte öelda: kambavaim.

Nagu teame juba keskajast, pole see paraku parim vabaduse garant. Toona piirasid kaupmeeste ja käsitööliste ühendused vaba konkurentsi ja ideede levikut, takistades viimaks elu edenemist, olles samas võimsaks kõlakojaks oma eesõiguste ja arusaamade propageerimisel keskaegses linnas.

Seejuures muidugi vältides-välistades kõiki ja kõike, kes võinuks nende positsiooni ohustada. Seda hetkeni, mil tsunftid muutusid ise dinosaurusteks, kelle pühkis enda teelt pead tõstev vaba turu ettevõtlik vaim.

*

Eesti ajakirjanduse hetkeolukord on jabur, sest tsunftiks pole ju omanikering – selle poolega on meil suht-koht korras, keegi ei takista uusi väljaandeid loomast, mingitest kartellilepetest ei saa rääkidagi.

Tsensuur, mõttevahetuse piiramine tuleb toimetustest ning soovides tõeliselt vaba arutelu, ei saagi enam päriselt loota traditsioonilisele ajakirjandusele: seal määrab tooni ajakirjandustsunfti vasakliberaalne sisekokkulepe.

Ohtlik pole see muidugi mitte põhjusel, et säärane ilmavaade on mulle endale ebasümpaatne, vaid oma totalitaarsustaotluse pärast. Olgu meil pealegi (vasak)liberaalse suunitlusega üleriigilisi väljaandeid – aga olgu ka teisi. Neid ei saa paraku ilmselt tekkida seni, kuni Eesti ajakirjanike järelkasvu õpetamine on selgelt ideoloogiline.

Siin muutusele loota on naiivne. Küll võiks mõne muu riigi eeskujul mõelda, kas meie alarahastatud kõrgkoolid peavad sellist ajakirjandusõpet – või vähemalt vastavat õpet senisel kujul olemasolevate õppeainete ja õppejõududega – üldse pakkuma. Peale ühe ilmavaate taastootmise ei saa sellest praegusel kujul paraku kasu ei ühiskond ega ajakirjandus.

*

See on omakorda asunud kägistama vaba sõna ja mõttevahetust Eestis, surudes kokkulepitust erinevaid seisukohti välja arvamusvahetuse kesksetelt platvormidelt perifeeriasse. Selliste arengute jätkudes ootab aga ühiskondlikku keskvälja ees üks kahest.

Võttes appi paralleeli linnade arengust on võimalusi kaks: mahajäetud varemed, nagu mõnedes Ameerika Ühendriikides linnakeskustes või monotoonsed väljakud, kus marsivad ühtesid ja samu hüüdlauseid skandeerivad ajupestud massid – nagu mõnes end rahvademokraatiaks nimetavas riigis.

Kommentaar põhineb Peeter Helme Facebooki-postitusel ja on avaldatud autori loal.