Viktoria Ladõnskaja-Kubits: katuserahade süsteem on kurjast
Katuserahade süsteem on tegelikult kurjast, kuigi esmane eesmärk on justkui heatahtlik – pakkuda toetust neile, kes seda vajavad. See on läbipaistmatu, subjektiivne, ei paku pikemas perspektiivis lahendusi ning tekitab nii rahalist kui ka psühholoogilist sõltuvust või vähemalt manipuleerimisvõimalusi, kirjutab Viktoria Ladõnskaja-Kubits.
Eelmisel nädalal oli katuseraha teema ajakirjanduse luubi all. Kirjutati, et Reformierakond loobus katuserahast. Tegelikult on teisigi inimesi, ka koalitsioonierakondadest, kes on sellise rahajagamise vastu ja skeemis ei osale. Ma räägin selle süsteemi puudujääkidest juba mitu aastat järjest ja ikka selle pärast, et tean nüansse oma kogemusest.
Eelmises koosseisus värske riigikogu liikmena nägin algselt selles süsteemis võimalusi toetada kultuurivaldkonna projekte, mis oleksid muidu jäänud riigipoolse toetuseta.
Paari aasta eest sain aru, et selle süsteemi riskid on suuremad kui heldus, mida jagatakse. Ja kuna see teema kripeldab, siis ütlen välja: katuseraha jagamine on osa korruptiivse riskiga poliitilisest tegevusest.
Kuhu see võib viia?
Saadik A toob raha punkti B. Punkt B. on saadikuga seotud ja tunneb tänu. See tänu võib avaldada valimiste ajal toetades seda saadikut, aga võib ka astuda erakonna liikmeks/olla erakonna liige ja toetada seda saadikut erakonna siseprotsessides.
Saadik A on riigikogus neli aastat. Selle aja jooksul ta jõuab toetada katuserahast ja kasvatada omaenda toetust katuseraha abil. Tänulike inimeste arv kasvab. Kõige kurvem on see, et sisuliselt ei paku antud saadik enamike juhtumite puhul lahendust, vaid loob tilguti, tänutunde ja oma kampaania.
Kui ta tegi seda "arukalt", siis peegeldub see tema valmistulemustes; tugevamaks muutub selle saadiku erakonnasisene hääl. See ongi oluline. Mainimata konkreetseid juhtumeid, on siiski järeldatav, et antud skeem võib tagada ka erakonna sees mandaadi tugevdamist kuni kõrgemate positsioonide saamiseni üleüldiselt poliitikas.
Teine näide, mis on tegelikult seotud poliitiliste ostudega.
Teatud erakonnale võib vaja olla konkreetse rahvasaadiku häält. Selleks, et seda häält saada, suunatakse katuseraha tema juhtimisel punkti C. Seekord tunneb saadik tänu ja käitub vastavalt.
Kolmas näide, mis on ühtlasi väga kurb.
Saadik D on värske ja mõistab et see skeem ei ole okei. Skeemi pooldajaid on aga poliitikas rohkelt. Lihtsalt nii on kujunenud ja see on osa vaikivast võimu teostamise hüvest. Saadik D tahab aidata valdkonda, kus on reaalselt kitiskus, näiteks sotsiaalvaldkonda. Ja tunnistades, et skeem on vale, hakkab ta tööle selle skeemi kasuks.
Riskid on suured
Lisaks eeltoodule soosib antud skeem ebavõrdset käsitlemist. Ehk kui üks peab tegema projekte, ise raha otsima ja teenima, siis teine võib saada raha sel põhjusel, et tunneb ja meeldib rahvasaadikule. Ja lisaks veel see, et skeem ei välista ega taga, et mõni võib tänu katuseraha skeemile kasutada varianti, et osa katuserahast tuleb saadikuga seotud inimestele tagasi.
Kui saadik on 8-12 või enamat aastat poliitikas, siis mõistagi seda rohkem jõudis ta külvata. Tema patronaaži all raha saajad unustavad, et tegemist on maksumaksja rahaga ja et tegelikult peaks seda tegema probleemi lahendades, mitte uut sõltuvust tekitades.
Mõistan ja rõhutan, et selles skeemis on ka raha mõistlikke suunamisi ja eetilisi lahendusi, aga riskid manipuleerimiseks on samuti suured. Mitte asjata ei kasvanud möödunud aastal vahetult enne valimisi poliitikute isu katuseraha kasutada.
Toona kohtusin sel teemal lausa peaministriga, et väljendada oma muret. Vaidlesin antud teemal ka erakonna sees. Ning koduerakonna valimisprogrammis seisis lausa vihje selle skeemi läbipaistva variandi otsimise osas.
Aga nagu eelmise nädala uudised näitasid: skeem toimib. Läbipaistmatu, korruptiivse riskiga skeem.
Kommentaar põhineb Viktoria Ladõnskaja-Kubitsa Facebooki-postitusel ja on avaldatud autori loal.
Toimetaja: Kaupo Meiel