2019. aasta tõi Eesti kinolinale mängufilmi "Tõde ja õigus", eestlaste tüvitekstil põhineva filmi. Mari rollis olid sina, Ester, nüüd on sinu nägu Eesti silme ees, kui mõeldakse Vargamäe Mari peale. Kui palju oled saanud tagasisidet selle rolli kohta ja mis on kõige rohkem hinge läinud?

Päris palju olen saanud tagasisidet. See on ootamatu, kui võhivõõras inimene näiteks kirjutab, et see on täpselt selline Mari nagu ma ette kujutasin. See on päris armas tunne, et justkui meil on mingisugune ühistaju, -teadmine või -tunne.

Kuidas oli seda rolli leida, seda Mari endas, kui palju sinus endas on seda Vargamäe Mari?

Eks ikka on. Ma arvan, et iga rolliga, iga inimesega on neid kokkupuutepunkte.

Kas sa inimesena said Marist aru? Nägime selle naise mitmekümne aasta lugu läbi raamatu ja filmi. Kas sa said sellest naisest aru, kes seal 19. sajandi lõpu Eestis oli?

Loomulikult sain. Inimestena need mured ja rõõmud ja igatsused, vajadused on ju täpselt samad praegu ka. Antud olud on teised, aga see, mis inimeses tuum on, on ju ikka veel täpselt seesama ja Mari puges mulle väga-väga hinge, loomulikult.

265 000 inimest on seda filmi kinos näinud. Ilmselt ei ole peret, kus selle üle ei arutletaks - selle filmi, nende tegelaste, nende valikute üle. Kas meis eestlastena on need samad tegelased ikkagi nii juurdunult alles ka tänases päevas?

Ma arvan, et see on selline, kuidas me ise seda näeme ja otsustame, sellest asjast räägime. Ilmselt on igaühes, igas naises natuke Mari, natuke Krõõta, natuke saunatädi, kõiki neid tegelasi. Kas me oleme selle otsustanud, et me nii mõtleme või see päriselt nii on...

"Tõde ja õigus" ei olnud su esimene film. Sellel aastal linastus üks film veel, enne seda on olnud veel esilinastusi. Kuidas sa valid neid filmirolle, kus mängida? On see üldse noore näitleja jaoks valik - kui pakutakse, siis tuleb vastu võtta?

Ei, ei tule vastu võtta. Minule on hästi oluline see, et materjal mind kõnetaks. Ühest küljest loomulikult suur ja vastutusrikas roll arendab sind näitleja ja inimesena. Aga samas, kui on ka teatris mõni äärmiselt väike, aga oluline roll, tead, et teed mingi olulise terviku huvides tööd, siis ei oma see suurus nii suurt tähtsust. Mulle on ikkagi väga oluline see, mille nimel või mida me ajame, mis asja me ajame selle looga, mis lugu me jutustame ja miks me sellest asjast räägime. Eks ma niimoodi valingi. Mõni töö kõnetab kohe algusest peale, mõnega on vaja natukene rinda pista või otsa vaadata talle ja tulebki see vastus, et võib-olla ei ole vaja teha, võib-olla just võiks teha, et aru saada. Mul on lihtsalt olnud suur õnn, et mind on kutsutud mitmetesse erinevatesse projektidesse.

Kas vabakutseliseks näitlejaks olemine on sinu enda valik just sellepärast, et klassikalises teatris olles pead mängima neid rolle, mis alati ei ole need, mida tahaksid teha?

Jah, muidugi pead, aga ega kui ma näitlejaks läksin õppima, siis ma ei kujutanud kunagi ette, et minust saab vabakutseline näitleja. Ma olen ikka oodanud ja lootnud ja mõelnud, et ma olen teatris, teen tööd koos teiste näitlejatega, et ma kuulun kuhugi, olen üks osa mingisugusest ühisest tervikust. See, et minu elu on läinud nii, et ma olen vabakutseline, on ootamatu. Pärast kooli lihtsalt juhtus nii - ma ei saanud teatrisse kutset ja ühel hetkel, kui ma juba sain, siis oli see tõesti juba minu valik ja ma kiindusin filmimaailma. Mul oli valida, kas teha filmi või teatrit. Kuna ükski teater ei saanud minu filmigraafikuga arvestada, siis ma valisin filmi.

See aasta tõi sulle just teatri vallas ühe auhinna, mis antakse noorele näitlejale - kristallkingakese. Mis tähendus sellel auhinnal on sulle? Kui sa ütled, et sa ootasid pärast lõpetamist teatrisse pääsemist, jäid tegutsema vabakutselisena ja nüüd selline tunnustus?

Jaa, ma mõtlesin selle peale küll, et mille eest nad selle nüüd andsid, kas minu teatri- või filmirollide eest ja kui mõlema eest, siis mul on väga hea meel, et ju siis see kategooria on kuidagi suurenenud, et nad kuidagi arvestavad neid filmirolle. Igal juhul ma olin väga tänulik selle eest, aga ma täpselt ei teagi, kes selle taga on ja kuidas neid asju otsustatakse.

Sellesse suvesse jääb üks eestlaste jaoks oluline sündmus veel - laulu- ja tantsupidu. Sina olid tantsupeol inimene, kes esitas vahetekste, mis peaks sisse juhatama ühe ja teise osa tantsupeo tervikust. Kas mäletad mõnd teksti, mis seal esitusele tuli?

"Ma aiman ja ootan ning igatsen Eestit, mis homsetes sünnib, mu arm. Sa loodad ja usud ning tuletad meelde, et kestma me jääkski, mu arm. Ta süttib me südamest, kasvab me tegudest, haarab me hinged, mu arm. Meil on mõte ja tahe ning oskus siin olla..." ja mul läks sassi - peaaegu mäletan.

Mis on sinu Eesti? Milline on sinu Eesti?

Ma vist ei teadnudki, et see on midagi nii olulist, aga võib-olla see on minu pere, võib-olla see on isegi mingisugune kurvastus selle üle, et see ei ole kogu aeg selline koht, mis ma tahaks, et see oleks. Mu süda on kindlasti jäägitult armunud Eesti loodusesse ja mu pere ja mu sugulased elavad väljaspool Eestit, ka Soomes, Rootsis ja Taanis ja see võrdlus on tohutu. Meie ühiskond on teises kohas ja nüüd, kus mul on väike laps, on päris kurbi situatsioone olnud väga palju selle poole aasta jooksul. See on ka minu Eesti ja see on selline kitsaskoht.

Ma pean silmas - rääkimata sellest, et meil ei ole kuskil mähkimislaudu -, siis väikese lapsega peab päris palju käima arsti juures ja seetõttu ma olen pidanud kasutama ühistranspordi teenuseid ja see kultuur, mis on ühistranspordis, see paneb nutma küll.

Sa mainisid juba, et sel aastal said emaks. Kuidas on ema olla, oled sa sellega juba harjunud või see on ikka selline kompamine?

Ma olen olnud ema päris paljudes rollides ja ma väga väga ootasin, et olla päriselt ema. Nüüd ma olen ja see on väga raske.

Mis teeb selle raskeks?

Ma arvan, et last hoida ja armastada ei olegi niivõrd raske või laps ise ei ole raske, aga kogu see virrvarr, milles me elame, ja sellega toime tulla ja ka võib-olla see aeg, see on kuidagi keeruline. Selline tunne on lapsega, et see on tegelikult kõige loomulikum olemine üldse, seega peaks minema kuhugi metsa elama, nii nagu Mari oli, et olema kõigest muust eemal ja siis võib-olla tuleks kõik nii-öelda õigesti välja, täpselt nii, nagu tunne ütleb. Aga meil on juba ju hoopis teistmoodi kõik. Me ju planeerime oma elusid ja elame ja töötame ja teeme kõike samal ajal. Seal on päris suured käärid, need justkui ei sobi kokku, mulle tundub.

Kohe on uus aasta, 2020. Kui planeeritud on sinu järgmine aasta?

Väga, ma olen oma lapsega kodus.

Oled ema, täiskohaga?

Jah.

"Aasta säravaimad tähed" on ETV ekraanil esmaspäeval 30. detsembril enne "Aktuaalset kaamerat" kell 20 ja pärast "Aktuaalset kaamerat" kell 21.30