Kesklinn sureb välja. Seda on aastaid räägitud Viljandis, Pärnus ja mitmel pool mujalgi. Või siis on räägitud, et kesklinn kolib kaubanduskeskustesse. Poepidajad näevad ju, et ostjatele meeldib, kui talvel on soe ja suvel jahe ning palju kauplusi on kobaras koos.

Pealegi – kinnitatakse ühtelugu – tahavad inimesed autoga otse treppi sõita, vanades linnasüdametes napib selleks aga tihti ruumi ja parkimine on tasuline.

Selles kõiges on veendunud ka kunded ise. Mis siis, et suure kaubanduskeskuse parklas ja seejärel majas sees teevad nad hoopis pikema matka, kui unustusse vajuval kaubatänaval isegi ühest otsast teise jõudmiseks vaja oleks.

Me pole tarbimistemplitest veel küllastunud

Kaubanduskeskused tekkisid eelmise sajandi keskel Ameerika äärelinnadesse suuresti selleks, et asendada kesklinna, mis jäi elurajoonidest liiga kaugele. Vaja oli kohta, kus kogukond saaks koos käia, kohta, kuhu minna. Seepärast pole ka imestada, et seal seiklevad paljude Ameerika filmide kangelased, alates Terminaatorist ja bluusivendadest ning lõpetades Al Bundyga. Ent mitte enam. Alanud on allakäik.

Nii nagu ostukeskuste sünnibuum, sai ka nende surmalaine alguse Ühendriikidest, kuid näiteid leiab ridamisi Euroopastki. Suletud kaubamajade üleslugemiseks on loodud lausa eraldi veebilehed. Veebipoed tungivad peale ning tühjaks jäänud ostlemiskolosse ehitatakse Ameerikas ümber meelelahutuskeskusteks, korterelamuteks ja isegi kirikuteks. Või lastakse neil laguneda.

Eesti ujub veel vastuvoolu. Majandus- ja palgatõusu harjal on inimesed poodlemisest vaimustunud nagu lapsed, kes pärast kolmekuulist novembrit lõpuks ometi päikest näevad. Meil ei olnud poolsada aastat tagasi kaubanduskeskusi nagu läänes. Meil polnud kaupagi. Me pole mördist ja tellistest tarbimistemplitest veel küllastunud.

Samal ajal on üha raskem ette kujutada, mida ei saaks osta internetist. Mina ei telliks e-poest banaane, sest supermarketites on saadaval nii parajalt küpseid, poolmädasid kui ka rohelisi ja kust ma peaksin teadma, millised mulle tuuakse. Ma ei osta veebist ka rõivaid, sest ei saa neid selga proovida. Aga minusuguste tagurlaste osa järjest kahaneb.

E-kaubandus tormab edasi hüpetega, mis e-tiigritele omased. Veebipoed suurendavad kohaliku kaubandusvõrguga harjunud inimese valikuvõimalusi hoomamatult. Ta ei pea enam ostmiseks kodust väljagi minema, parkimiskoha otsimisest rääkimata. Pealegi on kaup üldjuhul märgatavalt odavam. Turule on tulnud uus kesklinn, kus pole puudust suhtluskohtadest ega müügiplatsidest – internet.

Urbaniseerumist peetakse millekski paratamatuks. Ajalukku vaadates näeme ju, et maal on rahvast järjest vähemaks jäänud ning metropolid paisuvad üleelusuurusteks. Ent me elame murrangulisel ajajärgul.

Tõsi küll, nagu ajaloolane David Vseviov on välja toonud, tundub inimestele alati, et nad elavad murrangulisel ajajärgul ja enamasti ei vasta see tõele.

Vseviov paigutab tõelise murranguhetke üle-eelmise sajandi lõppu ning eelmise sajandi algusesse, mil inimene tegi mitu senist müüti reaalsuseks. Just toona tõusime esmakordselt lendu ja meie hääl kandus kaugemale kui hüüda suutsime.

Viimane sajandivahetus ei jää minu meelest siiski üle-eelmisele sugugi alla. Internet ei ole pelgalt telefoni edasiarendus. Tänu sellele muutub meie füüsiline kohalolu järjest tähtsusetumaks. Me oleme purustamas müüti, et meie hing on kehas kinni.

Jääda iseendaks

Üheks linnadesse kolimise ajendiks on olnud loomulikult töö, aga mitte ainult. Suured kogukonnad on pakkunud ka võimalusi leida omasuguseid ja valida just endale sobiv subkultuur ehk teisisõnu – jääda iseendaks.

Külaühiskonnas pole see tihti võimalik. Kuid tahame seda või mitte, tänapäeval koondub järjest enam suhtlust sotsiaalmeedia mullidesse ning sõpradega ei saada enam kokku kesklinnas ega kaubanduskeskuses. Ikka internetis.

Milleks siis üldse elada ummikute ja saastunud õhu keskel, kui kaugtöö toob paljudele leiva lauale, Netflix kino koju ja Cleveron toidu tuppa? See kõik on võimalik ka kauges külas, tühjas rannas ja nõmmeliivateel.

Muidugi võib pendel kalduda lõpuks tagasi teise äärmusesse. Kui meie elu muutub ühel hetkel peaaegu täielikult virtuaalseks, pole elukeskkonnal enam tähtsust.

Siis on igati efektiivne koguda inimesed hiiglaslikesse linnfarmidesse, kus saaksime maatriksilaadses unenäokeskkonnas maitsta kõige hõrgumaid roogi ja nautida kõige ilusamat elu looduse keskel, samas kui päris elus toidavad masinad kusagil betoonbarakis meid proteiinist, süsivesikutest ja vitamiinidest koosneva maitsetu seguga.

Isegi kui me kunagi tõesti sellisesse düstoopiasse peaksime jõudma, on selleni ehk mõnisada aastat aega. Esialgu liigume loodetavasti selles suunas, et suurlinna eelised hakkavad kaduma ning puhta keskkonnaga väiksematel kohtadel kasvama. Kui neis väikestes kohtades vaid internet on.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.