Valikute raskus seisneb peamiselt selles, kuidas muutusi tarbijatele selgitada. Miks võiks tulla poodi oma ostukotiga ja osta toitu lahtisesse nõusse? Miks kilekoti hind tõuseb? Miks ma peaksin eelistama õrrekanade mune? Need on kõigest mõned küsimused, millele peab vastutustundlik kaupmees vastama päris sageli.

Väike kõrvalepõige – on ka üks teistlaadi küsimus, mille õige vastuse osas peab selgusele jõudma esmalt riik.

Mida küll oodatakse eesti inimeselt alkoholi tarbimise osas? Kas seda, et eestimaalane jooks vähem või jooks suurema raha eest sama palju kui varem? Sõideti Lätisse, osteti, joodi ja kiruti valitsust. Üleskutsed, et jooge, aga ärge Lätisse ostma sõitke, kõlasid kurtidele kõrvadele.

Tulemusena joovad eestlased ju ikkagi kõiki maailmastandardeid arvesse võttes liialt palju. Õnneks näitavad uuringud trendi, et noorte hulgas pole alkohol enam nii popp. Inimesed tahavad üldiselt teha mõtestatud ja huvitavat tööd, tervislikult süüa-juua ning elada mõnusas rohelises keskkonnas.

Keskkonnast

Veel mitte väga ammu võis üksikisik tunda ennast pähklikoorena elumerel, kuid heaolu pidurdamatu kasv juhatas meid nüüdseks rajajooneni, kus igast ühest meist sõltub erakordselt palju.

President Kersti Kaljulaid edastas mulluste jõulude ajal sõnumi, et oleme esimene põlvkond, kes teab, et hävitame oma planeeti, ja viimane, kes saab midagi ette võtta.

Kui rohelised aktivistid aheldavad ennast looduse kaitsmise nimel mõne puu külge, siis kaasneb sellega sageli põlastav nurin, sest rohelise maailmavaate sõnumit edastatakse sageli väga emotsionaalselt ja ärritavalt. Kuid viimase aja sündmused ja kliimamuutuse vältimatu hingus näitavad meile, et roheline maailmavaade on tuleviku mõttes kõigile ettevõtetele ja ühiskondadele ainuke päästev lahendus.

Rootsi koolitüdruk Greta Thunberg esitas keskkonda ja kliimapoliitikat puudutavad valukohad nii mõjusalt, et need kajasid vastu kogu maailmas. Ta näitas, et arvamusliidriks saamiseks ei pea käima koolis, vaid on vaja erakordset tunnetust, mis on oluline, mis läheb inimestele korda.

Kui me saame aru, et me ei pea iga päev tööl käima ja oma tervist kulutama selleks, et osta üha suuremal hulgal kilekotte, võime panna seda uskuma ka teisi. Alati ei näe me isegi oluliste muutuste peamisi põhjusi. Vaevalt tuleb meile poes järjekordset ebavajalikku kilekotti ostes silme ette ookeanis hõljuv prügisaar või Taimaal surnud hirve kõhust leitud seitse kilo plasti. Need sündmused jäävad meist justkui väga kaugele.

Tegime Rimis juulikuus eksperimendi ning panime puu- ja köögiviljade juures tasuta jagatavate õhukeste kilekottide hinnaks viis senti, tõstsime suurte kilekottide hinna 25 sendini. Suurte kilekottide müügis ei muutunud midagi. Küll aga vähenes õhukeste kilekottide tarbimine märgatavalt.

Kui tavaliselt võetakse igas kuus keskmiselt kaks miljonit õhukest kilekotti, siis viiesendiseid kotte osteti ainult poole miljoni ringis. Ehkki hinnamuutus oli mõlemal juhul 5-6 senti, avaldas mõju vaid nihe varem tasuta olnud toote puhul.

Samas suurusjärgus hinnatõus varemgi tasulisele kilest ostukotile aga peaaegu üldse mõju ei avaldanud. Meie kilekotieksperiment näitas, et vagurate viiesendiste kampaaniatega ei pruugigi edu saavutada.

Pean tunnistama, et kaupmeeste käed on keskkonnasäästliku tarbimise propageerimisel paljuski seotud.

Ma kardan, et kui me oleks puhtama keskkonna loosungiga tõstnud kilest ostukottide hinna näiteks kahe euroni, oleks see meie kliente ehmatanud ja tõenäoliselt poleksid nad meie taotlust mõistnud. Kaubanduskettide tihedas konkurentsis peab ettevõtja käituma sama ettevaatlikult nagu ühe arhailise ütluse kohaselt – munade peal käies.

Kunstlihast ja muutustest

Keskkonnaaktivistid ning veganid-taimetoitlased on asunud survestama ka lihatööstusi ning see mõjub. Näiteks teatas Põhjamaade juhtivaid lihatööstusi HKScan, et hakkab kunstliha tootma: maitseomadused on samad, mis tavalisel lihal, ainult hind on liiga kallis. Kui juhtivad lihatööstused hakkavad taimset kunstliha tootma, on muutused ukse ees.

Tõenäoliselt hoiab meid liha söömise küljes kinni ennekõike traditsioonide ja harjumuse jõud. Noorem põlvkond võib-olla enam nii palju liha ei söö, ning mitte väga kauges tulevikus on võimalik elada, et ilma lihata. Proovisin ka ise nädal aega elada ilma lihata. Mulle see meeldis, olen elus ning täie tervise juures.

Loomulikult ei tõuku suured muutused üksiku inimese juhuslikult välja öeldud mõttest. Need algavad masside liikvele minekust, mis omakorda võivad alguse saada valukohti puudutavatest sõnumitest. Mina olen veendunud, et suur osa maailma ja Eestit vaevavatest konfliktidest on lahendamatud vaid näiliselt. Lahenduste otsimisel tuleb meil kõigil teha pingutusi.

Lisaks poliitikutele, tööandjatele ja töövõtjatele peavad pingutama kõik eestimaalased. Pingutused pole lihtsad ega mugavad ning sageli leiavad need vääriti mõistmist. Vähim, mida me teha saame, on püüda vähemalt mõista neid, kelle püüdlused ei klapi kokku meile elu jooksul sisse kulunud harjumustega.

Inimlik sfäär

Kaupmehe jaoks ei toimu muutused mitte ainult keskkonda puudutavatel teemadel, vaid ka inimlikus sfääris. Väga tähtsaks on saanud teeninduse kvaliteet, mis omakorda sõltub mitmetest asjaoludest.

Kas teenindaja on oma tööga rahul? Kas tööandja hindab teda piisavalt? Mida kaupmees saab teha, et tema müüjad tuleksid hommikul tööle hea tujuga? Kuidas motiveerida oma töötajaid?

Tihti on töötaja suurimad motivaatorid vaba aeg ning raha. Siinkohal võiksid kõik kaupmehed korraks mõelda, kas nende teenindajad peavad ikka jõuluõhtul kella 23. kaupluses istuma. Meie võtsime vastu otsuse ka sel aastal kauplused jõululaupäeval varakult sulgeda ja 1. jaanuaril jäävad paljude kaupluste uksed üldse suletuks.

Kuna Eesti inimesed on n-ö viimase hetke poodlejad, siis oli meil palju kõhklusi, et kuidas kliendid sellisele otsusele reageerivad – kas suudetakse oma ostlemine planeerida varasemaks või jäädakse ajahätta ning pahameel valatakse kaupmehe peal välja. Õnneks suhtusid kliendid kaupluste varem sulgemisse väga mõistvalt – saime positiivset tagasisidet, et anname oma teenindajatele võimaluse olla perega.

Üllatuslikult ei olnud müügimahtude ja -käivete osas erinevust võrreldes nende aastatega, kui kauplused olid 24. detsembril avatud hilisõhtuni. See näitab, et tegelikult ei ole inimestel probleemi oma jõuluostud varasemale ajale planeerida.

Tõenäoliselt annab poe varasem sulgemine ka kliendile mitu tundi lisaaega oma lähedastega koos olemiseks. Ühtlasi soovitan samuti teistel kauplustel see samm ette võtta, sest rõõmus ja tänulik töötaja on kaupmehele parim investeering, rõõmustades samuti kliente.

USA-s näiteks on aga jõutud nii kaugele, et kõige magusamal ostlemise perioodil, novembrikuus toimuval tänupühal, panevad paljud suurketid juba mitmendat aastat oma poodide uksed kinni. Üleskutsega on ühinenud rekordarv kauplusi, mille hulgas on ka populaarsed hulgimüügiketid Costco ja Home Depot ning kaubamajad nagu Nordstrom, TJ Maxx ja IKEA.

Eesmärgid

Kaupluste varasema sulgemise tulemused näitavad veenvalt, et ettevõtluse eesmärk on vaikselt, aga kindlalt muutunud. Läbimõtlematu ostmine ja söömine ei saa olla meie peamine eesmärk. Isegi buumiaja tarbimisühiskonna eesmärk peab olema nutikalt söömine ja ostmine. Me peame nutikalt käituma mitte ainult rahalises mõttes, aga ka tervise vaatevinklist.

Hea tulemus ei ole mitte ainult omanikele kasumi teenimine, vaid ka töötajate, klientide ja kogu ühiskonna heaolu tagamine.

Asjaolu, et edu mõõdikud on varasemaga võrreldes muutunud, on Eestis pigem uus teadmine. Me ei pea otsima mitte veel ühte või mitut uut inimest, kes teeks ära töö, mida teised enam teha ei taha, vaid leidma iga inimese jaoks töö, millega ta muudab enda ja ühiskonna elu paremaks.

Kui me ei saa aru, et kasum ei ole enam ettevõtte ainus eesmärk, siis paradoksaalselt muutub kasumi teenimine meile üha raskemaks ja lõpuks isegi võimatuks.